Pääpööritsus / Vertigo(1958)

Avastasin just, et James Stewart võib küll olla päris hea näitleja, erinevais kaalukategooriais on tal auhindu ja nominatsioone ette näidata nii et pea võib pööritama hakata, aga enamik filme, milles teda näinud olen eriti vägevat muljet ei ole jätnud. Mortal Storm raudse erandina muidugi. Anatomy of a Murder üllatas üllatuse puudumisega, Rear Window samamoodi ning It's a Wonderful Life* on selgelt liiga magus.
Ühe maailma mõjukama filmiajakirja, Londonis väljaantava Sight&Sound küsitluse põhjal aegade parimaks filmiks nimetatud Vertigos mängib Stewart ekspolitseinikku, kel juba tabureti peale tõusmisest jalad värisema hakkavad ja silme eest mustaks tõmbab ja seetõttu mees erru lähebki. Aja sisustamiseks võtab ta vastu vana sõbra tööpakkumise - tolle abikaasal päev otsa sabas käia. Ilmselgelt osutub naine piisavalt veetlevaks, et tööotsast saaks armulugu, mis aga ootamatu ja vägivaldse lõpu leiab. Umbes poole filmi pealt. James keerab omadega veel rohkem sassi ja ei näita enne paranemise märke, kui uue/vana elu armastuse leiab. Ning siis on Hitch-cockil juba järgmine viguri-vänt varukast võtta.

Teate mis, ei ole nuriseda miskit. Stewart näitleb nii et mühiseb, Kim Novak näeb kena välja (ta oskab ikka näidelda kah) ja Hitchcock oleks nagu varemgi lavastajatoolis istunud. Ning Technicolor on teatavasti ühele filmisõbrale suuremgi stimulant kui pool tosinat hiid-paljastissi nende loomulikus elukeskkonnas, mudas, müdistamas. Mis saakski siin mitte meeldida.
Aga no see oleks praegu püsilugeja petmine, kui ma natukenegi ei viriseks. Lugu ei olnud nii otsatult põnev, et oleks sundinud Alfredi filmide Top3** seas muudatusi ette võtma. Eriti, kui tegemist ei ole esmavaatamisega või on keegi jõudnud selle 58 aastat vana filmi ära spoilerdada. Muide, lihtsalt teadmiseks, Bruce Willis on Kuuendas meeles vaim.

*väidetavalt on It's a Wonderful Life oma populaarsuse teeninud läbi selle, et seitsmekümnendail soperdati tema autoriõiguste pikendamisega ja telekanalaid said filmi ilma rahata kedrata.

**ei, ma ei ole kõiki Hitchcocki filme näinud (North by Northwest ja Notorious kõige mainimisväärsemate puudujääkidena) aga

Kodanik Kane / Citizen Kane (1941)

Üldiselt ma ei kirjuta filmidest, mida ma olen e.b.a.* näinud ja ühel või teisel põhjusel üle vaatama satun. Kuna ma aga Kodanik Kane'i just selle pärast vaatama asusingi, et saaks seda blogis materdada, siis teen ma aastatel 1962-2012 kõigi aegade parima filmi krooni hoidnud teosele erandi.
1995 oli noore blondi elus tähtis aasta, eriti just tema filmimaitse kujunemise osas. ETV tähistas vendade Lumière' mõnevõrra varasemat ettevõtmist projektiga Film100 (umbes midagi sellist, keegi suurepärasema mäluga lugeja võib mind parandada). Projekti põhirõhk oli filmikunsti algusaegadel, oma osa said nii D.W. Griffith, Charlie Chaplin, Buster Keaton ja Harold Lloyd. Ja Kodanik Kane. Maailma parim film.
Ohtlik on selline sildistamine. Noor teismeline filmisõber ootas orgastilist kogemust. Ja pidi isegi oma piiratud filmikogemuse juures õlgu kehitama. Mõtles, et ju ta on tõelise kunsti hindamiseks liiga noor ja otsustas, et las  need kulupäised hallhabemed räägivad mis tahavad. Maailma parim film oli toona Conan the Barbarian.
Sellest ajast on kõvasti filmilinti montaažiruumi põrandale langenud ja blond arvas, et nüüd ta on tark ja oskab head asja vääriliselt hinnata.

