Hele laks / Sucker Punch (2011)

Mõneti naljakas, kuidas vahel pigistad silmad kõrvad kinni ja ignoreerid kõiki märke, mis viitavad küllalt selgelt, et mingi konkreetne film on õnnetusehunnik, mille peale pole mingit tarvidust omi silmi kulutada.
Tegevuspaigaks kabareesugemetega bordell. Tegelasteks noored neiud, keda sealt toidu ja peavarju eest "tantsima" sunnitakse. Eriti osavad oskavad "tantsida" kohe nii vingelt, et pealtvaatajad unustavad ära kõik, mis nende ümber toimub, mis võimaldab teistel "tantsijannadel" pista tasku esemeid, mille abil suurejoonelist põgenemist ette valmistada.
Täiesti selgelt film, mille sihtrühma hulka mina ei kuulu, umbes kujutan ette, et ma olen nii valest soost, mitmed head aastad liiga vana ja noore "laulja", kelle nime ma siin nimetama ei hakka, armuelu jätab täiesti külmaks.See oli aga ette teada ja ma olin täiesti valmis sellega leppima, eeldusel et mind visuaali poolt nööridesse tümitatakse. No vaadake vaid neid pilte.
Esimesed paar lahingut olid tõesti lahedad. Esimene eriti oma muusikatausta poolest (Björk ja Skunk Anansie). Aga täiesti uskumatult kombel läks edasi igavaks. Noored neiud paljastavates kostüümides vastaseid erinevate relvadega maapõhja tagumas muutub suhteliselt kiiresti igavaks. Saa siis aru.
Ning ühtegi seda tantsu, mis pealtvaatajad juhmida nägudega seisma jättis ka ei näidatud. Kasvõi korrakski.
Ikka niru.
Täpselt nagu tosinad filmiblogijad enne mind öelnud on.

Legend vägevast seebist / Legend of the mighty soap (2011)

Ma ei tea kuidas teil, aga minul juhtub küll vahel, et on mingi lahe üritus ja ma saan selle toimumise kohta teada mingil hetkel hiljem. No et loen kellegi blogist, kuidas tema käis ja hull lahe oli või seisan rohelist tuld oodates foori all ja pilk langeb reklaamplakatile või kuulen raadiost kuidas bänd ise kiidab, et küll oli eile Tartus vinge esinemine.
Täna on teie kord. See lahe üritus, mille raames Legend vägevast seebist näitamisele tuli, on ära olnud. Athena kino teine hooaeg on avatud ja seansid käivad nagu kellavärk, aga Andrew Bondi seal teie küsimustele vastamas ei ole. Ja kui te just nimetatud härraga samas koolis ei käi on suhteliselt väike võimalus, et te tema tulevaste tööde kohta filmihuviliste seltskonnas midagigi öelda oskate. Küllalt tõenäoliselt ei oska te tema seniste töödegi kohta midagi öelda. Neid ei ole küll palju ja need ei ole ka ükski filmiajalugu muutev teos, aga niipalju potentsiaali on neis töödes, Vene Suuruses kohe eriti, ja Andrew enda jutus küll, et tema tulevastest filmidest võiks saada eesti filmiajaloos olulised teosed.

The Russian Size from Andrew Bond on Vimeo.

Konkreetsest seebi-filmist rääkides, siis suunatud on ta nooremale vaatajaskonnale või hirmunud välimaalasele, kes seisab esimest korda silmitsi piinamismeetodiga, mis hõlmab endas väikest hämarat ruumi, tulist kuhja maakive ja kojamehe luuda, mis endale lehed on suutnud kasvatada. Aga lahe vaatamine ka juhul, kui te neisse kahte sihtrühma ei kuulu. Eriti just pildikeele poolest. On näha, et tegijatele on raha olnud ja meeldiv on tõdeda, et sellega on midagi mõistliku osatud peale hakata. Ideed oleks muidugi töötanud ka niisama, ka siis kui Andrew esialge soov trash film teha oleks töösse jäänud, aga ma väga ei kujuta ette, kuidas oleks näiteks tolmuimeja stseen low-budget variandis välja näinud. Väga ei usu, et parem.Igatahes, hoidke silm peal nii Athena tegemistel kui ka Andrew Bondil.

