Taevas kukub alla / Skyfall (2012)

Bond kihutab mootorratta seljas mööda katuseid, opereerib rasketehnikaga vagunil katuse küljest, kohendab pintsakut, ronib ühe terveks jäänud katusega vaguni otsa, rähkleb seal kurja mehega, saab kuuli rindu, sukeldub hiiglama kõrge silla pealt vette, õngitsetakse mingite kalurite poolt välja, jagab ühe kauni naisega armastust ning joob skorpionitest kihavas baaris mõned napsud. Filmist selleks hetkeks kulunud umbes viis minutit. Vägev.
Isegi kõige pikema vihaga vaatajal peaks selleks hetkeks äpardus nimega Quantum of Solace meelest läinud olema, tegijatel endil küll oli. Kui sellele maailma valitsevale salaorganisatsioonile, kellega Quantumis jageleti, Skyfallis mõni vihje tehti oli see väga peen vihje. Nii et ainuke õigustus Quantumi olemasoluks, olla järgmise filmi eellooks, sai Skyfalliga otsa. Selline väike kõrvalpõige, Taevas kukub alla sellest paremaks ega halvemaks ei muutunud.

Casino Royale oli küll vingem, aga napilt. Ja ega ma täpselt ei oskagi öelda miks, sest komponendid on ju vägevad. Bardemi lõuapoolik, Komodo draakon ja Aston Martin DB5*, kui nimetada kolm esimesena pähe kargavat. DB5 üksi duubeldab ükskõik millise filmi reitingut (mõelge kui hirmus, kui Edward Cullen ja Co selle autoga ringi sõidaks).
Haa! Välja mõtlesin. Tunnuslaul. Bondi filmid defineeritakse läbi tunnuslaulude. Live and Let Die, Goldfinger, Goldeneye. Mida parem laul, seda parem film. Chris Cornelli ma ketrasin ikka põhjalikult, Adelet olen mõned korrad kuulanud.
Nii et Bond on tagasi. Natuke räsitud, aga jõhkralt sihikindel.

 *tehnoloogia on ikka täiesti müstiliseks arenenud. See auto, mis sõelapõhjaks lasti, oli prinditud.