Tuumakal teemal

Vana hea eesmärk pühendab abinõu vaimus tegutsemine võib vahel ootamatult sügavale sohu vedada.
White Light, Black Rain (2007) on tegelikult täitsa korralik dokumentaalfilm sellest, kuidas liitlased Hiroshimale ja Nagasakile tuumapommidega lajatasid, kuidas palju inimesi kohe surma sai, paljud virelema jäid, USA arstid teadmisjanust haavatuid ravimas käisid, jaapanlannadele USA-s heategevuse raames kosmeetilisi operatsioone tehti ja tänapäeva noortele kuupäev 6. august 1945 enam midagi ei ütle.
Küllalt ohtra arhiivimaterjaliga. Ning just siin panidki tegijad puusse. Ilmselt tahtes oma sõnumit võimalikult kuuldavaks muuta, näidati arhiivikaadrites enamasti surnud lapsi ning ohvrite koguarvudest rääkides kasutati maksimaalset hinnangut. Ehk siis, kui oli valida kaadri vahel, kus oli rusude vahel surnud mees või surnud laps, valiti viimane. Kui üks allikas pakkus välja ühe numbri ja teine sellest suurema numbri, hõigati filmis maha viimane. Selline trikitamine sellise teema juurde mu arust ei passi.
Tuumarünnaku õudus on enamiku vaatajate jaoks nii ehk naa hoomamatu. Pärast kehitad ikka õlgu ja mõtled, et näed paha lugu küll, aga õnneks meil siin midagi sellist ei saa juhtuda. Ja ei loe midagi see, kui palju laipu sulle just näidatud on.
Kohe otsa vaadatud Trinity and Beyond (1995) tundus mulle aga palju mõjusama hoiatus-, meeldetuletusfilmina. Ei mingeid pisarakiskujaid, ainult kiretud numbrid. Fat Boy - 15 kilotonni, esimene vesinikpomm Ivy Mike - 10 megatonni. Kui mu matemaatika alt ei vea siis, 1 Ivy Mike võrdub umbes 666 Fat Boyd. Ja palju on maailmas tuumariike ja palju neil on lõhkepäid? Unejutuks selliseid numbreid just lugeda ei tahaks.
Tegelikult oli aga minu meeleseisund lihtsalt selline, et ma ka T&B hoiatusfilmina võtsin. Näidati ju lihtsalt ajalises järjestuses ameeriklaste poolt sooritatud tuumakatsetusi. Mõned asjaosalised rääkisid sinna vahele, aga suures osas näidati vanu ja '95. aastal seninägematuid arhiivimaterjale. Ning selles peituski üks filmi suurimaid väärtusi. Enamik mitmest erinevast allikast nähtuid ikoonilisi kaadreid said sügavama sisu. Mis pauk see oli, kus, kunas ja miks tehti.
Kõige suurem rosin oli aga filmi lõppu jäetud. Ei taha kellegi rõõmu rikkuda, nii et piirdun vaid vihjega, et tegemist on Hiina esimese tuumakatsetusega. Täiesti uskumatu pilt.
T&B vaatamiseks annan julgesti soovituse, WLBR oli mulle isiklikult väga vastumeelne tükk ja ega seal mingit eriliselt uut ja põnevat informatsiooni ei olnud kah.

Vasaraga vägilane / Thor (2011)

