22 november 2011

Holy Fuck / Täitsa lõpp (2011)

Nii eksklusiivset kinokülastust ei ole mul varem olnud ja vaevalt et enam tulebki. Tehnik küll natuke venitas, aga sel hetkel kui ta tuled ära lasi ja filmirulli käima vajutas viibisid saalis täpselt kaks inimest. Kellest kumbki ei olnud selle projektiga seotud. Nii väga.
Kunagi kevadel käisin küll Peep Pedmansoni stsenaariumikoolitusel kohal ja postitasin hiljem ka mõne oma idee Filmitalgute veebilehele, aga eeskätt ajas ikkagi uudishimu kinno. Huvitav näha ju kuidas täielikel filmiamatööridel ühe täispika linateose valmis nokitsemine välja tuli.
Visuaalse poole ja muusikatausta osas ei virise üldse, osatäitjate amatöörlikkus ei seganud samuti, aga stsenaarium lonkas ikka kõvasti mõlemat jalga.
Paika olid pandud asjad, mis pidid kindlasti juhtuma ja need juhtusidki, kas või nui neljaks.
Näiteks tegelaste lahkuminek. Rait paneb Hullude Sanitaride eest autoga minema, jätab Mihkli ja Brenda maha ja tal ei teki kordagi mõtet, et peaks tagasi minema ja vaatama, ehk saaks sõpru aidata.
Õitsvas meheleminekueas talutütrel lihtsalt juhtus BTR küüni taga seisma. Iseenesest lahe aparaat, aga mul ei tule küll praegu ette, et suviti mööda Eestit ringi liikudes igal teisel taluhoovil sellist masinat seismas oleks näinud.
Mihkel on just omastanud mootorratta, ei kusagilt ilmub välja autoroolis istuv Brenda ja teekonda jätkatakse motikaga, sest ... nii on lahedam? Loogilisem ja praktilisem oleks ju ikkagi nelja ratta ja katusega sõiduvahend, mu arust.
No ja siis see jahimeeste buss ja köieveonaiskond. Kuidas nemad lugu edasi viisid? Ja kuhu täpsemalt see Hiiumaa siis putkas? Maailmalõpu eest?
Nii et kõik need random hetked andsid küll võimaluse näidata lahedaid inimesi ja vahvaid kohti, aga filmina see kooslus ei toiminud. Projektina, mille eesmärgiks võimalikult palju huvilisi haarata ja Eestimaa ilu näidata, absoluutselt.
Kunagi olen ka ise pundi sõpradega mingi lühifilmi valmis nokitsenud. Stsenaariumiga, mida käigu pealt välja mõtlesime ja rekvisiitidega, mis näppu sattusid. Väga vahva oli see tegemine. Tulemus - no nii ja naa. Võin ju ka eksida, aga on siuke karvane tunne, et Filmitalgutega on umbes sama. Tahaks uskuda, et eesmärgiks oli vähe parem film.

Kas kogemata või meelega tehti üks parimaid nalju Eesti filmikunsti ajaloos. Maailma kõige mõttetumal üritusel esines Sulo. 2 pöialt püsti.

11 november 2011

Sõit / Drive(2011)

Drive, film mis pole kuud aegagi kinodes jooksnud ja mida ma täitsa vabatahtlikult vaatamas käisin (high-five Robert :). Film, mis treileri põhjal tundus kui Transporteri remake. Film, mida võib julgelt vaatamiseks soovitada. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole Transporteri uustöötlusega.
Ryan Gosling, mees kelle nägu on hirmus tuttav, aga kuidagi ei mäleta, kus kohast, on ütlemata pädeva autojuhi rollis. Sellise, kes poole kohaga kaskadööritrikke teeb ja öösiti vahelduse mõttes pätte sõidutab. Politsei eest ära. Laseb end ettevaatamatult emotsionaalselt siduda ja võtab seetõttu osa röövist, millest kasu ei tõuse mitte ühelegi osalisele. Hea, kui eluvaim sisse jääb.
Mul endal lõi suhteliselt varakult seose Taxi Driveriga. Mees, kes on sotsiaalselt umbes sama võimekas kui taburet, veedab suure osa päevast autoroolis ja saadab korda tegusid, mis ühel keskmisel kodanikul põhja alt ehmatab. Jah, autode mõlkimist näeb vähem kui oleks arvanud, aga selle asenduseks pakutakse küllaga näkkukargavat vägivalda. Mis, arvestades filmi üldist meeleolu, loob väga mõnusa kontrasti.



