Põhimõtteliselt võib (ja ongi) filmist kirjutada Frankensteini koletise võtmes. Kaks noort ja auahnet teadlast plötserdavad laboris inimese, salamandri ja tont teab veel kelle geenidega ning mõlema asjaosalise suureks üllatuseks saadab nende ponnistust edu. Pahaaimamatu jaanalinnu ja naissoos pettunud sugumürsu armastusevilja meenutav eksperiment ärkab igatahes elule ja asub usinalt oma loojatele probleeme tekitama.Kuna aga minu isiklik arvamus on, et igast käkki ei pea mitte klassikuga võrdlema hakkama, eriti kui on võimalik eriliselt pingutamata ka teisltaadi võrdlus leida. Hübriid oli nagu mingi veider indiedraama, kus niigi düsfunktsionaalne perekond saab puudega lapse. Ei oska nad kumbki uut ilmakodaniku õieti kasvatada, ning kohe esimeste ohumärkide korral visati präänik nurka ja haarati piitsa järele. Ime siis, et teismeline veelgi rohkem mässama asus.Olenemata aga sellest, kuidas ja mis nurga alt filmile läheneda. Paremaks ta ikka ei muutu. Karjuvalt üllatusevaba, mingit pinget ega lubatud õuduselaengut ei kusagil. Eriti kui filmihuviline ka kunagi on juhtunud Species'it nägema. Vaid hiilgavalt ebaõnnestunud pressikonverents päästis filmi täielikust ämbrist.
Ahjaa, kõik teie kes te jaanalinnu ja sugumürsu ebaloomuliku ühenduse peale nina kirtsutasite ning siinkirjutajat perverdiks nimetada soovisite, vaadake enne, millega Adrien Brody hakkama saab.
0 comments:
Postita kommentaar