HÕFF2018 ajakava

Ei ole enam sugugi palju jäänud. Aprilli lõpp ja HÕFF on käega katsuda. Viimane aeg nutulauluks, kuidas kava on üleval ja sigaraske on selliselt oma liikumisi kolme saali vahel sättida, et ükski väärt film nägemata ei jääks. Veidi annavad korduseanssid mänguruumi, aga ega ma vist sellest ei pääse, et mõni asi tuleb kas festivali soojenduseks ette või hiljem, tagasi koju jõudes, järele vaadata. Mnu õnneks on vähemalt lugematu hulk rahvusvahelisi ja kodumaiseid külalisi välja kuulutatud, kelle nägemine valikuprotsessi kahe muidu võrdse filmi vahel veidi lihtsamaks teeb. Aga mis me siin ikka lobiseme.

Reedel saab kell viis vaadata dokki "Forgotten Scares: An In-depth Look at Flemish Horror Cinema", kus oma jao saavad ka kolm festivalikavas olevat teost. Seitsme paiku läheb käima ametlik avafilm "Rock Steady Row", mis treileri põhjal võiks olla parasjagu hoogne sissejuhatus nädalavahetusse. 21.45 linastub pretendent festivali kõige kõhedama filmi tiitlile "Ghost Stories". Südaöö kandis lähevad käima kolm täiesi eriilmelist filmi, puhas komöödiakuld "Top Knot Detective", täielik nostalgiapauk "Сказочное путешествие мистера Бильбо Беггинса, Хоббита" ja vähe karmima olekuga "KFC" Lisaks neile tasub reedeses kavas tähelepanu pöörata filmidele "Zitra vstanu a oparim se cajem" ja "Les mémés cannibales", st. mina pööran neile kindlasti niipalju tähelepanu, et vaatan nad sobival hetkel kodus ära.

Laupäeva alustan ilmselt pool neli: "Pin Cushion" tundub mõnusalt ebamugav vaatamine. Seejärel on jälle keeruline: 19.30 on sakslaste huvitava ideega "Schneeflöckchen". Seal vahepeal aga kolm filmi, millest koguni kahel ("Daughters of Darkness" ja "Keskpäev") ka külalised välja reklaamitud, nii et ilmselt tuleb improviseerida. Kümme algab lavastaja enda sissejuhatusega "Tappev Tartu". Kell kaksteist sätin end ilmselt suurde saali "Victor Crowley" seltsi, kuigi teatav kiustatus on ka "McBeth", mida jällegi lavastaja ise sisse juhatab. No ja päris öösse jääb siis "Maniac Nurses Find Ecstasy"

Pühapäev on õnneks juba lihtsam. "Welp" tuleb kodus ära vaadata, siis saab nii võistlusvälisi kui ka konkursi siseseid lühifilme kaeda. Kell kolm ekstreemfilm "Caniba" ja lõpetuseks siis kell viis "Vuelven".

Tuleb üks tegus nädalavahetus, sest ega ju festival ainult kinosaalis käi. Kõrvalüritused ja tuttavaid näed, kellega muljetada vaja ja kaunis kevadine Haapsalu. Mönus.

Neiu, kes hüppas läbi aja / Toki o kakeru shôjo (2006)

"Neiu, kes hüppas läbi aja" on noore tüdruku esimese armastuse lugu. Natuke naljakas, parasjagu kohmakas ja veidi kurb. Üksjagu armas ka muidugi. Umbes selline nagu üks esimese armastuse lugu ühele kõrvalseisjale paista võikski. Selline film.

Kuidas tundub? Kõik mehised heteromehed, kes naisele toovad lilli seepärast, et toomata jätmise korral on reaalne oht elutoa diivanil öösel elu üle järele mõelda. Kes küsimusele "kas midagi on viga?" vastavad "kallis, kõik on täpselt nii kui peab" ja valavad teeklaasi ülemise randini viina täis. Ning kes viimati poetasid pisara siis, kui nende lemmijalgpallimeeskond kaotas kodumängu liigatabeli eelviimasele satsile. 0:3. Kas on selline film, mida tahaks hirmsasti vaadata?

Nii üllatav kui see ka ei ole, tasub seekord äärmiselt mitteatratkiivsest sisukokkuvõttest üle saada. Üks asi on tõesti see ulmeline element, mis minu jaoks oli konksuks, miks üldse selle filmi vaatamiseks välja selekteerisin, aga vaadates võlus mind hoopis see elurõõm ja positiivsus.

Üks õige, praktilise meelega, eestlane kasutaks ajarännu võimalust ikka esimeses järjekorras ju materiaalse kasu saamiseks. Peategelane Makoto kasutab oma vastavastatud võimet aga näiteks ühe korraliku kümnetunnise karaokemaratoni korraldamiseks. Siiralt hea meel oli näha, et tüdrukul on väärtushinnangud paigas.

Selline üksjagu muretu ja pastelsetes toonides toimetamine uinutab vaataja valvsuse täielikult, nii et kui ühel hetkel tuletatakse meelde, et päris tagajärgedeta ükski tegu ei ole ja kergekäeliselt pillatud võimalusi tagasi ei saa, lööb see päris valusalt. Toonimuutuse ootamatus ja kontrast eelnevaga on see mis mõjub ja paneb lootma, et kui mitte muud, siis äkki üks deus ex machina hetk?

Siinkohal ma aga spoilerdamise lõpetan ja kui on tahtmine teada saada, kas Makoto siis tõesti ajas tagasi hüpates isegi loteriipiletit ei ostnud, tuleb end üht joonistatatud coming of age draamat vaatama sättida. "Neiu, kes hüppas läbi aja" on seda väärt.