Holmes Antikristuse vastu / Sherlock Holmes(2009)

Poes vorsti ostan, siis ikka uurin, et ega ole pool soja ja pool kondistatud kanalihamassi. Selline segu võib ju soodne olla ja juriidiliselt on ka kõik korras, aga kuidagi ei tahaks sellise asja eest raha välja käia. Samas odav kinopilet suudab mind endiselt igasugu kaheldava väärtuse ja konsistentsiga asju vaatama meelitada.
No aga Guy Ritchie ja Sherlock Holmes. Potentsiaali punnitab rohkem välja kui sojajahu keedusalaamist. Sest ikka ju loodad, et nüüd on see siis käes, Guy teine tulemine, et Madonna on אין סוף'i needuse tema pealt tõstnud ja nüüd mees alles näitab Maslennikovile kuidas ühte õiget Sherlocki filmi teha tuleb.
Kes vähegi filmiblogisid jälginud on, siis teab ta, et Maslennikov, Livanov ja Solomin võivad aga muretult edaspidigi Baker Streeti 221B enda koduks nimetada, järjekordne isehakanu küll kobistas esikus, aga mrs. Hudson küttis neil turja luuaga tuliseks.Kusjuures tõsiasi on et, et dünaamiline duo on ekraanil kaklema pandud mind väga ei häirigi. Lõppeks on Watson endine sõdur ja Holmes poksis kibe käsi. Ma lihtsalt väsisin poole filmi pealt ära. Tüütuks muutus see sebimine. Stsenaarium oleks olnud nagu Dan Browni kirjutatud. Tormatakse ühest kohast teise, antakse kellelegi peksta, korjatakse mingi müstiline vihje üles ja padavai edasi. Vähemalt seoti lõpus otsad enamvähem holmeselikult kokku. Selle spirituaalse kogemuse osas ma jääks küll kahtlevale seisukohale.Juba filmile eelnevaid treilereid vaadates trügis aga pähe mõte, et suhteliselt kurb kuhu see peavoolu filmikunst paistab jõudnud olevat. Vaid kindla peale minekud. Ainult värvilised võimsad vaatemängud, peaosades paar kuulsat näitlejat. Sisu juures on oluline, et vaataja plahvatuste vahel ka paar korda naerda saaks. Peaaegu mitte miski ei õigusta peeretava koera stsenaariumisse sisse kirjutamist.
Lootus veel jäi, aga Gamekeeper parem olgu hea.

seda, et heliribal on meie oma kodumaine Folkmill kaastegev on ei ole vist keegi maininud. Karla pulm on selle toreda laulu nimi, mille saatel need kaks meest üksteist klobivad. Keegi Dubliners on sellest ka oma versiooni teinud.

Jake Gyllenhaal? Sellises filmis? Miks? Julgust sul võib ju olla, aga uhkust?

Napilt napilt oleks peaaegu ilma rahata ka seda filmi vaatama läinud, Holmes lõppes just parasjagu täpselt ära. Korraks käis selline mõte peast läbi, kui kinno jõudsime, aga õnneks olid piletid juba välja müüdud. Vedas. Selgelt palju meelelahutust oleks ühe õhtu kohta tulnud.

Aga mis siis, kui? / If...(1968)

Malcolm McDowell tegi selles Lindsay Andersoni linateoses oma kinodebüüdi. Minu jaoks ootamatult selgus, et sama kehtib ka tema mängitud tegelaskuju Mick Travise kohta. Sama seltskond on hiljem veel kahel korral kokku saanud. Lindasy lavastamas, Malcolm kehastamas ja Travis ajendamas.
Ühes inglise vana kooli poistekoolis ajendab Travis oma käitumisega, õpetajate heakskiidul, sest nii on ju alati kombeks olnud, vanemaid õpilasi talle mõistust tagumiku kaudu pähe ajama. Õnnetuseks on Travis suutnud endale paar mõttekaaslast leida ja näitab kooliperele, mis võib juhtuda, kui aastast aastasse vaimset ja füüsilist alandamist taluda tuleb.Osalt jääb film võõraks. Ma küll tean, et sellised poistekoolid olid ja on, et nooremad poisid vanemate kingi pidid puhastama ja võibolla ka mingeid muid teenuseid osutama, aga sel ajal kui mina sõjaväes käisin, oli dedovtšina koos venelastega piiri taha kupatatud, nii et ma jäin ikkagi pealtvaataja rolli. Filmis toimunu oli miski, mis juhtub kellegi teisega kuskil mujal. Vaid finaalis näidatu mõjus tänu oma prohvetlikkusele ja aktuaalsusele matsuna mis kõrvad vilistama paneb.Päris huvitav oleks teada, mida sellest filmist arvab üks pesueht inglise härrasmees, kelle suguvõsa meesliin on viimased 500 aastat ühes ja samas koolis käinud. Temale võib küll kogu 111 minutit filmivaatamist kriketikurikaga pehme koha vastu tagumisena mõjuda.