Umbes pool inimkonda on arvamusel, et iga täismehe sees elab pisike poisike. Selline väike nuhtlus, kes suvalisel hetkel peremeesorganismi üle võib võtta ja teda ei tea mis lapsikustega tegelema sundida. Minu poolest elagu. See seletaks kenasti ära, miks ma esmakordselt Thori treilerit nähes nihelema hakkasin. Ise tahtsin küll hirmsasti Surnuaiavahi Tütart vaatama minna, aga pisike tõbras meenutas heldimusega nooruses nähtud Bruce Banneri seiklusi, kus ühes osas tegi meeldejääva kõrvarolli, üllatus üllatus, justnimelt Thor ja nii tuli sammud absoluutselt minu enda tahte vastaselt ikkagi seda hirmsat mürtsu- ja madinafilmi vaatama seada. Vähemalt oli tegemist suurepärase 3D formaadiga.Noor tulipea läheb isa tahte vastaselt sõpradega koos õiglust taga nõudma, visatakse selle eest Asgardist välja ning saadetakse haamer talle tagantkätt järele. Maal poiss mehistub, rehabiliteeritakse ja päästab oma maailma täielikust hävingust. Selleks korraks.
Lihtne lugu ja midagi rohkemat ma ei oodanudki. Aga mingil müstilisel põhjusel püüdis stsenaristide meeskond kivist vett välja pigistada. Eriti just Loki tegelaskujuga. Kes vähegi skandinaavia mütoloogiast jagab või Marveli koomikseid lugenud on, jagas kohe ära, kes see kiitsakas tatt Thoriga kaasa jõlgub ja mis temast oodata on.
Mitte õnnetu orvu kurba lugu ei läinud ma kinno vaatama, tempokat madinat ootasin. Mingi veidra ja loodetavasti väljasuremisele määratud trendi tulemusena on aga viimase aja suurtes madinafilmides kombeks kaameraga möllustseene filmides selliseid vigureid teha, et siga kah ei söö. Rämeda kiirusega vahetatakse asukohti ja võttenurki, tulemuseks ainult mingi kirju hägu. Idee on ilmselt luua mulje võitlejate üliinimlikust kiirusest ja jumalikust koordinatsioonist, mulje jääb aga selline, et pole osatud võitlust nii planeerida, et seda mõistliku kiirusega näidata saaks, sest kõik miskickid ja CGI efektid kargaksid halastamatult silma. Kuidas küll tahaks näha filmi, kus võitlejate aeglaseimgi liigutus kuuldavalt õhku lõhestaks. Kõige kurvem oli aga see, et isegi seda hägu pakuti vähem kui oodanud oleks. Suuremad kaklusstseenid võiks ühe käe näppudel üles lugeda. Kahe tunni kohta kuidagi vähe.Võibolla kui oleks end filmi teinud meeskonnaga veidi rohkem kurssi viinud, poleks sellise üllatuse osaks saanud, sest kui päris aus olla, siis ma kinno minnes ainult seda teadsingi, et seal peaks üks blond sinisilme hiiglane vastaseid vasaraga maa sisse lööma. Aga loen siis üles, Odini rollis Anthony Hopkins (Oscarivõitja), Thori maapealne armastus Natalie Portman (Oscarivõitja) ja lavastajaks Kenneth Branagh (mitmekordne Oscarikandidaat Shakespeare draamade ekraniseerijana). Nii et filmina palju parem kui arvata võiks, korraliku mööbeldamise ootuses aga pisukese pettumuse valmistaja.

paar väikest möödapanekut veel. t-särgis mees vihma käes...

...ja palja ülakehaga mees. aga ühtegi naist analoogsetest situatsioonides polnud.

Asgard oli muidugi võimas. Aga mastaabid olid nii suurteks aetud, et nende hoomamine oli omajagu raske.