Filmi üldine meelolu on nimelt küllalt külm ja kauge. Väga korraliku soundtrackini välja. Kliiniline on sõna, mis pähe hüppab. Eriti haamriga stripiklubistseenis. Isegi ärritudes jäid tegelased vaoshoituks. Tehti, mida oli vaja teha ja öeldi, mida oli vaja öelda. Kui tarvis, torgati mehele kahvel silma ja peksti saapakontsaga pea pudruks, aga seda mitte pahatahtlikusest, vaid vajadusest. Vajadusest vältida enda pea pudruks tampimist. Ja emotsioone kontrollides.
Ning just see piirang ei lase vaatajal filmi täielikult sisse minna. Meie ajame siin ekraanil oma asja, sina istud seal tooli peal, kahe tunni jooksul me puutume kokku, aga pärast seda oleme kõik jälle omapäi. Nagu bussiaknast välja vaatamine. Sa võid seal igavesti põnevaid asju näha, aga barjäär on vahel.

10 november 2011

Imetegija / Miracle Worker (1962)

November juba poole peal ja kaubanduskeskused veel ei säragi jõulutuledes. Mis toimub, seltsimehed poodnikud? Ehk on asi selles, et jõuluvana kingikoti sobivaivad asjad on Jaapanis kiiritada saanud või Tais veel alla jäänud. Pole hullu, siit tulen mina ja pakun välja toote, mida iga filmisõbra sõber filmisõbrale kinkida võib.

1001 stseeni filmidest mida elu jooksul peab nägema.

Mõelge millised võimalused. Ei ole vaja, et terve film oleks kunstiliselt kõrgel tasemel, piisab kui seal esineb paariminutiline lõik, mis vaatajal varbaküüned sädemeid pilduma suudab panna. Filmisõber ei pea OMG momendi nägemiseks tervet Troll 2. läbi istuma, Undefeatable-st pärit kõigi aegade parima kaklusstseeni™ saab ära vaadata lõunapausi ajal, Mega Shark vs Giant Octopuse hai vs lennuk stseen on gif-ina olemas.
Tõsi, pühendunud filmisõber vaatab need filmid kenasti täispikkuses ära ja kirtsutab ehk vähegi nina selle peale, et saia seest noaotsaga rosinaid välja kougitakse. Aga oleks ju kahju, kui mitte nii pühendunud kinokunstihuviline vaid selle pärast heast asjast ilma jääb, et linateose imdb hinne jääb kuhugi halli tsooni, ei jubedalt hea ega ka hiilgavalt halb.
Pealegi, kogenud filmisõber teab, et kui juba kontekstist välja võetud stseen alalõua vastu põrandat põrutab, siis filmis mõjub ta veelgi vingemalt.
Nii et kirjapressid mürisema. Idee eest vaid tühised 25% puhastuludest minu kontole kanda.

Nii, aga nüüd filmist, mis nimetatud idee sellise jõuga idanema pani, et sellest potentsiaalne äriplaan pungus.
Miracle Worker on film Helen Kellerist ja Anne Sullivanist. Võimsate osatäitjatega vägev film. Ei plahvata siin pommid, ega põrku kiired autod. Lihtsalt ühe naise meeletu tahe murda läbi millestki, mille ees mina käed allaandmise märgiks üles tõstaksin. Teha pimedale ja kurdile tüdrukule selgeks, et hulk erinevaid käemärke kindlas järjestuses tähendavad seda voolavat ollust millega nägu pestakse. Pimedaga saad sa rääkida, kurt näeb, aga kurt ja pime?



Nii et see stseen, kus noor Helen asjade ja nimetuste vahelise seose ära loob, on kui paisu tagant pääsenud tulvavesi, mis ka vaataja kaasa tõmbab. Ma usun, et see lõik töötab ka kontekstiväliselt ja ma olen täiesti kindel, et see on raudselt üks 1001 stseenist, mida elu jooksul peab nägema, aga filmis sees olles laksavad emotsioonid veel eriti võimsalt üle pea kokku. Ja seda heas mõttes, väga raske on endale edaspidi millegi kohta "ma ei suuda" öelda.