Keegi kohtub kellegagi kusagil / Encounters at the End of the World (2007)

Räme pettus. Tantsivaid pingviine ei olnud.
Aga olgu, ses osas oli vaatajaid ette hoiatatud. Kuid filmi tutvustuses kasutatud adjektiivid suurejooneline, võluvalt kaunis, unenäolised ja lõpulause See on võimas ja seninägematu, kõiki meeli haarav kinoelamus, mis on täis külma ilu ja jahedat poeesiat viitavad minu arust suhteliselt üheselt kõiki meeli haaravale suurejoonelisele kinoelamusele, mis oma külma ilu ja jaheda poeesiaga vaatajat võlub. Pärast filmi vaatamist saad aru küll, millele viitavad teravalt kelmikas ja küüniline ja professionaalsed unistajad, aga kahju on juba tehtud.Ei liha ei kala. Uuest infost punguva doki kohta näidati liiga palju külma ilu ja mitte tantsivaid pingviine, jaheda poeesiaga võluva silmakommi kohta anti aga liiga palju sõna maailma lõppu millegi eest pakku putkanud professionaalsetele unistajatele. Mis annab mulle hiilgava võimaluse ühe tsitaadi sisse pistmiseks. You can't run away from yourself, because wherever you run, there you will be. Lahe, üks linnuke jälle kirjas. Nüüd pean veel mõtlema, kuidas mingi filmi kohta käivasse lühijuttu üks haiku sisse susata.Nii et tõepoolest, Herzog filmis ja näitas just täpselt seda, mida heaks arvas ning mind vaatajana jättis see absoluutselt külmaks.

sisust pikemalt

Tapjapiraajade rünnak / Piranha 3D (2010)

Poiste film. Tisse ja verd niipalju, et jaguks kuhjaga nii TV6 õuduka- kui ka TV12 erotsiõhtuteks. Ja natuke ka iga tuttava stseeni peale erutuva filmisõbra film. Terve film oli juba iseenesest üks pikk vihje teatavale suurepärase hambumuse poolest kuulsa mereeluka tundlikust siseelust vändatud portreefilmile, absoluutselt vaimuvaeselt pealkirjastatud Lõugadele. Algusstseenis oleks võinud ju ükskõik mis vanamees paadis konutada, aga konutas Richard Dreyfuss.No ja klassikaline deliverance-käesirutus ja paadimootoriga braindead-moment. Kui mul oleks kombeks ja vähimatki tahtmist filmide vaatamise ajal märkmeid teha, oleks see nimekiri palju pikem, aga praegu esimese hooga tulid need kaks hetke kõige eredamalt meelde. Ja kuigi lavastaja Aja on nüüdseks vähemalt kolm sõrme Hollywoodile andnud, siis tema verest nõretav Haute Tension kogus talle niipalju krediiti küll, et ma selliseid hetki juhuslikeks ei saa pidada.Tempokas meelelahutus, mis on pikitud kummardustega klassikute suunas ja mille tegemist tegijad ise ilmselgelt nautinud on. Mida enamat ühelt splatterilt veel tahta.

sisust pikemalt

Hoia kinni, millestkigi / Hold on mig(2010)

Parasjagu keeruline on ses osas seisukohta võtta, et kas filmi sõlmpunktiks olnud peaaegu vägistamisstseen ka päriselt aset leida võiks. Üks asi on kuskil rannas, võõraste pilkude eest veidigi varjatud alal, kedagi alandada, hoopis teine aga klassiruumis pärast tunni lõppu neiu aluspesu väele kiskuda, nii et keegi vahele ei astu või siis õpetajat kutsuma ei lähe. Aga kui vagunitäis inimesi laseb kaasreisija surnuks pussitada nii, et keegi pilkugi ei tõsta, siis plausible. Jagatud vastutus on üks jälk asi.Stseenile järgnes rohkem või vähem südametunnistuse piinade käes vaevlevate noorukite ja alandatud neiu olukorraga toime tulemise/tulematuse näitamine. Keda vanemad toetasid, kes sai mentaalset rooska, kellel olid vanemad tööl. Selline korralik, aga mitte just eriti originaalne lähenemine.
Ja siis lõpp. Vaataja (st. mina) teadis täpselt, mis hakkab toimuma, mida mingi tegelane teeb ja näeb ja kuigi ma aimasin, et sest miskit kasu pole, siis ikkagi oli väike lootus, et "äkki ta ei lähe trepist üles" ,"äkki ta ei tee ust lahti", "äkki ta ei kõlgu seal."
Ning kui tiitrid jooksma hakkasid, siis inimesed plaksutasid!?!? See tundus nii kohutavalt vale.

sisust pikemalt