Surmavägised, esimest korda / Harry Potter and the Deathly Hallows I

Kujutage ette õhtusööki ühes vanas ja suursuguses häärberis. Teravatipulisi torne rohkem kui kondoome vallalise naisterahva öökapis. Aknad, mis ulatuvad maast laeni ja alla tagasi. Valgest marmorist sambad, jämedad kui tammepuud. Laud nii pikk, et sinna mahuks kaks pulmaseltskonda kenasti istuma, ilma et nad üksteist segaksid. Toolid, mis on nii vanad, et nende puude, millest toolid tehtud on, seemnetest on kasvanud uued puud, jämedad kui valgest marmorist sambad.Ning igivanadel toolidel, ilmatuma pika laua taga istuvad mehed ja naised, kes on riietatud üleni musta, kelle vägitegudest võlukepikestega räägitakse poolihääli ning kelle erinevatel kehaosadel väänlevad tätoveeringud, mille kõrval õlavarrele nõelutud AB ja haakrist on sama kurjakuulutavad, kui pandakaruga õhtust jalutuskäiku tegev MUPO kolonelleitnant. Ning laua otsas istub mees, kes võib küll välja näha, nagu ta oleks labidaga näkku saanud, aga kellest need teised mehed ja naised julgevad omavahel parimal juhul poolihääli rääkida.

Ning peo aukülaline ja kujunduselement ühes isikus hõljub hirmsates piinades laua kohal ja ilmsesti niriseb hoogsalt erinevaist kehaõõnsustest vedelikke.

Ning stseeni krooniks tuleb hiigelsuur madu ja neelab kujunduselemendi alla.

Fuck yeah!

Harry Potter on tõesti suureks kasvanud.

Hirmsa kahjutundega tuleb aga nentida, et ta on kasvanud selliseks seljaga puu najale toetuvaks ja kaugusse vaadates südamepõhjast ohkavaks tossikeseks, kes ei kõlba eelpoolnimetatud seltskonna mantleidki varna riputama. Pärast suurepärast algust, käisid Harry, Hermione ja Ron suure osa filmist mööda maailma ringi, toetusid seljaga vastu puid/istusid telgis pingil/seisid loojuva päikese kiirtes kivihunnikul ja ohkasid südamepõhjast kaugusse/tühja pilguga enda ette vaadates. Kenasti järgemööda.

Ning kõik need korrad, kui nad parajasti soul searchinguga ei tegelenud sattusid nad surmasuhu, millest nad pääsesid mitte tänu endi vaprusele ja nutikusele, vaid tänu kobatamisele või ootamatult kaadrisse sammunud tegelasele, kelle läheduses viibimisest hetk tagasi kellelgi aimu polnud.

ta pole enam isegi õige näoga enam

Arvata võib, et ma lähen ja vaatan selle viimase osa ka ära, kui see kunagi kinno jõuab, aga mitte selle pärast, et tegemist on moodsa klassiku või et ma mingit suurepärast lõpplahendust ootaksin. Ei, lihtsalt et kui sa oled millegagi juba nii palju vaeva näinud, siis oleks ju narr vahetult enne lõppu pooleli jätta. Justkui oleks Mont Blanci otsa ronides 4800 meetri tähiseni jõudnud ja siis otsustanud, et rohkem ei jõua.

üks vahva stseen oli filmis siiski veel. Jasper Morelloliku hõnguga legend kolmest vennast ja kuidas nad surma ninapidi püüdsid vedada.

siit tuli ka tegijatele üks miinus juurde, kas tõesti mingit vingemat rolli ei olnud mehele pakkuda, kui delivery boy