Senna (2010)

Koolipoisina oli mul 94. aasta töörahva pühast sügavalt ükskõik. Eriti, kuna tegemist oli pühapäevaga. Seniks kui ühel hetkel kööki võileiba tegema läksin ja ema märkis, et uudistes öeldi, et Ayrton Senna on surnud. Järgmised pool tundi kõõlusin raadio ääres ja mõtlesin, et raudselt ta kuulis midagi valesti. Kolmekordne maailmameister ju ei saa sedasi vastu seina kihutada, et eluvaim seest läinud. Või no kui kihutaski, siis sai lihtsalt viga.

Ei kuulnud valesti.

Huvitav muidugi, miks selline mälestus nii elavalt meelde jäänud on. Ei olnud ma toona, ega ka praegu mingi eriline vormelifänn. Enne, kui Schumacher sohiga ja sohita kogu aeg võitma hakkas ikka sõite vaatasin. Nüüd suudan ehk pika mõtlemise peale valitseva maailmameistri nimetada. Vettel?

Eks see Ayrtoni populaarsus osaliselt ka Prosti süü ole. Minule vähemalt oli see kogus ninaga arrogantne prantslane üksjagu ebameeldiv indiviid ja seda enam Senna poolele hoidma pani. Samas võidusõitjana oli ka tema enam kui pädev. Ja väga hea et oli, sest sellise vägeva vastase puudumisel oleks ka Ayrtoni võitudejada jälgimine kiiresti üksluiseks muutunud.

Nii et õrn nostalgianoot kõlises läbi filmi. Matsuni välja. Sama masendav, kui kaheksateist aastat tagasi. Ja uskumatu. Vormel sõidab lihtsalt kurvist otse seina. Vahtralehega juhtidel võib sedasi juhtuda.

Dokumentaal ise muidugi puhas niššitoode. Sobilik spordilembadele mälu värskendamiseks. Kui ikka Ayrton Senna nimi midagi ei ütle, siis jätab ka see film sind külmaks.

Täht / The Artist (2011)

Mustvalge tummfilm, mis aastal 2012 ilmsesti sületäie kuldmehikesi kokku roobitseb. Stiilne ja südamlik. Heade näitlejatöödega ja väga korralikult lavastatud. Mitmete lahedate ja meeldejäävate stseenidega.

 Kamaluga viiteid kuulsatele filmidele ja näitlejatele.

Metropolis (1927) ?

Sunset Blvd. (1950) ?

Mark of Zorro (1920)

Iron Mask (1929) ?

Fred Astaire ja Ginger Rodgers?

Oleks see lugu ise ainult natukene põnevam olnud.

Mustvalgete filmide vaatamise vastu pole mul midagi, nende enamjaolt väga kõrgetasemelised lavastajatööd on tegelikult vägagi nauditavad. Parimal juhul võib jääda mulje, et tegelased liiguvad hiiglaslike maalide taustal. Aga  seetõttu kaotab Artist kohe osa oma "uudisväärtusest".

Tummfilmidega on vähe keerulisem. Buster Keatoni ja Harold Lloydi tööd pakuvad meelelahutust igast asendist. Vähe tõsisemad žanrid nõuavad aga oluliselt suuremat keskendumisvõimet. Ma võin küll D.W. Griffithist lugu pidada ja Lillian Gishi näolapp on üksjagu kaunis ning ka lugu ise tundub huvitav, aga ma ei suuda sundida ennast Intolerance (1916) vaatama. Kogemus ütleb, et mul läheb lihtsalt mõte rändama. Ja seetõttu kaotab ka Artist osa oma "nostalgiapaugust".

