Eostus / Inception (2010)

Leonardol oli 2010 parasjagu tegus aasta. Isutekitajaks Shutter Island ja põhiroaks Inception. Viimase lavastajaks/stsenaristiks end varasemate töödega väga heast küljest näidanud multitalent Christopher Nolan (Memento, Prestige, Dark Knight). Kõlab hästi, aga kuna Shutter Island väga meeldivaks elamuseks ei osutunud, siis venis Inceptioni vaatamine muudkui tuleviku. Aga lõputult edasi lükata seda ka ei saanud, sest South Parki pila jooksis must raudselt poolenisti mööda, arvatavasti tuleb ka Scary Movie V stseen, kus Anthony Anderson käsib Anna Farisel labürinti joonistada ja neiu selle peale karjudes läbi kahe peegli rongi alla jookseb, et siis tugitoolis ärgata ja avastada, et keegi on ta hotellitoa külili keeranud ning mis kõige tähtsam, mõelge seda häbi kui kahe filmiblogija kohtumisel üks mainib ühes lauses ära nii Wayland Yutani ja Umbrella Corp. ja Tyrell Corp. kui ka Cobol Industriese ja teine (st. mina) teeks lihtsalt "möhh?!?"Tähendab siis nii, Cobol Industries palkab Leonardo, et ta poeks konkureeriva ärimehe pähe. Selleks tuleb subjekt magama uinutada, talle juhe veeni torgata ja oledki vupsti mehe unenäos sees. Sealt on aga alateadvus juba käega katsuda ja kogu vajalik info ootab vaid üles noppimist. Konkureeriv ärimees, Saito, on aga parasjagu terav pliiats, ampsab plaani läbi ja näitab varastele trääsa. Cobol läbikukkumisega ei lepi, paneb käpardite eest pearaha välja ja nii ei jää neil muud üle, kui end Saito armu alla heita. Nemad panevad Saito konkurendi pähe ühe mõtte ja Saito kaotab kõik nende probleemid ära. Kõige suurem probleem on muidugi see, et väidetavalt on kellelegi idee pähe panemine sedasi, et ta seda enda ideeks peaks parasjagu võimatu ülesanne. Ja vot nüüd edasi läheb keeruliseks.Nolan on kõvasti vaeva näinud ja paraja mindfuckfilmiga maha saanud. Teooriast ma saan aru, jääd magama, näed und ja kui päris elus kukkuma hakkad, ärkad üles. Kui hakkad unes und nägema, siis toob kukkumine ehk "kick" sind eelmisele tasemele tagasi. Aga kuskil kolmanda ja neljanda unenäo taseme juures läks mul järje pidamine ikka täiega sassi, üleeelmisel tasemel saadud vigastusse, mis eelmisel tasemel sugugi tunda ei andnud, surres sa leidsid end lost in time and space. Hiiglasliku koguse lõhkeaine plahvatus, mis su loogiliselt võttes tükkideks rebis, äratas sind eelmisele tasemele. Bussiga kukerpalli tegemine ja sillalt kukkumine mitte ei äratanud unelejaid vaid põhjustas järgmisel tasemel kaaluta oleku. Riddle me this, riddle me that. No ja kuigi Gordon-Levitti toimetamist oli üksjagu põnev ja lahe jälgida, siis a) bussi vette kukkumine oleks ju igaljuhul kaaluta oleku lõpetama pidanud ja b) nuuskpiiritus.
Ning erinevalt näiteks Primerist on Inception ka selgelt liiga pikk selleks, et segaseks jäänud asjade läbi hammustamiseks teda uuesti vaatama asuda. Eriti veel, kui arvesse võtta, et päris palju visuaalseid tipphetki olid varasemast tuttavad. Tänavale materialiseerunud rong - Back to the future. Kogu lumemaailm - James Bond. Trikk peeglitega - kodus järgi proovitud. Samas kiita tuleb oinasarveks keeratud maailma stseeni eest ja absoluutselt võimast ja filmi eksistentsi minu jaoks õigustanud kaklus-stseeni hotelli koridori seintel ja laes.Nii et läks täpselt nagu Shutter Islandiga. Enamik kiidavad ja mina kehitan õlgu. Ei liha ega kala. Madinafilmina parasjagu tüütu. Mindfuckfilmina selgelt liiga pikk ja tegelikult poole peale pidama jäänud. Igast pöördeid ja käänakuid oleks võinud oluliselt rohkem olla, kasvõi selline twist, et Leonardo on kogu filmi kodus tugitoolis, lapsed mängivad jalge ees ja kogu tegevus on Saito poolt kavandatud unenägu.