Sõit / Drive(2011)

Drive, film mis pole kuud aegagi kinodes jooksnud ja mida ma täitsa vabatahtlikult vaatamas käisin (high-five Robert :). Film, mis treileri põhjal tundus kui Transporteri remake. Film, mida võib julgelt vaatamiseks soovitada. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole Transporteri uustöötlusega.
Ryan Gosling, mees kelle nägu on hirmus tuttav, aga kuidagi ei mäleta, kus kohast, on ütlemata pädeva autojuhi rollis. Sellise, kes poole kohaga kaskadööritrikke teeb ja öösiti vahelduse mõttes pätte sõidutab. Politsei eest ära. Laseb end ettevaatamatult emotsionaalselt siduda ja võtab seetõttu osa röövist, millest kasu ei tõuse mitte ühelegi osalisele. Hea, kui eluvaim sisse jääb.
Mul endal lõi suhteliselt varakult seose Taxi Driveriga. Mees, kes on sotsiaalselt umbes sama võimekas kui taburet, veedab suure osa päevast autoroolis ja saadab korda tegusid, mis ühel keskmisel kodanikul põhja alt ehmatab. Jah, autode mõlkimist näeb vähem kui oleks arvanud, aga selle asenduseks pakutakse küllaga näkkukargavat vägivalda. Mis, arvestades filmi üldist meeleolu, loob väga mõnusa kontrasti.

Filmi üldine meelolu on nimelt küllalt külm ja kauge. Väga korraliku soundtrackini välja. Kliiniline on sõna, mis pähe hüppab. Eriti haamriga stripiklubistseenis. Isegi ärritudes jäid tegelased vaoshoituks. Tehti, mida oli vaja teha ja öeldi, mida oli vaja öelda. Kui tarvis, torgati mehele kahvel silma ja peksti saapakontsaga pea pudruks, aga seda mitte pahatahtlikusest, vaid vajadusest. Vajadusest vältida enda pea pudruks tampimist. Ja emotsioone kontrollides.
Ning just see piirang ei lase vaatajal filmi täielikult sisse minna. Meie ajame siin ekraanil oma asja, sina istud seal tooli peal, kahe tunni jooksul me puutume kokku, aga pärast seda oleme kõik jälle omapäi. Nagu bussiaknast välja vaatamine. Sa võid seal igavesti põnevaid asju näha, aga barjäär on vahel.