Hõff: järellainetus

Sellest oleks muidugi kahju, kui Hõff mööda Eestit laiali plätserdatakse ja temast Õff järgi jääks, aga ei tahaks uskuda küll, et korraldajad niimoodi endal jalga otsast närida püüavad. Traditsioon on loodud, oleks suhteliselt rumal seda nüüd lammutama hakata. Need väikesed kõrvalprojektid Tallinnas ja Tartus on pigem uutele potentsiaalsetele festivalitajatele maitseproovi andmiseks, stiilis vaadake vaid milliseid suurepäraseid filme me kolm päeva Haapsalu näitasime, sel ajal kui teie kodus kudesite. Lisaks annab see võimaluse oma Hõffi paremini planeerida, kui ei pea kulli ja kirja viskama, et kahe samal ajal toimuva seanssi vahel valida. Tead, et ühe saad ära vaadata Haapsalus ja teise Tartus.
Ning Helldriver / Nihon bundan: Heru doraibâ näol vaadata ka neid filme, mis Haapsallu üldse ei jõudnud. Tehniliselt võttes ei jõudnud film tegelikult ka Tartusse. Vähemalt siis mitte selle koopiana, mida seal pikisilmi oodati. Aga see varuvariandi varuvariant, mis näitamisele tuli lõi Athena peene kinosaaliga väga mõnusa kontrasti. Ühest küljest istud uhkete nikerdustega toolil rõdul, täielikust snobismist puudu monokkel silmas, teatribinokkel vasaku ja šokolaadikompvekid parema käe juures lebamas ja teisalt vaatad filmi, millel selline õrn netist sikutatud välimus. Nikkatsu Corporation! esitleb, mootorsae-katana ja tehissüdamega neiu peab ühendama zombiekatkust vaevatud Jaapani, enne kui hilja. Õrn petukaup tegelikult, treileri ja pealkirja järgi tundus, et võiks tulla Needuste Allee jaapani kastmes.
Nimetatud kõrvalised detailid ununesid aga kõik sel hetkel, kui tiitrid jooksma hakkasid ja tegevus käima tõmmati. Kuigi mõni idee oli laenatud mehe eelmisest filmist, siis midagi nii pöörast nägin ma viimati... hmm, loomulikult laupäeva õhtul Hõffil, veri lendas, pead lendasid, kamikaze lendas, zombielennuk lendas. Nalja nabani. Vaid üks koht võttis nina krimpsutama. Nibud ja hambad ei sobi kokku. Minu jaoks loob see kohe seose Andrei Tšikatiloga ja see ei ole mitte selline seos, mis mulle meeldiks.
Üleüldises plaanis aga ikkagi väga noobel elamus ja Athenasse on tulevikus loodetavasti veelgi asja.
Minu parimatest kavatsustest ja peenematest plaanidest hoolimata jäi kahe linna peale mõni film aga ikkagi vaatamata ja need tuli oma kodu rahus ja vaikuses ette võtta.
Prantslaste Jõuk / La Meute on film tüdrukust, kes ei suuda endas pakitsevat uudishimu rahuldamise vajadust alla suruda, hiilib öösel teise inimese elamisse ja saab oma vaeva tasuks koha puuris, kapatäie vormitut löga kausikeses ja karjamärgi abaluu alla. Mis seda vana head/kulunud vaikses maakohas möllava maniaki lugu veidigi originaalsemaks muudab on motiiv. Lihtsalt tapmise rõõmust inimesi rappiva perverdi asemel on memmeke, kes annab maale, mis maa oma. Kogu filmi see küll ei päästa, selleks oli liiga palju võrdlusmaterjali kõrval, aga veidi paremaks teeb. Lõpp oli muidugi eriti niru, piisas ühest heast seksist, et naisterahvas operatsiooni teenistusse meelitada.
Salajase operatsiooni teenistuses on ka filmi Trollikütt / Trolljegeren peategelane. Muhe habemik sõidab mööda Norrat ringi ja kütib... trolle! Erilise üllatusena see nüüd tegelikult kellelegi, kes filmi pealkirja mõttega lugenud on, vististi ei tulnud, aga mocumentary võtmes lahendatud filmi tegijad seda isegi ilmselt isegi ei lootnud ja ei jätnud ajurünnakut selle koha peal pooleli, kui keegi välja pahvatas, et kui teeks õige filmi sellest, kuidas üks mees trolle kütib. Ja mõtlesid veel muuhulgas välja, et trollid võiks elada elektriliinidega ümbritsetud reservaatides ning trolli käest vereproovi saamiseks tuleb end riietada raudrüüsse ja söödaks kasutada tundmatu päritoluga kristlase verd. Kõlava häälega naerma rõkkama vaadates just ei hakanud, aga läbiv muhedus maksab ka midagi. Tegelikult päris palju. Norra Ninjal teeb Trollikütt selja prügiseks.

Ning sellega võiks nüüd selleaastasele Hõffile peaaegu et joone alla tõmmata.
Võib juhtuda, et üks kataklüsmiline järellugu tuleb veel.

Hõff: pühapäev

Pühapäeval sai pea poole lõunani põõnata, sest esimene seanss algas alles 12.30.

