Dilliga metsas / Rogue(2007)

Austraallased on teinud Anaconda uusversiooni, kus hiiglasliku mao asemel otsib kõhutäidet hiiglaslik krokodill. Aga see ei ole mitte halb asi. Esiteks oli esimene Anaconda lahe vaatamine ja teiseks on sellest juba niipalju aega möödas, et võib sama lugu uuesti kaeda küll.
Paadimatkal seltskond läheb hädasignaali uurima ja satuvad ise suhteliselt täbarasse olukorda. Naine laevas, laev põhjas ja näljane krokodill pimeduses lõugu lõksutamas.Kuigi loodusvaated jätsid täiesti uskumatu mulje, siis tuleb tõsiselt kaaluda, kas sellise vaate kohapeal nautimisega kaasnev hädaoht on seda ikka väärt. Lavastaja Greg McIean keerabki vaataja kohe alguses kauni loodusega meelitades kavalasti ümber sõlme. Lisaks sellele on esimese vere valamine filmi algusminutitel kauni loodusega täiusliku ühildatud, nii et ma olin juba enne, kui päris mölluni jõuti, otsustanud et tegemist on hea meelelahutusega.Ning et krokodilliga sehkendamine ka parasjagu põnev vaatamine oli, siis ei ole mul põhjust oma esialgset arvamust muuta.

huumorit oleks võinud selgelt rohkem olla, kahjuks jäi see vana hea kärbes suhkrutopsis nali ainukeseks

see loom, kes seal ennast umbes poolenisti veest välja on upitanud, ainult süvendas minu veendumust, et Austraalia kaunis loodus on piisavalt ohutu vaid filmilindi vahendusel.

vana hea vankrirattaga muna purustamise trikk

Parim koer võitku / Best in Show(2000)

Üks film, mis ma suudan ette kujutada kuhu peeretava koera nali põhimõtteliselt võiks sobida, on mocumentary koertenäitusest. See ei oleks mingi žanripiire nihutav nali aga no parema puudumisel ajaks asja ära. Minu suureks rõõmuks oli Cristopher Guestil neid paremaid nalju aga rohkem kui koeralital jooksuajal ukse taga nuuskivaid peigmehi.
Erakordselt värvikas seltskond koertekasvatajaid sõidab suurelt laialt Ameerikamaalt Philadelphiasse kokku, et nende lemmikud saaksid üksteiselt Mayfloweri Sinise Lindi võitmise nimel mõõtu võtta.Kassiinimesena oleks ma peaaegu suutnud uskuma jääda, et tegemist on tõsimeelse dokumentaaliga ja oleks napilt Ameerika Kennelliidule kirja koostama asunud, milles oleks palunud Beatrice saatuse kohta informatsiooni, aga Eugene Levy osatäitmine andis Cristopheri ära. Michael McKean oli tegelikult ka tuttav nägu, aga ülejäänud oleks minu poolest võinud vabalt päris õiged koertekasvatajad olla. Tegelikult kui nüüd natuke mõelda, siis ma vist ikka pean selle kirja Kennelliidule teele saatma, et filmis tegutsesid professionaalsed näitlejad ei tähenda ju seda, et tegelikult üks kamp veidrike oma koertega mööda näituseid ringi ei võiks sõita.Kaasvaatajate kohta ei oska praegu öelda, aga minu arust oli algusest lõpuni tegemist ühe ütlemata naljaka komöödiaga. Äärmiselt haruldane nähtus filmimaailmas. Ma ise olin peale filmi lõppu valmis seda kohe uuesti vaatama ja see soov ei ole siiani kadunud. Kindel vaatamissoovitus.

I mean, he still pushes all my buttons.
And you know what? I'm the one having to push him away.

You know what would be funny? It's just an idea off the top of my head. Why didn't he put
a Sherlock Holmes hat on it and put a pipe in his mouth?

Small, sturdy, bright and true
They give their love to you
God didn't miss a stitch
Be a dog or be a bitch
When he made the Norwich merrier
With his cute little derriere
Yes, God loves a Terrier

Holmes Antikristuse vastu / Sherlock Holmes(2009)