see pilt on tegelikult Andrus Vaarikust "Lumekuningannas"

no kuidas siis pisike elab?

lahe kotkas
see, et osa filmi mustvalge on tähendab muuseas a) midagi hästi olulist b) rahapuudust

eriti rafineeritud perverdid

Fast Eddie Felson

Martin Scorsese on nii püha mees, et kui tema Indias üle tee läheb jäävad lehmad ka seisma. Eestiski tegutseva rahvusvahelise Püha Martini Sõprade Seltsi liikmeks saamiseks tuleb näiteks ühe ülesandena ette lugeda kõik filmid, mille eest Akadeemia on absoluutselt ebaõiglaselt jätnud Scorsesele parima lavastaja kuldmehikese ulatamata.
Huvilistele abiks, vihjan et Color of Money(1986) nende linateoste hulka ei kuulu. Kui Hustler(1961) oleks Martini lavastatud, siis tema küll.
Noor Eddie mängib piljardit. Võiks isegi öelda, et mängib päris hästi. Õnnetuseks teab ta seda ise ka. Ning lõppude lõpuks saab see ülbe enesekindlus talle saatuslikuks, sest oskus piljardikuule auku lüüa ei taga sugugi oskust üht teist, palju kõrgematega panustega mängu, hästi mängida.25 aastat hiljem on Eddie aga juba vana ja tark ning otsustab ühel teisel noorel andel aidata enda tehtud vigu vältida. Mõõduka vahendustasu eest. Ülbelt enesekindel noormees on aga visa õppima ning ühel hetkel rehmab Eddie käega ja rabab ise kii kätte.
Hustleris mängitakse straight pool'i ja panusteks on elud. Nii otseselt, kui kaudselt. Võit rohelisel kalevil võib osutuda tähtsusetuks, sest selle saavutamiseks on liiga palju tulnud ohverdada. Küllalt tugeva seose lõi William Gibson jutuga Dogfight.
Color of Money mänguks on 9-ball ning panuseks on raha. Ma ei ole nii suur piljardisõber, et hakkaks kiitma filmi, mis erinevate trikilöökidega vaatajale muljet püüab avaldada, eriti kui panused nii tähtsusetud on. Lisaks selgub, et oma sisemuses on Eddie endiselt see ülbelt enesekindel nooruk, kes 25 aastat tagasi suurejooneliselt ebaõnnestus.

no poiss, laseme pulgal välkuda!

US: Vanem generatsioon / Universal Soldier: Regeneration(2009)