Norralaste kolmas esindaja sel aastal oli puhastverd komöödia, Norra Ninja /Kommandor Treholt & Ninjatroppen, mis festivali kontekstis ilmselt fantaasia all liigitati (mitte et see oluline oleks, hea komöödia sobib pühapäevaseks äratajaks nagu filmisõber kevadisse Haapsallu). Igatahes räägiti meile lugu sellest, kuidas üks oma kuningale üdini ustav mees, koos oma meeskonnaga, on ainuke jõud, mis seisab vaba Norra riigi ja kurjade CIA salasepitsejate vahel. Tõsielulistest sündmustest innustust saanud ja neid veidi oma filmi jaoks sobimaks kohandades suudeti mitmel puhul publik naerma ajada, aga kahjuks oli nende naerukohtade vahel veidi liiga pikad pausid. Tundus, et eeskätt selle tõttu, et neid tõsielulisi sündmusi püüti veidi liiga palju oma filmi sisse pikkida.
Ninjade toimetamistele järgnes hispaanlaste õudussugemetega peredraama Jõle / Atrocious. Järjekordne käsikaameraga üles võetud "dokumentaal", mis politseijaoskonna asitõendite ruumist tuuri on pandud. Keegi või miski lõigub /tükeldab/põletab suurema osa Quintilla perekonna liikmetest ning loodetavasti aitavad õe ja venna poolt filmitud materjalid loosse selgust tuua.
Küllaltki halb film. Eeskätt selle tõttu, et filmi alguses toodi sisse legend väikesest tüdrukust, kes end öösiti eksinud inimestele ilmutas. Ning lisaks on meil veel ka labürint. Nii et kujutage nüüd ette stseeni kuidas üks tegelane lolli peaga öösel labürinti teisele tegelasele järgi jookseb ja ära eksib. Ja siis ühes pikas pikas käigus, kus rohkem ükski rada ei hargne, selja tagant kostab häirivaid hääli, hakkab eespoolt paistma inimkogu. Ja ta lihtsalt seisab seal. Meie lollil tegelasel pole teha miskit, ära keerata ei saa, tagasi minna ei saa ja edasi minna ka nagu ei tahaks. Aga oletame, et seljatagused hääled läheneva ning meie tegelane on sunnitud jalgu lohistades edasi nihkuma. Ning kui stseen juba piisavalt pikaks on venitatud ja meie tegelane praktiliselt koguni jõudnud, keerab see end rahulikult ringi ja küsib tasase häälega: "Oled sa eksinud?".
Mina kujutasin. Elavalt.
Öine labürint oli, lollid tegelased olid aga vot seda stseeni ei olnud. Nii et kuidas saaks ma kiita õudusfilmi, mille kõige pingelisema stseeni ma omas peas välja mõtlesin?
Asjaolude kurva kokkulangemise tõttu tuli aga festivali lõpufilm, Kateksimusekataklüsm / Catechism Cataclysm, kõigil vaatajatel omaenda peas välja mõelda, sest mingi projekteerimisel tehtud apsaka tõttu suunati voolukatkestuse puhuks varutud akude vool laelampidesse, mitte kinotehnilise aparatuuri töös hoidmisse. Haapsalu inimestel ja tallinlastel pidavat olema mingi võimalus see teos järgi vaadata, aga vähemalt kaks autotäit tartlasi peavad nimetatud filmi vaatamiseks alternatiivseid võimalusi otsima. Vähemalt sisukokkuvõtte ja treileri põhjal peaks ta seda vaeva väärt olema küll.


Terashammastega Ebasurnu preemiad, mis antakse festivali parimatele filmidele, viivad koju Pumppüssiga parm,
Tõotatud maa,
Karate-Robo Zaborgar.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia, nõrgimale saavutusele, omistan filmile Jõle.

Tigeda Ahjualuse eripreemia, parimale lühifilmile, saab loomulikult Leipzigisse. Väga tahaks loota, et järgmisel aastal on nominente rohkem.


Põhimõtteliselt ongi kõik. Väike järellainetus järgnes ka veel juba koduses Tartus, aga see on juba ühe teise postituse teema.

Kohtume mõni päev vähem kui aasta pärast taas Haapsalus.

Hõff: laupäev

Hilja voodi, vara üles. Laupäeval hakkas kino saama juba kell 12.

