Mees, sa ei tea (kui kiiresti ma löön) / Wrestler (2008) ja Warrior (2011)

Kurat, mis hirmus mõte praegu pähe tuli. Äkki ma olen kõik need aastad oma blogi valesti pidanud. Ehk oleks ikka enne käiste üles käärimist ka mingi algaja filmiarvustaja käsiraamatu või Blogging for dummies* läbi töötama. Kus ma nüüd tean, kui professionaalne on mõnd äsjavaadatud filmi võrrelda selle teise filmiga, mida kaks aastat tagasi vaatasid ja mis mingil põhjusel nüüd meelde tuli.

Wrestleri puhul siis Beyond the Mat ja Jake "The Snake" Roberts ning Terry Funk. Kas ma peaks filmi vaatama asudes lootose asendi võtma, oma meele puhastama ja laskma audivisuaalsel naudingul enda peale langeda? Kas üks ÕIGE filmidest kirjutaja suudab sedasi? Keskendudki ainult Randy "The Ram" Robinsoni tegemistele ja unustad, et elu on suurem kui film. Et Terry Funk on veel vanem, kui Mickey Rourke mängitud tegelane ja et (nüüd vist endisel) narkosõltlasel Snake Robertsil on viis last, kellele ta just parim isakuju ei ole. Ilmselt enamik Wrestleri näinud inimesi Beyond the Mat'i näinud ei ole, nii et pigem tekib neil praegu seda teksti lugedes tunne, et miks on vaja siin targutada, mis ei ei või lihtsalt rõõmustada, et Darren Aronofsky andis Mickeyle võimaluse, mida see hiilgavalt kasutas. Eks ma natuke ikka rõõmustan või no tegelikult siis kurvastasin, kui vääramatu lõpplahendus kätte jõudis. Oma sirgjoonelisusele vaatamata haaras film ikkagi kaasa ja pani päevatööna lihaletis makaronisalati kaaluvale wrestlingustaarile ringis pöialt hoidma. Ja vähe räsitud olekuga striptiisitariga arenevale armuloole samuti.

Aga verd, higi ja pisaraid ihalev publik on vististi sellisest ette kokku lepitud müramisest tüdinenud ja MMA populaarsus on tõusmas nii et mühiseb. Isegi Eestis toimuvad Rajud. Nii et vennad Conlonid ei madista Warrioris mitte poksiringis või maadlusmatil vaid traatpuuris. See on ka kõige originaalsem osa filmist. Joodikust isa ja üksteisest võõrdunud vennad. Natuke rohkem liha luudel, kui Wrestleris, aga mitte suurepärase stsenaariumi eest ei kiideta seda filmi.

Nick Nolte osatäitmine (endise) alkohooliku Paddy Conlonina on enamikul filmisõpradel südame kiiremalt põksuma pannud. Põhjusega muidugi. Eks Nickil oli sarnaselt Mickeyga veidi ka iseennast rolli asetada, nii et natuke tundub see isegi petmisena. Kuidas peaks näiteks kohaliku karskusliikumise klubi esimees joodiku suureks mängima?

Aga no põhiline on ikkagi võitlusstseenid. Minu meelest. Pani isegi Iraagi sõja kangelase ja võitmatu vene vägilase teemadest mööda vaatama. Hästi koordineeritud, filmitud ja "näitlejate"** poolt usutavalt brutaalselt ette kantud. Jällegi tabasin ennast madinate ajal hinge kinni hoidmast ja näoga valugrimasse kaasa tegemast. Empaatiavõime on ikka üks võimas asi.

Mis toob mu aga järgmise dilemmani. Kas Wrestler ja Warrior on suurepärased filmid tänu sellele, et ma peategelastele kogu hingest kaasa elasin? Kas kõik muu kaalub üles keskpärase stsenaariumi?  300 puhul kaalus, Death Race 2000 vaatamisel samuti, Challenge of the Lady Ninja üks võludest on kohutav stsenaarium. Teisalt vaatasin ma aga üks õhtu telekast! uuesti American Beauty't ja ja seda ei filmi ei ole kuidagi võimalik teisiti kui eeskujulikuks hinnata. Ei mingeid kõhklusi. Kriitikuna seisaksin lõhkise küna ees, oma lõbuks blogijana kiidan, et W ja W ületasid mõlemad ootusi, mis ma neile panin ja see aitab nad üle lävepaku.

random vaidlus.

me kaotame oma maja!!!

You WIN.

*ausõna, ma enne panin selle nime kirja ja siis mõtlesin, et uuriks, äkki ongi siuke raamat olemas

**enamik neist on päriselt MMA võitlejad ja Koba't kehastanud mees ongi päriselt olümpiavõitja.

ja ei, olgu ta nii kiidetud kui tahes, ma ei kavatse vabatahtlikult vaadata filmi, kus mängib Mark Wahlberg