HÕFF 2020

Kas klaas on pooltäis või pooltühi? Et kui õiget HÕFFi kogemust ei saa, siis ei ole mõtet ka selle veebivariandiga ponnistada? Sõltub, kas sa oled Urmas E. Liiv või Mart Sander. Täpsed tsitaadid võite järelvaatamisest järele vaadata, aga Urmase arust oli tegemist super asjaga ja Mart leidis, et festival jäi olematuks. Eks see Discordis filmide vaatamise taustaks jutustamine natuke aitas, muidu oleks tõesti olnud suvaline diivanil vedelemise ja filmivaatamise nädalavahetus.

Aga kuna festival oli põhimõteliselt valmis ja leiti ka toetaja, kelle abil filmid vaatajateni toimetada, siis pigem on ikkagi heameel, et selline katsetus on tehtud ja nähtud. Korraldajate endi lootused on eeskätt sellel, et inimesed, kes muidu ei oleks Haapsallu kohale tulnud nüüd oma õdusast kodust mõne filmi ikka ära vaatasid ja võibolla järgmisel aastal otsustavad päriselt kohale tulla. Minu enda arvates oli selline formaat eeskätt hea selleks, et nüüd järgmine kord kui lastakse päriselt keldrisaalis mõnda friigifilmi vaadata, oskad eriliselt hinnata seda füüsilist kohalolekut. Ja seda, et sinu ees ja taga ja külje peal on inimesed, kes täpselt õigete kohtade peal naerda oskavad ja mõne täpselt õige koha peal hiilgavalt vaimuka märkusega vaatamiskogemusele lisa annavad.

Ehk et jääb igaveseks teadmata, kas mõni neist filmidest, millest treileri või sisukokkuvõtte põhjal oodatud elamus reaalsusega kokku ei läinud oleks kohapeal hoopis parema mulje jätnud. Aga las need filmid olla. Räägin hoopis neist filmidest, mis jätsid ühel või teisel põhjusel praegugi hea mulje.

Ukraina film "Võõras" / "Сторонній" oli silmale ilus. Kannatas küll selle all, et lavastaja suskas sisse mingeid elemente, mis jäid kuidagi ripakile ja mõnedki dialoogid läksid väga unenäoliseks ära. On küll originaalne mõte panna peategelane ühele kõrvaltegelasele sellega muljet avaldama, et morses number 136 kopsida, aga rohkem see morsepüss pauku ei teinud. Värvide kasutamine ja stseeni komponeerimine oli lavastajal aga käpas.

See viimane kehtib ka "Neela" / "Swallow" lavastaja kohta. Film, mida ma esiti ei planeerinud vaadata. Kartsin et läheb liigselt bodyhorrori radadele ja enamik auru kulub selle kujutamisele, mida kõike on võimalik alla neelata. Ei läinud, läks hoopis seda rada, et neiu, kel kõrvalseisjate arvates oli kõik olemas, mida üks neiu ihaleda võiks, täitis oma päevi sellega, et valis tulevasse lastetuppa kardinaid. Ja ühel hetkel asus tühjust endas täitma erinevate mitteseeduvate esemetega. Üks eriti meeldejääv kõrvaltegelane oli selles filmi ka, mees, kes tuli peol juurde ja palus end kallistada, sest ta tundis end üksi. Täitsa jabur ju. Kes teeb nii? Keegi, kes tunneb end nii üksi, et on soovib ükskõik kellelt kallistust, et end korrakski veidi vähem üksi tunda. Päris hiilgavast saavutusest jäi puudu ainult hiilgav lõpp. Praegune vihjas minu hinnangul sellele, et nüüd ongi korras. Minevik on selle teoga selja taha jäetud.