Ning kuna räägitav lugu on tummfilmile kohaselt ülepingutatud, siis peenemate süžeepööretega harjunud ja neid hindava vaatajana ei ole ma nii rahul kui mitmed teised filmihuvilised. Tugev saavutus, aga mitte suurepärane.

hajusalt teemaga seotud laul

Südaöö Pariisis / Midnight in Paris (2011)

Olen kuulnud viitamisi inimestele, kes on näinud kedagi, kes on kuulnud öeldavat mõtteteri, mis lausa nõretavad elutarkusest. Kes sügisel köhib, ei see kevadet näe. Julge hundi rind on rasvane. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ilmselgelt pole Woody Allen nende Eesti Rahwatarkustega kursis, sattus Inceptionit vaatama, mõtles, et "päris huvitav idee, ainult teostus on kuidagi niruvõitu, aga noh Nolani-poiss on ju noor kah veel." Ning tegi woodiälleni (loe: romantilise komöödia, mida ei ole piinlik vaadata) õrnas unenägu unenäos kastmes.

Alustame kasvõi peaosalisest. Siukese ninaga nüüd mõni romantiline kangelane ja rinnalihased paneks vähegi kinoajalooga kursis oleva inimese pomisema, "doktor, siin on midagi viltu. Selle koha peal peaks olema muskel." Samas, arusaamatul pilgul enda ümber areneva muinasloo kulgu jälgima sobis Owen Wilson päris hästi. Clive Owen oleks raudselt kohe marutama hakanud. Eiffeli torni otsa roninud ja kopteritele porgandeid rootoritesse loopinud.

Clive praegu kinganinasid ei puuriks

Nii et jah, öises Pariisis legendaarseid ja veel legendaarsemaid err... legende kohtama ja päevasel ajal stereotüüpse rikka isa silmateraga pulmaplaane luhtama sobis Wilson ikkagi paremini. Pauli ära kägistamisega jäi ta kahjuks küll jänni, ses osas oleks mõni karmim mees abikäe võinud ulatada.

Üksjagu segaseks jäi mulle aga selleski filmis, et kuidas kaks nii erinevat inimest üldse pulmaplaanide mõtlemise juurde jõudsid. Ei ole nende uuema aja kohtingureeglitega küll päris kursis, aga kas mitte see aeg, kui noored armunud enne pulmi parimal juhul põõsa taha guvernandi silme eest varjudes põsemusi teha said, möödas ei ole. Ja ei paistnud ka sedasi, et kaks kõrget soost lordi abielu läbi enda maavaldusi ühendada soovisid. Ning ei olnud ka noore tüdruku põllepaelte all seeme idanema hakanud. Abielu peaks ju ikkagi olema ...kuni surm meid lahutab vaimus sõlmitud, mitte "oh vaata perekonnaseisuamet, hüppame ehk enne poes käiku läbi."

...love in her eyes

7. HÕFF näitab Eesti kultusklassikat

27.-29. aprillil Haapsalu kultuurikeskuses toimuv 7. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on pühendatud Eesti kultusfilmidele ning 1980ndate aastate fantaasiaklassikatele.


Ega palju rohkemat avaldada ei olegi, aga juba see infokild peaks ühel pühendunud Hõffihundil vere kihelema ajama. Esialgse info kohaselt on üks neist Eesti kultusfilmidest "Madude Oru needus", täpsem kava saab selgeks kunagi märtsikuus.


Festivali jätkab ka Põhja-Ameerika filmide programmi, mille on HÕFFiga koostöös kokku pannud maailma enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast. Samuti ei puudu programmist olulisemad õudus- ja fantaasiafilmid eelmisest ja käesolevast aastast, ning ekstreemfilmiseanss. Eraldi kummardus tehakse 1980ndate aastate maailma filmiklassikale.

Reageerime terviseks

No nii, Reaktori neljas number on juba nädalapäevad väljas olnud ja kõigil on see ilmselgelt juba läbi loetud. Ehk siis viimane aeg on teile võrdluseks enda peas ajakirja lugemise ajal tekkinud mõtted kirja panna.