Charles Foster Kane on jõmpsikast peale koolitatud äriimpeeriumi juhtima, aga mees ise arvab, et tema kutsumus on hoopis ajakirjandus, väheke kollaka varjundiga ajakirjandus. Poliitikuks loodab ka saada, aga see plaan läheb vett vedama. Oma teisest naisest püüab ooperiprimadonnat koolitada, kuid kukub ka sellega läbi. Hiigelmõisa Xanadu ehituski jääb pooleli. Surebki seal üksinda, ainult teenritest ümbritsetuna. Pomiseb veel "rosebud" ja paneb silmad viimast korda kinni. Ajakirjanikel kohe kont pureda, kes või mis see on.
Mul teistkordsel vaatamisel muidugi seda närvikõdi ei olnud, sain muule keskenduda. Kaameratööle kohe eriti. Oli tõesti ilus. Eriti märkimisväärne muidugi just see teatav teatrilikus, mis lubas keskenduda just sellele osale stseenist, mis parasjagu huvitav tundus.

Mis aga endiselt huvitav ei tundunud oli lugu, mida Orson Welles Herman J. Mankiewiczi abiga rääkis. Maitse asi muidugi, aga ma ei suuda kaasa elada mehele, kes ei suuda hinnata seda mis tal on. Kane'i puhul on muidugi vaieldav, et kes selles süüdi on. Vaene õnnetu poiss viidi ju õrnas eas vanemate juurest minema ja ei lastud tal lapsepõlve nautida. Aga no loll olemist ei õigust suurt miski. Kui sul on ikka valimised tulemas, siis hoia ennast nii paljukest vaos, et armukese juures käimisega väike vahe sisse teha.

Hea film, aga Innocents on umbes sama ilus ja siukese looga, mis mis ei luba köögis võileiva tegemise peale mõeldagi.

*enne blogimisega alustamist

Tokyo lugu / Tokyo Story / Tôkyô monogatari (1953)

Vanapaar pakib sussid ja täispuhutava padja sumadani, istub rongi peale ja sõidab suurde linna lastele külla. Esimese õhtu rõõm ja elevus lahtub aga kiirelt ja vanakesed kipuvad kõigile ette jääma. Ühel hetkel panevad pojad-tütred kogunisti rahad kokku ja saadavad nad kuskile spasse lõõgastuma/jalust ära. Ema-isa ei tee sellest suurt numbrit, käivadki mere ääres ära, teevad veel Tokyo peal väikese tiiru ja sõidavad koju tagasi.  Lastel tuleb aga varsti neile järele sõita.

Õrnalt melanhoolne (mitte ajada segi lämmatava ängiga) ja hetketi ka naljakas. Ozu on võtnud teema, millel annaks nutupilli lõhki puhuda ja teinud sellest filmi, kus otseselt kedagi hukka ei mõistetagi. Olgu, mõni tegelane ehk mõne teise tegelase kohta arvamust avaldab, aga lavastaja ise jääb lihtsalt sündmuste dokumenteerija rolli. Ei mingit kaameratööga edvistamist. Väidetavalt on kogu filmi peale vaid üks kaader, kus kaamera liigub. Ma selle kontrollimiseks ei hakka teda üle vaatama, aga mulle endale jäi silma hoopis see, et suurem enamik kaadreid on võetud suunaga alt üles. Tegemist on tatami shot'iga, mis enamiku allikate hinnangul peaks sümboliseerima umbes seda, et kaamera on vaataja käes, kes istub tatamil. Mulle endale (selle filmi kontekstis*) meeldib aga palju rohkem idee, et kaamera filmib lapse silmade kõrguselt. Patust puhta lapse, kes kedagi ei süüdista, ega kellelegi ütle, kuidas ta istuma/astuma/elama peaks.

Hea film, mida küll suurepäraseks ei ülista, aga mille puhul mul pole ka otsest tungi tosina parema inimsuhteid lahkava filmi näidet tuua (Magnoolia). Kui Tokyo lugu vaadata aega (ehk on keegi maalt külla sõitnud või midagi) ei ole, siis Leelo Tungal/Andres Valkonen on selle meeleolu ka veidi lühemasse vormi valanud.

*Ozu põhiline firmamärk kõigis ta filmides pidavatki olema staatiline tatami shot

ning lõpetuseks väike vihje naisterahvastele - ei ole vist parimat keelt vingumiseks kui jaapani.