Tõuseb, meie rüütel / Dark Knight Rises (2012)

Bruce Wayne võttis Racheli surma eelmises filmis päris tõsiselt hinge ning on seetõttu kaheksa aastat oma toas mossitanud. Kui aga Kassnaine mehe pühamusse sisse murrab ja ta seifi näppimas käib, saab Bruce kurjaks ja klopib keebi tolmust puhtaks. Pealegi on linnas ka uus kurjam - Bane.
Ning ei lähegi kaua aega, kui Wayne on pankrotis ja murtud seljaga kuskil augus kompostiks muutumas ja Bane kogu linna pantvangi võtnud. Paras väljakutse Batmanile.

Mitte nii hea, kui Dark Knight, aga kindlasti parem kui Nolani esimene, Batman Begins. Mind kõige rohkem see häiriski, et vaikimisi eeldati, et ma mäletan neid keerulisi ja vähem keerulisi sisupöördeid ja motiive, mis 2005. aastal sisse toodi. Liam Neeson ja Christian Bale vehkisid kuskil mägedes samuraimõõkadega. Kes seal paha mees oli ja mis ta tahtis, no ausõna, sundige või uuesti vaatama, ei tule meelde. Aga Nolan vaatajalt eeldab, et ta on eelmisi filme näinud ja sealt asju meelde jätnud. Ma mäletan küll neist filmidest asju, valikuliselt, Jokker tegi päris hea pliiatsitriki näiteks. Kus mina pidin teadma, et seda lahedat stseeni ei pea mäletama. Aga et Ra's al Ghulil on mingi überplaan, see peab mul 7 aastat hiljem meeles olema. Ja et Ra's al Ghul on mingist Liigast.

Selle konkreetse filmi suurim pluss on aga Bane. Loomulikult on võimalik ja ilmselt ongi tehtud umbes tosin Darth Vaderi nalja ja pool tosinat Hannibal Lecteri oma, aga mulle ta meeldis. Nii puhast kurjust ikka väga tihti ei näidata. Emotsioonitu kurjus. Ei ta läinud närvi, ei tal loopinud silmist sädemeid. Kähises lihtsalt paar sõna järelhüüdeks ja krõps.

Ja veel mulle meeldis see twist, mitte see kohviku heldimuspisara poetava Alfredi oma, vaid see kus järjekordselt tõestati, et ma olen räme meesšovinist, et sellist  pööret oodatagi ei osanud.