Segaseltskonnas ühe vahva mustvalge kummikollifilmi vaatamiseks välja pakkumine toob endaga tavaliselt kaasa meesvaatajate poolehoidva mörina ja naisvaatajate pahase kädina. Me ju teame isegi, et filmi stsenaariumi on kirjutanud suvaliselt kirjutusmasina klahve tagunud mägigorilla ja et kolli kurgupõhjast kostuv karje ei summuta kostüümist lähtuvat kummikrudinat.
Värvilise möllufilmi vaatamise vastu pole reeglina aga kellelgi midagi. Isegi kui on teada, et stsenaariumi on produtseerinud suvaliselt arvutiklaviatuuri tagunud mägigorilla ja kangelase kurgupõhjast kostuv karje ei summuta ta puusaliigesest lähtuvat kondiraginat.Supersõdurite kolmandaks kinoseikluseks on Van Damme uuesti Lundgreni kampa meelitanud ja lisaks veel ka kellegi härra Pit Bulli (kodanikunimega Andrei Arlovski). Põhjus miks vanamehed mitte jõude ei saa istuda on mingis nõmedas vabadusvõitlejas, kes ähvardab Tšernobõli tuumajaama õhku lasta. Kõigepealt peksavad Dolph ja Pit Bull ameeriklasi, kes ilmselt on sõduri baaskursustel poppi teinud, siis peksab Jean-Claude kõiki kes ette jäävad. Täpselt nii nagu ühes õiges möllufilmis olema peabki.Madinastseenides oli tunda, et Andreil on mingit sorti poksitaust ja Van Dammel on liigesed ikka läbi. Mitte ühtegi spagaativiskumist või ühe jala peal täispöördelt kannaga pähe virutamist. Noaga sahmimine oli aga meeldiv, meeldivalt verine.
Päris hea ja õige möllufilmi aurast jäi ainult huumorist puudu. Huumorit küll oli, aga see oli pigem seotud sellega, et Lundgren ei ole suurem asi filosoof ja Van Damme nägi hooti välja nagu teeks hemorroidid talle valu. Stsenaariumisse kahuks nalju sisse kirjutatud ei olnud. Millest on kahju. Lamedad one-linerid on iga õige madinafilmi vürstiks.

I'm gettin too old for this shit, Gino.

God would have mercy. He won't.

Let off some steam.

Come with me if you want to live.

Inetu tõde / Ugly Truth(2009)

Selle mitte-armastusfilmi, mis tegelikult ikkagi armastusfilmiks osutus, vaatamisest suutsin ennast tõesti kõrvale nihverdada, aga veidi varasemal Inetu tõe seansil istusin vapralt lõpuni. Nagu ka Xipe. Erinevalt neidudest, kes mida edasi, seda rohkem hakkasid leiutama erinevaid ettekäändeid korraks kööki või teise tuppa kadumiseks. Millest pean järeldama, et ega naistele ka tegelikult sellised pretensioonitud romantikafilmid ei meeldi. Neid lihtsalt ahvatleb võimalus mõni mees seda vaatama meelitada ja siis tema kannatusi nautida.
Selles konkreetses romantikafilmis mängib Katherine Heigl edukat teleprodutsenti, kellele satub ristiks kaela Gerard Butleri kehastatud otsekohese mõtlemise ja ütlemisega ürgisane. Algselt üritab neiu küll Loodusele vastu astuda, sebides hoopis mingit nohikust arsti, aga see plaan on juba ette läbikukkumisele määratud.Kuidagi õnnestub filmil vältida absoluutseks õuduseks mandumist. Lihtsalt kehva ja täiesti kohutava filmi piir ületatakse küll korduvalt (Katherine ilmaennustajana, pesapallimängul, puu otsas rippumas), aga üldmulje jääb ikkagi vaid kehvaks, mitte silmipimestavalt halvaks. Ilmselt tänu neiu Heigli suurele ...eeeee... näitlejaandele.Ma muidugi ei tea kas mul on mõni naislugeja, aga ilmselt muigas ta praegu kaastundlikult. Tüüpiline mees! Piisab ainult kenast näolapist ja suurest rinnapartiist ja juba ongi mõistus munadega triiki.
AGA!!! Klassikaline pada sõimab katelt situatsioon. Võibolla ei ole ma küll parim hindaja, aga ei Butler ega Eric Winter mulle väga koledate meesisenditena ei tundunud. Miks ei oleks võinud Butleri asemel näiteks Philip Seymour Hoffman olla?

kuidas siis tundub, oleks Philipil armastusfilmides tuleviku?

lisasin veel mõne pildi Katherine ande kinnituseks.
Muideks, väidetavalt olla kunagi valmiva Barbarella uusversiooni peategelaseks ka teda kaalutud (yes, yes!!!) aga nüüd on kaalumisel hoopis Angelina Jolie (ka päris andekas näitlejatar) ja Megan Foxi(dääm, pigem siis juba Jane Fonda) kandidatuurid.

