Kummitus kummitas / The Haunting (1963)

Shirley Jackson on traagilisevõitu elusaatusega ameerika kirjanik, kelle kogutud teosed mahult teiste suurte sõnameistritega ei võistle. Stephen King näiteks on võimeline umbes samapalju teksti produtseerima enne hommikukohvi joomist. Umbes. Mina olen teadlikult lugenud ainult ühte Shirley juttu - "The Lottery", see oli nii hirmutav, et rohkem ei ole julenud. Stephen King on aga lugenud ka raamatut "The Haunting of Hill House" ja nimetanud seda üheks möödunud sajandi parimaks õudusromaaniks.

Muuhulgas ka filmid "West Side Story" ja "The Sound of Music" lavastanud Robert Wise luges samuti nimetatud romaani ja otsustas, et sellest saaks hea filmi. Võttis kampa stsenaristi Nelson Giddingu, käisid ja konsulteerisid ka Shirley endaga ning lõpptulemusena valmis film "The Haunting" (1963). Finantspõhjustel Inglismaal filmitud ja põhiliselt inglastega mehitatud film sellest ainult võitis, näiteks kummitava lossi leidmiseks tuli lihtsalt pöörduda ühingu poole, kes sobivatest majadest nimekirja koostas.

Üldjoontes järgivat film küllalt täpselt romaani sisu. Taustalugude osas on veidi koomale tõmmatud, majast väljas käiakse nii harva kui võimalik ja üleloomulikud elemendid püsivad väljaspool kaadrit. Kaadris on pahaendelise mineviku ja väljanägemisega maja, mille seinad olevat meelega veidi nihkesse ehitatud ja sellesse majja õdusat puhkust veetma saabunud neli külalist. Majaomaniku nõbu, kes peab ilmselt jälgima, et kogu lauahõbedat kotti ei aetaks; selgeltnägijavõimetega naisterahvas, kellele meeldivad teised naisterahvad; naisterahvas, kelle vaimse tasakaaluga juba enne majja saabumist kõik päris korras ei ole ning dr. Markway, kes on selle puhkuse korraldanud eesmärgiga üleloomulike jõudude olemasolu tõestada. Nende nelja jaoks saabub tõestus esimesel õhtul.

Sarnaselt raamatule, mida mõnedki teised, Stephen Kingile lisaks, väga kõrgelt hindavad on ka film rohkelt kiitust kogunud. Martin Scorsese on selle 2015. aastal nimetanud koguni kõige kõigemaks õudusfilmiks üldse. Põhjus, miks, minu hinnangul, üks rohkem kui 50 aastat vana film siiani kõhe vaatamine on tegelikult lihtne. Õudus on väga individuaalne. On inimesi, kelle jaoks otsast rebitud jäse on juba liiga palju; teised vaatavad inimese läbi oksapurustaja ajamist ja naeravad kõva häälega. Lisaks on ajul imeline võime kohanduda. Esimene kord läbipaistvat kogu ketikõlina saatel õhus lehvimas näha võib päris kole olla. Paged ummisjalu. Kellel varem, kellel hiljem, umbes kaheksandal korral märkad aga, et krt. see on ju naabertalu Ants, kes on valge laudlina traadijupiga lakke tõmmanud ja ise lehmaketiga nurga taga plekkämbris kolistab ja peenikest naeru pugistab. Ja enam ei ole õudne.

Aga kui sa lavastajana ainult vihjad, et seal seina taga on midagi hirmsat ja kui see peaks siia sinu juurde tuppa pääsema, hakkab midagi hoopis koledat juhtuma, siis ei ole ajul millegi konkreetsega kohanduda, ega mingi konkreetse asja üle naerda. Ajule antakse ette ülesanne "mõtle välja midagi koledat" ja ta hakkab seda ülesannet lahendama. Täpselt igaühe rikutuse piires. Ja siis meie individuaalsus enam ei päästa.

Ning teine võte pinge kruvimiseks, mille "The Haunting" väga efektiivselt ära kasutab on foreshadowing. Idee on selles, et filmi alguses antakse vihje sellele, mis lõpus juhtuma hakkab.
Selle võtte kasutamise ühes äärmuses on Billy Wilder (kas "Double Indemnity" või "Sunset Boulevard") ja teises enamik tänaseid stsenariste, kelle arvates alla kolme puändi filmi lõpus on amatööri tunnus. Ilmselt kartuses, et järjest pikemaks venivate filmide puhul on raske vaataja tähelepanu köita, kui ta juba teab mis lõpus juhtuma hakkab, püütakse just teadmatuses hoidmise ja ootamatute suunamuutustega huvi üleval hoida. Mina olen aga seisukohal, et palju elegantsem on näidata ära, mis hakkab juhtuma ja siis viibata: "tule nüüd kaasa, me näitame kuidas me sellise lahenduseni jõuame."

Puhtalt šokiväärtuse mõistes oleks võibolla tõesti olnud parem, kui "The Haunting" ei oleks alustanud stseeniga, kus Hugh Craini naine surma saab. Hilisem Eleanori surm oleks sedasi mõne vaataja jaoks ehk üllatavam olnud. Selle õnnetu lõpuga kaarikusõidu filmis näitamine annab aga ebamugava teadmise, et lõppude lõpuks läheb ikkagi halvasti. Kui midagi halba on juba juhtunud, siis saab sellega tegelema hakata, selle halva ootamine aga... Suurepärase näitena siia "Mulholland Drive" kus nimetatud võtet on äärmiselt efektselt/kompaktselt ära kasutatud.

"The Haunting" toimib õõvafilmina siiani, sest lavastaja Wise võtab vaataja käekõrvale, viib ta Ettington Parki koridoridesse ja laksab siis rõõmsalt õlale: "Noh, mine nüüd ja katsu ainult hirmsatele asjadele mõelda." 1999. aasta uusversioonile näiteks, kui kohe midagi muud pähe ei tule.