Ning esimest korda oli põhjust seada sammud selle uhke renoveeritud Suure Saali suunas, mis suurusega tõesti Rõdusaali lõi, aga atmosfääri osas mu arust alla jäi. Täpselt samuti nagu juhtus selle filmiga, mida seal näidati, Julia Silmad / Los Ojos de Julia võis olla küll verisem kui Wait Until Dark, aga pinge osas jäi sellele alla. Tegevus kulges küll sootuks teist rada pidi, naine püüab enne pimeduse laskumist leida meest, kes ta kaksikõel tooli jalge alt ära lõi, aga kandev idee pimedast naisest ja mehest, kes ei ole see kellena ta esineb, lõi seose nende kahe filmi vahele ja seda hispaanlaste kahjuks. Ei suutnud isegi need mõned parasjagu vahvad giallo elemendid mind väga rõõmust hüppama panna. Täitsa tavaline põnevik, hommikuseks äratajaks paras.
Ning erk tahtsin ma järgmiseks seansiks kohe kindlasti olla. Minu arust väga vinge treileriga Teispool Musta Vikerkaart / Beyond the Black Rainbow oli üks oodatumaid filme sel aastal, mida ma kahjuks või õnneks (filmi vaadanute arvates) ei näinud, sest lasin end mässida mahhinatsiooni, mille vilju veel kahjuks või õnneks (kahekümnest võimalikust 5 punkti, not so great success) näha pole olnud. Vähemalt on nüüd kodus filmiriiulil subtiitriteta Navigaator Pirx koha sisse võtnud.
Järgmiseks isiklikus filmikavas olnud Trollikütt / Trolljegeren läks aga kõhuorjuse nahka. Eelmisel aastal parasjagu sümpaatse mulje jätnud kaks söögikohta olid nimelt kollektiivselt otsustanud just selle ajahetke millegi kõrvalisega tegelemiseks valida, ning nii tuli sammud kaugemal ja üksjagu pika ooteajaga pubi suunas seada. Siis kulus veel aega produktide varumise peale ja seejärel tuli Tartu delegatsioonil korraks ka Tallinna korüfeede rõdul tähtsaid meestejutte ajada. Ühest väärt postrist sai üks väärt pilt ka tehtud. Huvilistele toimub esitlus Pöfböfil.
Aga Tõotatud Maa / Stake Land alguseks olin juba kenasti kultuurimajas tagasi. Nimetu kangelane, kes endale läbi laastatud maa teed Tõotatud Maa poole rajab pole küll mingi eriliselt uus idee, Mad Max kohe esimese seosena ja uuemast ajast The Road, rohkem muidugi see viimane, sest kangelasel oli ju noor poiss ka kaasas, kellest siis filmi käigus uut kangelast vormiti, et see teravaks ihutud vaia edasi kannaks, kui vanema mehe käes ramm lõppema peaks. Aga ilus oli see kinopilt ja tempokas ka. Sõna "ilu" alla võtsin siis praegu sujuvalt kokku nii kaunid loodusvaated kui ka parasjagu verised kohtumised vampiir-zombiedega. Mis tundus vähe omamoodi nükkena oli suhtumine kaaslaste kaotamisse. Seda juhtus tihti ja neist saadi väga kergelt üle. Väliselt siis vähemalt. Mis on tegelikult isegi hea, sest liiga tihti kasutatakse võtet, kus kellegagi läheb midagi väga metsa poole, sest muidu ilgem badass jääb kaotatud kaaslase laiba kohale nuuksuma. Selline väike detail jäi siis silma. Aasal põlvini rohus sünkroonliikumisega tegelenud Meister ja Õpipoiss tõid mulle silme ette aga Miyagi ja Karate Kidi. Võta kinni oli see nüüd hea või halb. Filmi üldhinnet see aga kuskile suunas ei mõjutanud. Väärt vaatamine.
Midagi vähemat ei saa ka Pumpüssiga Parmu / Hobo with a Shotgun kohta öelda. Pigem isegi rohkem. Lumepalli veerema pannud Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse mõjub võrdluses kui kirikukoori valgetes põlvikutes sopran kisakoori olematu pikkusega seeliku all pesu mitte kandva Debbie kõrval. Isegi Machete, mis igal teise filmi soolikate küljes aknast rippudes saltosid viskab, tõmbab prügikastile kaane kõvasti peale ja loodab, et hommik ta ühes tükis leiab. Mul on südamest hea meel, et kui võtted vere lõppemise tõttu korraks takerdusid, siis värskete ideede tulva ei seganud miski. Ma saan täiesti aru, miks koolibussi stseen mõnel nõrgema kõhuga produtsendil kõrvetised esile kutsus. Instant classic. Ning kuigi ma ilmselt täiesti siiralt väljapahvatatud sooviga, et kogu festival ainult sedasorti filmidest koosnema peakski, päris nõus ei ole, siis double-feature Machete/Hobo paneks mul prilliraamid erutusest hõõguma nigu nipsti. Ning järgmine kord Elistveres vaatan karu ka hoopis teise pilguga.
Ning laupäevase filmikava lõpetuseks täpselt sama pöörane, aga praktiliselt veretu Karate-Robo Zaborgar / Denjin Zabôgâ: Gekijô-ban. Ma võiks ju rääkida hiiglaslikust lendavast kindlusest, mis tagumikku meenutas. Mainida ära roboti, kelle prototüübiks oli buldog ja kes vastaseid limpsima kippus. Heita nalja mehe ja küborgi armuliini üle, mis ühel pärastlõunal koopapõrandal eostumisega päädis. Aga ma ütlen lihtsalt. See oli film, kus naistel tulid rindadest draakonid välja. Sobib igasuguse filmiteemalise vaidluse lõpetamiseks. Casablanca, Kodanik Kane, Ristiisa - vallandas sealt keegi rindadest draakonid? Ei vallandanud. Seega diskussioon, selle üle milline neist maailma parim film on, muutub õigustühiseks.
Õhtu lõpetas lonksuke õlut ja näpuotsaga head muusikat Ehte baaris. Laupäeval kriips all.

