Ka Valeraha põhineb kirjandusteosel. Bresson võttis Tolstoi jutustuse esimese osa ja tõi tegevustiku sajandivahetuse Venemaalt kaasaegsele Prantsusmaale.
Teemaks vana hea liblika-tiivalöök-tekitab-teiselpool-maakera-tornaado teooria, selle vahega et liblika asemel toob ühele süütule kõrvalseisjale otsatu jama kaela võltsitud rahatäht.
Kaks jõnglast sokutavad valeraha liialt usaldavale poemüüjale, kes omakorda maksab sellega mingile autojuhile mingi teenuse eest ning kes püüab sellega hiljem kohvikus arvet tasuda. Kohvikupidaja lõhub aga tsükli, raha astu ei võta ja enesevalitsuse kaotanud autojuht sasib mehel rinnust. Kaotab seetõttu töö, saab kaela süüdistuse ja on astunud allakäigutrepiks maskeerunud allakäigulifti.
Umbes sellise eelteadmisega varustatuna ma filmi vaatama asusingi, õndsas teadmatuses Robert Bressoni vastumeelsusest edevate montaaživõtete, tegevust toetava muusika ja professionaalsete näitlejate osas. Esiti tundus selline minimalistlik lähenemine isegi huvitav. Umbes selle aja, kui peategelaseks oli valeraha. Tundus täitsa mõistlik, et kõiksugu kõrvaltegelaste kujutamise peale aega ei raisata. Eriti kuna kõik need tegelased küllalt ebameeldivateks osutusid. Terve filmi peale ei olnud mitte ühtegi inimest, kellele saatus mind karvavõrdki huvitanud oleks ja kellele osakssaanud õnnetused mind morjendanuks.
Põhimõtteliselt on olemas mingi võimalus, et seda Bresson taotleski. Tahtiski et vaataja pärast filmi lõppu mõtlema hakkaks, kuidas me kõik oleme individualistlikud sead, kellele miski õieti korda ei lähe, seni kui õnnetus sulle endale ligi ei hiili ja tagumikust ei hammusta. Aga samahästi võin ma ka mõelda, et Bresson ise oli üks kibestunud vanamehenäss, kes oli maailmas ja inimestes pettunud ja tegigi omi filme sellistes tumedates toonides. Põhiliselt oli ta ilmselt pettunud muidugi sellepärast, et enamikule inimestele tema tumedates toonides filmid väga ei meeldinud. Filmikriitikud ei ole tavalised inimesed ja nende arvamus ei loe.
Pärast sündmuste käimalükkamist kadus raha aga ekraanilt ja edasi jälgitigi nende ebameeldivate inimeste tegutsemisi. Olen valmis tunnistama, et mingi osa sellest ebameeldivusest saab raudselt kanda "näitlejate" täielikule emotsionaalsuse puudumisele. Isegi Kükametsa Algkooli 2. B klassi etluskonkursil oleks filmid kujutatud tegelaskujud konkurentsitult viimased kohad hõivanud. Vaatamata sellele, et kolmandat aastat klassikursust kordav Väino ei ole siiani võimeline omaenda nime paberilt maha lugema, sest tähestikuga on ta jõudnud umbes p-ni. Peategelane näitab terve filmi jooksul täpselt ühe korra, kas teadlikult või teadmatult, oma näoilme ja hääletooniga välja, et toimuv talle kuidagigi korda läheb.
Lõppu oodates kõhklesin pikalt, kas tegemist on lihtsalt halva või väga halva filmiga ning otsustasin siis, et kui finaalis midagi säravalt halba tehakse on film väga halb. Ootasin ja lootsin ja juba tõmbaski meie süütu kannataja viimase pitsi konjakit rindu ja lõputiitrid võisid jooksma hakata. Ei olnud säravalt halb. Sama emotsioonitult nagu tema oma saatusele vastu läks panin ka mina filmi kinni, jäin korraks mõttesse ja siis mul tabas mind mõistmine. Tri, kui ikka film isegi säravalt halb ei oska olla, siis ta on üks mõttetult halb film ja on madalaima hinde eeskujulikult välja teeninud.
Treiler oli lahe. Sisukirjeldus kõlas põnevalt. See saab tähendada ainult seda, et film ise on kehva. Isegi, kui filmi on vändanud Kuubiku-Natali. Ja kahjuks ei olnud Hübriidi näol tegemist erandiga, mis kinnitab reeglit.
Kuna aga minu isiklik arvamus on, et igast käkki ei pea mitte klassikuga võrdlema hakkama, eriti kui on võimalik eriliselt pingutamata ka teisltaadi võrdlus leida. Hübriid oli nagu mingi veider indiedraama, kus niigi düsfunktsionaalne perekond saab puudega lapse. Ei oska nad kumbki uut ilmakodaniku õieti kasvatada, ning kohe esimeste ohumärkide korral visati präänik nurka ja haarati piitsa järele. Ime siis, et teismeline veelgi rohkem mässama asus.
Olenemata aga sellest, kuidas ja mis nurga alt filmile läheneda. Paremaks ta ikka ei muutu. Karjuvalt üllatusevaba, mingit pinget ega lubatud õuduselaengut ei kusagil. Eriti kui filmihuviline ka kunagi on juhtunud Species'it nägema. Vaid hiilgavalt ebaõnnestunud pressikonverents päästis filmi täielikust ämbrist.
Ahjaa, kõik teie kes te jaanalinnu ja sugumürsu ebaloomuliku ühenduse peale nina kirtsutasite ning siinkirjutajat perverdiks nimetada soovisite, vaadake enne, millega Adrien Brody hakkama saab.
Ka Valeraha põhineb kirjandusteosel. Bresson võttis Tolstoi jutustuse esimese osa ja tõi tegevustiku sajandivahetuse Venemaalt kaasaegsele Prantsusmaale.
Umbes sellise eelteadmisega varustatuna ma filmi vaatama asusingi, õndsas teadmatuses Robert Bressoni vastumeelsusest edevate montaaživõtete, tegevust toetava muusika ja professionaalsete näitlejate osas. Esiti tundus selline minimalistlik lähenemine isegi huvitav. Umbes selle aja, kui peategelaseks oli valeraha. Tundus täitsa mõistlik, et kõiksugu kõrvaltegelaste kujutamise peale aega ei raisata. Eriti kuna kõik need tegelased küllalt ebameeldivateks osutusid. Terve filmi peale ei olnud mitte ühtegi inimest, kellele saatus mind karvavõrdki huvitanud oleks ja kellele osakssaanud õnnetused mind morjendanuks.
Lõppu oodates kõhklesin pikalt, kas tegemist on lihtsalt halva või väga halva filmiga ning otsustasin siis, et kui finaalis midagi säravalt halba tehakse on film väga halb. Ootasin ja lootsin ja juba tõmbaski meie süütu kannataja viimase pitsi konjakit rindu ja lõputiitrid võisid jooksma hakata. Ei olnud säravalt halb. Sama emotsioonitult nagu tema oma saatusele vastu läks panin ka mina filmi kinni, jäin korraks mõttesse ja siis mul tabas mind mõistmine. Tri, kui ikka film isegi säravalt halb ei oska olla, siis ta on üks mõttetult halb film ja on madalaima hinde eeskujulikult välja teeninud.