Oletatavasti olen ma ses osas Reaktori lugejate hulgas selges vähemuses, aga isegi Baasis mälu värskendamise kuuri järel tuleb tunnistada, et Siim Vekimees on minu jaoks üksjagu tundmatu suurus. Täheajas ilmunud lühiromaani "Sõda kosmose rannavetes" alustasin, aga ei lõpetanud. Ühegi romaani kohta ei saa sedagi öelda, mingis osas kindlasti tänu kaaneillustratsioonidele. L. Ron Hubbardi Võitlustanner Maa on ka just kaante pärast lugemata. Samas lühijutt "Kuldhordi teine tulek" oli parajalt hea lugemine. Kombinatsioon arvustusest, intervjuust ja kahest fan-fictioni? katsetusest aga vaid kinnitasid mu arusaama, et kunstnikutööst tingitud eelarvamus on mind hoidnud. "Moby Dick" sai läbi näritud vaid ÕTD raamatukogu puudulike valikuvõimaluste tõttu, aga ma ei näe mingit põhjust miks peaks end sundima lugema raamatut selle pärast, et see on kirjutatud minu emakeeles. Eriti kui üks paljulubav sari peab huvitavate/klassikaliste/mis iganes teoste asemel Veskimeest avaldama.

Ülejäänud artiklite kohta üldistaks samas toonis kui eelmisel korral. Lahe on lugeda kaastöid, millest paistab läbi kirg ja rõõm kirjutatava teema kohta. Ei olnud ühegi artikli lugemisel tunda läbi kokkupressitud hammaste punnitamist, samas ei olnud ka tegemist tühjade heietustega. Lauamänguarvustus pani kohe uurima, et mis üks eksemplar kaubandusvõrgus maksta võiks. 65 euri, küllalt kallis raibus.

Juttude osas selline fifty-sixty olukord. Kahe puhul ei jõudnud sissejuhatusest kaugemale, aga Neljatuulekõlad ja Verepulm vaksalis olid väga mokka mööda. Ühe väljapeetud stiil ja teise ülevõlli vägivald.

Reageerimiseni.

Kurja vilja puu / The Night of the Hunter (1955)

Suure Depressiooni aastail liigub külast külla üks tont. Jutlustaja Harry Powell, kes oma kauni lauluhäälega iga eevatütre kihevile suudab ajada, aga kelle hundiks lambanahas nimetamine ei oleks metsasanitari suhtes aus. Hunt sedasi saagiga ei mängi. Igatahes, väikese poisi isa usaldab vahetult enne kinninabimist röövsaagi poja hoole alla, sest ema lacks common sense. Juhuslikult satub kohut ootav mees kambrikest jagama samuti ajutiselt vangleivale mõistetud jutlustajaga, sonib vähekese liiga palju unes ja saab siis endale kena kanepise nööri kaela ümber. Harry Powell väldib aga edukalt mõne kohaliku autoriteedi poiss-sõbraks saamist, surub vanglaväravast välja astudes mütsi kõvemini pähe ja läheb kosja. Aga a corrupt tree can't bring forth good fruit. Wherefore by their fruits ye shall know them. Ning Powelli nimeline puu hakkab päris kiiresti vilja kandma.

Lausa nii tunnustatud film, et 92. aastal nõutas USA Kongressi Raamatukogu paar filmirulli endale ja pani need tulevaste põlvede jaoks riiulile tolmu koguma. Minu meelest aga üks väga halvasti vananenud teos, nii et ta võiks vabalt sinna riiulile jäädagi. Enamike tegelaste mõtteviis tundub nii vale ja võõras, et mingist suhestumisest ei ole juttugi. Ma ei ole muidugi ka pidanud mööda tolmust teed talust tallu kõndima, lootes mingitki tööd leida. Aga teemast annab ka sedasi rääkida, et see mulle kohale jõuaks. Küsige või Steinbecki käest.

Praegu pakuti miskit segapudru draamast, trillerist ja piibliviidetest. Ainus leevendav asjaolu on eeskujulik kaameratöö, mis võimaldab asjast huvitatuil  tosinaid kauneid hetkevõtteid napsata ja blogi kaunistamiseks kasutada. Hmm...

huvitav mitu korda Ed McBain seda filmi näinud on. Nukk oli  tal väga hea raamat.

see on muide Lillian Gish