Saadananahad / Les diaboliques(1955)

Henri-George Clouzot film on suures osas naistest. Täpsemini sellest, kuidas nad ühe mehega hakkama saavad/ei saa. Christina on Micheli naine ja Nicole on Micheli armuke. Ühel hetkel otsustavad mehest tüdinud naised pead kokku panna ja mõtlevad välja täiusliku mõrvaplaani. Hiir jookseb ise kassidele suhu ja süüakse ära. Ootamatult selgub aga, et hiir ei olegi seal kus ta võiks olla ja ega ei olegi enam ka päris selge, kes seltskonnast see hiir ikka tegelikult on.
Tänu tugevale ja päris koledale lõpule jäi üldmulje filmist täitsa positiivne. Õhku jäeti ju isegi topelt-tünga võimalus.

I saw her. I know that I saw her.

Muus osas oli tegemist mu meelest natuke liiga pikaks venitatud (vaatasin 116 minuti versiooni) aeglases tempos kulgeva põnevikuga. Lõpplahenduse valguses ei oska küll nimetada midagi mille lihtsalt julmalt välja lõigata oleks võinud, aga veidi kokkupoole suruda oleks võinud seda vahepealset osa küll. Vanaldase detektiivi mängu toomine oli näiteks vägagi kohmakalt deus ex machina laadis teostatud.
Ja siiski, puhtalt lõpu pärast (no ja mõrvaplaan oli ka kobedalt välja mõeldud), julgeks soovitada.

neiuke, mis sul küll seal korvis on?
lisaks Shiningule tuli see stseen tuttav ette ka ühest itaalia giallost. l tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave.

Ropphea nali / The Aristocrats(2005)

Aristocrats on üks selline nali mida sa oma emale ehk rääkida ei tahaks. Lisaks sellele on seda suhteliselt raske rääkida nii, et ta ka naljakas oleks. Mis võib muidugi olla põhjustatud sellest, et tegemist ei ole väga hea naljaga.
Päris tõsine argument selle viimase väite tõestuseks on film ise. Keegi on võtnud kätte ja vändanud filmi, veenmaks inimesi, et Aristocrats on ropphea nali, tarides selleks kaamera ette mitmeid tosinaid tuntuid koomikuid, kes kõik käsi südamel vannuvad, et Aristocrats põhjustab neil kontrollimatuid naerukrampe.
Kui ta on hästi räägitud. Tippkoomikud tunnistavad, et seda nalja on raske rääkida. Mis lootust saab tavalisel inimesel siis veel olla? Trash võttis kätte ja tegi proovi. Lugedes ei ajanud küll kohe üldse naerma. Järgmisel böfböf-il live esitus mõjub ehk võimsamalt, eriti kui sa tead kuhu selle naljaga välja jõutakse ja miks on enamik kasutatavaid sõnu selliseid mida ühes viisakas kogupere filmiblogis kasutada ei kõlba (sitt, kusi, kepp, munn, masu).

selle mehe variant meeldis mulle endale kõige rohkem

Filmi enda kohta veel niipalju, et mina teda ühe korraga läbi vaadata ei jõudnud. Jagasin lausa kolme ossa, sest enamik humoriste osutusid suhteliselt üheülbalisteks kasutades vaid rohkelt eelpool mainitud sõnavara. Mõni üksik, kes suutis midagi tõeliselt omanäolist ja märkimisväärselt head lisada. Ning kõigele lisaks meeldisid mulle palju rohkem Eric Idle räägitud baarinali ja Robin Williamsi räägitud klaverimängijanali.

A man goes into a pub and another guy hits him on the head with an iron "bar."
-He says, "Is that serious or a joke?"
-He says, "It's "serious."
-"Thank "God." I can't stand jokes like "that."

