Saatan on detailides / I saw the Devil / Akmareul boatda (2010)

Sarimõrvar tapab naise. Naise mees paneb mõrvarile lutika. Iga kord kui mõrvar pätti tahab teha on mees kõpsti kohal ja kütab teisele sauna. Mõrvar ei ole rahul.
Mind mõned asjad häirisid. Üldist laadi asjad. Sattusin mõned päevad enne filmi vaatamist Anita Sarkeesiani videosid vaatama ja oligi olemas. Märksõnad plaksust meeles. Üks naine külmikusse topitud, üks naine meeste seltskonnas ja liikuma panevaks jõuks vajadus oma mehelikkust tõestada. Kangelane ütleb lausa välja, et ma ei suutnud neid kaitsta. See ei lase rahulikult filmi vaada, kui mingid asjad ebasobivalt näkku hüppavad ja karjuvad: "Vaata mind, ma olen sterotüüp."

Teine, minu jaoks olulisemgi, miinus selle eest, et poole pealt läks igavaks ja tüütuks. Kogenud seksuaalmaniakil on oma väljakujunenud rituaalid, mida järgides ja viimistledes seda esimese korra tunnet saavutada/võimendada püütakse. Ja selle filmi mõrvar oli kogenud seksuaalmaniakk. Olgu, sellega olen nõus, et enamasti jäädakse vahele sellega, et tapmiste vahed lähevad järjest väiksemaks ja nii kuskil ikka mingi viga sisse lipsab. Aga ohvrite valiku süsteem ei muutu, ehk siis kui ühe hetkeni tappis maniakk ainult noori neide/naisi, siis minu jaoks pärast kiibi külge saamist toimunud muutus tundus ikka väga veider. Ebola Syndrome ma ütlen.

Näpuotsaga oli kulda ka. Taksostseen oli sellise mõnusa Oldboy hõnguga.

Hui, ma tagasi tulen / Я не вернусь (2014)

Alustaks sellest, et minu meelest peaks ühe treileri mõte olema selles, et sa vaatad kaks minutit ammulisui ekraanile ja siis hakkad plaane tegema, kuidas eellinastusele kutset saada. Isegi kui sa pead treileris kõik oma filmi olulisemad kohad ära näitama (klassikaline näide), siis treiler peab olema selline, mis tekitab potentsiaalses vaatajas tahtmise oma raha sulle tuua, et sa saaksid oma järgmist filmi tegema hakata. Tundub loogiline? Ma mäletan, et enne "Ma ei tule tagasi" seanssi näidati vähemalt kolme uue eesti filmi treilerit, hetkel ma ei mäleta nende nimesidki ja veel vähem on mul tahtmist neid vaatama minna. Mis täitsa vabalt võib olla minu kaotus. Sest see konkreetne eesti osalusega film, mida ma vaatasin, oli täitsa hea.

väga terav stseen

ja see ka.

Kaks orbu plaanivad autostopiga mitmed head tuhanded kilomeetrid hääletada, sest nooremal piigal on portsigaris võidunud pilt memmekesest ja tagumisel küljel memme aadress ja alternatiiviks on lastekodu, mis baikatekkideni välja on jäänud truuks iidsetele aegadele. Kui tundub, et kuidagi kleenuke on see sisukokkuvõte pea kahetunnise filmi kohta, siis nii ongi. Ilmar Raag oli lihtsalt äärmiselt heasüdamlik ja ei raatsinud sugugi kauneid loodusvaateid välja kärpida. Kõige rohkem aega ja tähelepanu oli stsenaariumis pööratud kahe peategelase teelemineku põhjustele. Pilt üksi oleks tõesti veidi niru stiimul olnud, aga kõik muud pisiasjad kokku mõjusid veenvalt. Rännak ise oli tegevuse poolest veidi kõhnake. Aga no, ilus oli ja rongiga sõita on ka lahe, nii et las olla. Eriti kuna neiud said oma osaga eeskujulikult hakkama. Sellele väiksemale oleks mõni vähema enesevalitusega reisikaaslane ikka korduvalt üle kaela tõmmanud.

Ning seoses selle hetkega, kus stsenaarumi kohaselt peab kangelasega juhtuma midagi sellist, et vaatajale tundub, et nüüd on kõik kadunud.
Tüdrukud ei oleks pidanud seal bussijaamas olema. Veoautojuht oleks vabalt korraks peatunud ja väiksema tüdruku ka peale võtnud.

Ning mida oleks sina vanaemale öelnud?

Eepilised filmid

Kaunis. Väike, lihtne ja kaunis liigutus. Aga kahjuks ajaloohämarustesse kadunud. Kodus saad veel pausi panna, aga kinos? Popkorn on otsas, konjaki seest jääkuubikud sulanud, aga juurde tooma minna ei saa. Äkki juhtub midagi põnevat. Kogu filmi ainuke põnev koht ja sina oled sel ajal 93 eurose kilohinnaga võimaitselisi papitükke ostmas. Topelttüng. Patton (1970) ja Lawrence of Arabia (1962) tünga ei tee. Kui vanuselised iseärasused lubaks, vaataks nad vabalt ühe jutiga ära. Patton ju ainult kolm tundi, Lawrence kisub muidugi veidi masohismi valda pea neljaga.
Sarnasusi on aga veelgi. Üks Esimeses (selles mitteglamuurses), teine Teises (selles Hugo Bossi ülikondadega) Maailmasõjas tegusi teinud, keskmisest oluliselt paremini militaarkunsti valdavat meest, kellega vastaspoole ohvitserid sõdureid hirmutasid, aga kes oma ülemustega keskmisest kehvemini läbi said. Peter O'Toole ja George C. Scott mõlemad elu rollis.

Majesteetlike kaadrite (sellised mis on paras ära raamida ja seinale riputada) taustaks väga korralik nimekate meeste poolt loodud heliriba (Lawrenci oma eriti rütmikas).
Ühe eluloofilmi kohta parasjagu täpsed samuti. No olgu, Patton ei andnud ühele sõdurile kõrvakiilu arguse üles näitamise eest vaid hoopis kahele. Ja võibolla päris Lawrence ei olnud nii pikk ja nägus kui Peter. Hea küll võibolla Lawrence of Arabia lubas just tegelaskujude osas endale üksjagu kunstilisi liialdusi, aga isegi siukesed mehed, kellest elulooraamatuid kirjutatakse ei ela tervet elu nagu filmis. Kompromissid on vajalikud, et vältida viietunniste eepikute loomist, millest pool kulub habemeajamise, tualetis järjejuttude lugemise ja koka peale munade liigselt kõvaks keetmise pärast räuskamisest.

samas on muidugi mehi, kes tualetis tähtsaid sõjaplaane arutavad

Ja kogu selle vaeva tasuks seljatäis auhindu ja kriitikute kiidulaul. Lawrence veel kohe eriline lemmik. Nii et loomulikult kiidan mina hoopis Pattonit rohkem. Väga subjektiivsel põhjusel. Patton on oluliselt huvitavam karakter kui Lawrence. Huvitavamalt filmi kirjutatud, kui soovite. Aga üksjagu hull, hoolimatu, geniaalne tõbrik lööb iga kell hingevalus vana kooli džentelmeni.

Muide mõlemad näitavad filmi alguses ära selle kuhu lõpuks välja jõutakse. Patton lihtsalt veidi peenemalt.

väga elegantne