Hõff: reede

Ojah...
Ma käisin Hõffil,
ning mu keha on pisut nõrk.
Aga praegu istun ma oma arvuti taga tugitoolis
ja Hõffi ametlik CD mängib vaikset laulukest.
Ma kiikan õhtupimeduses tähti taevas,
ning nüüd on aeg kõike meenutada. *

Omasid tuleb ikka toetada ja nii alustas ka selle aastal festival meie oma koduvabariigis valminud õudusfilmikatsetusega. Leipzigisse - Eesti film arstitudengist, kes läheb maale praktikale, saab ilmselt osoonimürgituse ja kukub märatsema. Vähemalt oli parasjagu naljakas. Ja tundus et täiesti taotluslikult. Kahju, et taotluseks ei olnud seostatud tegevustik.
Järgmiseks kukkus Haapsalu lossihoone täispuhutud ekraaniga vabaõhukinos märatsema Brian Yuzna legendaarne Merekoletis / Amphibious - kahe "venna" ja potentsiaalse Nobeli preemia laureaadist merebioloogi teed ristuvad kalapüügiplatvormil, mille pomoks on Elvise look-alike ja mida püüab meretasa teha hiiglaslik... merekoletis. Mitte sugugi õudne ja ainult natuke jabur. Liiga palju tegeleti kõrvaliste asjadega, rohkem kirvega vehkivaid Elviseid ja vähem suvalistes isikutes oma tütart nägevaid merebiolooge. Või kui siiski, siis napimas riietuses paluks.
Kuna Yuzna väga kavalalt venitas merekoletise täies hiilguses näitamisega nii kaua kui vähegi kannatas, siis järgmisele seansile jäime hiljaks. Hämarad Hinged / Morke Sjeler oli juba mõnda aega käinud ja meid püüti väga kavalalt suunata hoopis üht teist filmi vaatama. Põhjamaise kindlameelsusega pääsesime aga siiski seda Norra ökohorrorit**, kus elektritrelliga inimeste pähe auke puuriti ja neile sedakaudu ajude asemele musta ollust manustati, nägema. Ning julgen öelda, et valik sai tehtud õige. Oli pinget, huumorit, parasjagu meeldiv helitaust ja täitsa asine puänt. Üks kahest filmist, mis sel festivalil veidi magusat õõvatunnet tekitada suutis.
Ning reedese filmivaatamise lõpetas Punane, Valge ja Sinine / Red, White & Blue, mida päris õudusfilmiks mina ei nimetakski. Puhas indiedraama, mis lihtsalt parajalt verise lõpu sai. Selline film, mille üle annaks vaielda ja arutleda pikalt. Kes oli hea ja kes paha. Kelle teod olid õigustatud ja kes sai paraja palga. Teadlik HIVi nakatamine on ju kriminaalkuritegu? Ilmsüüta tüdrukutirtsu ründamine, temalt vabaduse võtmine ja piinamine passib ju rohkem antikangelase tegevusarsenali? Hea film. Kahjuks ainult sutike valesti ajastatud. Minul endal küll ei ole kombeks poole filmi pealt unne vajuda, aga kuna kell oli palju, tuli kustus ja tempo aeglane, siis vajus nii mõnigi pea rinnale ja ühtlane norin täitis saali. Ning selle asemel, et peategelaste lembehetke traagikat endasse ahmida, tuli naerust vappudes õhku ahmida.
Reedele kriips alla.

* laulda teate küll mis viisil
** ökohorror - küllalt vähelevinud õudusfilmižanr, mida siiani esindas minu teada vaid Long Weekend (1978)