Mineviku, ehk siis kaheksakümnendaid, embas aga kahel käel selleaastane suurim üllataja "VHYes". Täiesti juhuslikult vaatamisse sattunud film oskas hiilgavalt kombineerida nostalgitsemist ja üllatamist. Minu jaoks on need vastandlikud mõisted, nostalgiline on ju midagi vana head, lapsepõlvest tuttavat ja see peaks olema selline soe ja turvaline tunne, mida mingid ootamatused ei lörtsi. Aga kui seda lörtsimist teha nii elgantselt vinti peale keerates, siis on see ainult kiitust väärt. Dennis Rodmani ma ei saa enam kunagi sama pilguga vaadata.

Minu jaoks väga üheksakümnendate hõnguline "Õiglus" oli mõnes mõttes täpselt selline nagu ühelt õhinapõhiselt amatöörfilmilt oodata võibki. Adi dress ja narmastega nahkjakk ja vana hea jätan- pättidele-mulje-et-lasin-oma-tüdruksõbra-maha süžeepööre. Aga kurat, seda õhinat ja hoogu oli siin ikka mitme filmi jagu. Selle ajaga, mis mõni lavastaja oleks alles üldplaaniga jahmerdanud on Toomas Arial kolm stseeni läbi mängitud nagu niuhti. Eriti kiidan pätibande bossi pühendumist oma personaalse oliivivaru stseenist stseeni kaasa tassimisel.

Minu isiklik lemmik Lovecrafti sulest on küll "Hullumeelsuse mägedes" ja ma sinisilmselt loodan, et vast del Toro ikka ühel hetkel kaamera kuumaks ajab ja selle filmimatu loo üles filmib, aga ega "Värv ilmaruumist" / "Color out of Space" filmimatu olemises palju maha ei jää. Loo peategelaseks ongi ebamaine värv. Kirjeldamatult ebamaine. Aga Richard Stanley sai sellega hakkama. See oma põhiolemuselt lilla toon mõjus täpselt piisavalt ebameeldivalt. Stanley on selles vastikult võõriku tunde tekitamises üldse osav.
Tema M.A.R.K. 13 ajaks ilmselt T-800'lgi une ära. Ja M.A.R.K. 13 ei saa magada, sest tal on hirm, et kohe tuleb voodi alt välja Nicholas Cage ja näitleb endal põrna pooleks. Kuigi, mõne Not-the-Bees-Nicki  võimsama rollisoorituse võrdluses võtab mees siin filmis ikkagi suhteliselt rahulikult ja olukorra tõsidust arvestades üldse mitte põhjendamatult hooti hulludes. Kui su lemmikalpakad ikka Norra teadlaste poolt jää seest välja kaevatud olendit meenutama hakkavad ajab kopsu üle maksa küll.

Ning viimase äramärkimisena saagu siia kirja türgi "Mõõk ja Lõvikäpp" ehk "Lõvimees" / "Kiliç Aslan" ehk "The Sword and the Claw" ehk "Lion Man". Klassikaline näide kulunud käibetõest, mille kohaselt on heal lapsel mitu nime. Sellest, miks see ja paljud teised toredad filmid on head saab kuulata vaadata siit. Siin praegu arendaks boonusena ehk lõpuni mõtte, et miks hästi tehtud halb film võib olla huvitavam ja ootamatusi rohkem täis, kui üks traditsioonilisemas mõttes hea film. Halva filmi tegijad ei lase end mingil igapäevaelu loogikal segada. Kui lavastajal on ikka silme ees mingi eepiline stseen, siis ta filmib selle üles ja teda ei huvita seejuures, mida härrased Newton, Einstein või Darwin sellest arvavad. No et kui väga Andres ka ei sooviks endale nelja kätt, et veel rohkem künda ja külvata, siis Tanel Toom enda filmis sellist asja lubada ei saanud. Mina isiklikult vaataks aga hea meelega versiooni "Tõest ja Õigusest" kus Krõõt tuleb Vargamäele perenaiseks tagasi.

Järgmine HÕFF on muideks välja kuulutatud ja toimub 30.04 - 02.05 loodetavasti taas Haapsalus. Nägemiseni.