Üks humoristidest võrdles Aristocratsi rääkimist jazz muusikaga. On mingi põhiliin ja selle ümber siis ehitab igaüks oma loo üles. Õige võrdlus. Mõnel päeval ma kuulan heameelega John Coltrane My Favorite Things'i. Umbes poole peale, rohkem ei võta pea vastu.

lõpetuseks pilt maailma kõige halvemast kõhurääkijast

Seksuaalsed ebaõnnestumised / A Complete History of My Sexual Failures(2008)

Vaatamata oma intrigeerivale pealkirjale ja mõningasele huumorilaengule on tegemist suhteliselt ebaõnnestunud dokkfilmiga.
Kolmekümnendates independent filmmaker, kes on just järjekordselt maha jäetud otsustab kõik oma endised tüdruksõbrad üles otsida ja välja uurida, miks keegi teda ei armasta. Neiud arusaadavalt ei ole sellest ideest just vaimustatud, aga tänu idioodi järjekindlusele ja ema abile suudab ta mõne neist siiski kaamera ette vedada.
Minu pettumuseks koosnebki suur osa filmist sellest, kuidas mees telefoniga räägib ja neiu ta pikalt saadab või kuidas ta läheb mikker käes ja kaameramees selja tagant piilumas neiule ukse taha kobistama ja see ta pikalt saadab. Ning kui mõni tüdruk on isegi nõus temaga rääkima, siis ei oska ta suurt rohkemat küsida, et "miks sa mu maha jätsid" ja et "kas sa olid kurb ka vä".Üks naljakamaid episoode toimus ühes hotellitoas, kus neiu oli nõus intervjuud andma katte taha peitunult kõnesüntesaatori läbi. Tüdrukul on lihtsalt nii häbi, et kunagi selle mehega väljas käis, et ta isegi oma nime ei lubanud avaldada.
Huumorit oli õnneks veel ja see päästis filmi täielikust läbikukkumisest. Ühes stseenis võttis mees sisse karbitäie Viagrat, jõi ennast täis ja läks tänavale seksi nuruma, teises lasi mistressil end läbi nüpeldada. Ootasin huviga, kas äkki läheb kontrollimisele ka versioon, et ta on homo, aga kahjuks jäi see eksperiment sooritamata.Chriss ise jõudis lõpuks järeldusele, et tema probleemid naiste ja erektsiooniga on põhjustatud sellest, et ta üht oma endist tüdruksõpra ikka veel armastab aga ma julgeks sellele vastu vaielda. Kulla mees, sinu suurim probleem on see, et sa oled üle kolmekümne, elad oma korteris ja ema peab käima seda koristamas.

Hei, keskmiselt kena naisisend, filmistaariks tahad saada vä?

Õnnelikult elu lõpuni? / Ils se marièrent et eurent beaucoup d'enfants(2004)

Yvan Attali film on suures osas meestest. Täpsemini sellest, kuidas nad naistega hakkama saavad/ei saa. Fred ei suuda/taha oma mitmestest tüdruksõpradest ühtegi teistele eelistada, Georges suhtleb oma naisega suures osas kõrgendatud hääletoonil, Vincent peab armukest ning Johnny Depp teeb Johnny Deppi (näeb välja salapärane ja kiirgab oma kehast niipalju soojust, et piisavalt lähedale sattunud naisel tekib tahtmine end riietest vabastada).
See on tegelikult sohk, et ma Deppi üldse ära mainisin, sest kokku saab ta ekraaniaega umbes viis minutit. Pigem tegi ta Yvanile väikese teene, et inimesi filmi vaatama meelitama. Amatöör vandenõuteoreetikuna lugesin ma seda võimalikult laiale massile meeldimise soovi välja ka filmi heliribalt kostuvast muusikast. Puha ingliskeelne. Samas kogu progressiivne ühiskond teab, et prantsuse keeles laulev Barry White mõjub naistele sama efektselt nagu jalge alt tõmmatud vaip (Onu Kalveri tasuta kohtingunipp).

Muus osas mul etteheiteid väga ei ole. Korralik suhtedraama. Võibolla oleks võinud viisteist minutit varem ära lõpetada.

umbes siin.

Aga see soov võis tuleneda ka sellest, kuna edasisest selgus, et Vincent osutus suhteliselt lolliks meesisendiks.

väike product placement

päris huvitav mäng tundus

ja siis hiilisid kaks tosinat punanahka mulle selja tagant ligi...