Poes vorsti ostan, siis ikka uurin, et ega ole pool soja ja pool kondistatud kanalihamassi. Selline segu võib ju soodne olla ja juriidiliselt on ka kõik korras, aga kuidagi ei tahaks sellise asja eest raha välja käia. Samas odav kinopilet suudab mind endiselt igasugu kaheldava väärtuse ja konsistentsiga asju vaatama meelitada.
No aga Guy Ritchie ja Sherlock Holmes. Potentsiaali punnitab rohkem välja kui sojajahu keedusalaamist. Sest ikka ju loodad, et nüüd on see siis käes, Guy teine tulemine, et Madonna on אין סוף'i needuse tema pealt tõstnud ja nüüd mees alles näitab Maslennikovile kuidas ühte õiget Sherlocki filmi teha tuleb.
Kes vähegi filmiblogisid jälginud on, siis teab ta, et Maslennikov, Livanov ja Solomin võivad aga muretult edaspidigi Baker Streeti 221B enda koduks nimetada, järjekordne isehakanu küll kobistas esikus, aga mrs. Hudson küttis neil turja luuaga tuliseks.Kusjuures tõsiasi on et, et dünaamiline duo on ekraanil kaklema pandud mind väga ei häirigi. Lõppeks on Watson endine sõdur ja Holmes poksis kibe käsi. Ma lihtsalt väsisin poole filmi pealt ära. Tüütuks muutus see sebimine. Stsenaarium oleks olnud nagu Dan Browni kirjutatud. Tormatakse ühest kohast teise, antakse kellelegi peksta, korjatakse mingi müstiline vihje üles ja padavai edasi. Vähemalt seoti lõpus otsad enamvähem holmeselikult kokku. Selle spirituaalse kogemuse osas ma jääks küll kahtlevale seisukohale.Juba filmile eelnevaid treilereid vaadates trügis aga pähe mõte, et suhteliselt kurb kuhu see peavoolu filmikunst paistab jõudnud olevat. Vaid kindla peale minekud. Ainult värvilised võimsad vaatemängud, peaosades paar kuulsat näitlejat. Sisu juures on oluline, et vaataja plahvatuste vahel ka paar korda naerda saaks. Peaaegu mitte miski ei õigusta peeretava koera stsenaariumisse sisse kirjutamist.
Lootus veel jäi, aga Gamekeeper parem olgu hea.

seda, et heliribal on meie oma kodumaine Folkmill kaastegev on ei ole vist keegi maininud. Karla pulm on selle toreda laulu nimi, mille saatel need kaks meest üksteist klobivad. Keegi Dubliners on sellest ka oma versiooni teinud.

Jake Gyllenhaal? Sellises filmis? Miks? Julgust sul võib ju olla, aga uhkust?

Napilt napilt oleks peaaegu ilma rahata ka seda filmi vaatama läinud, Holmes lõppes just parasjagu täpselt ära. Korraks käis selline mõte peast läbi, kui kinno jõudsime, aga õnneks olid piletid juba välja müüdud. Vedas. Selgelt palju meelelahutust oleks ühe õhtu kohta tulnud.

Aga mis siis, kui? / If...(1968)

Malcolm McDowell tegi selles Lindsay Andersoni linateoses oma kinodebüüdi. Minu jaoks ootamatult selgus, et sama kehtib ka tema mängitud tegelaskuju Mick Travise kohta. Sama seltskond on hiljem veel kahel korral kokku saanud. Lindasy lavastamas, Malcolm kehastamas ja Travis ajendamas.
Ühes inglise vana kooli poistekoolis ajendab Travis oma käitumisega, õpetajate heakskiidul, sest nii on ju alati kombeks olnud, vanemaid õpilasi talle mõistust tagumiku kaudu pähe ajama. Õnnetuseks on Travis suutnud endale paar mõttekaaslast leida ja näitab kooliperele, mis võib juhtuda, kui aastast aastasse vaimset ja füüsilist alandamist taluda tuleb.Osalt jääb film võõraks. Ma küll tean, et sellised poistekoolid olid ja on, et nooremad poisid vanemate kingi pidid puhastama ja võibolla ka mingeid muid teenuseid osutama, aga sel ajal kui mina sõjaväes käisin, oli dedovtšina koos venelastega piiri taha kupatatud, nii et ma jäin ikkagi pealtvaataja rolli. Filmis toimunu oli miski, mis juhtub kellegi teisega kuskil mujal. Vaid finaalis näidatu mõjus tänu oma prohvetlikkusele ja aktuaalsusele matsuna mis kõrvad vilistama paneb.Päris huvitav oleks teada, mida sellest filmist arvab üks pesueht inglise härrasmees, kelle suguvõsa meesliin on viimased 500 aastat ühes ja samas koolis käinud. Temale võib küll kogu 111 minutit filmivaatamist kriketikurikaga pehme koha vastu tagumisena mõjuda.

see pilt on tegelikult Andrus Vaarikust "Lumekuningannas"

no kuidas siis pisike elab?

lahe kotkas
see, et osa filmi mustvalge on tähendab muuseas a) midagi hästi olulist b) rahapuudust

eriti rafineeritud perverdid

Fast Eddie Felson

Martin Scorsese on nii püha mees, et kui tema Indias üle tee läheb jäävad lehmad ka seisma. Eestiski tegutseva rahvusvahelise Püha Martini Sõprade Seltsi liikmeks saamiseks tuleb näiteks ühe ülesandena ette lugeda kõik filmid, mille eest Akadeemia on absoluutselt ebaõiglaselt jätnud Scorsesele parima lavastaja kuldmehikese ulatamata.
Huvilistele abiks, vihjan et Color of Money(1986) nende linateoste hulka ei kuulu. Kui Hustler(1961) oleks Martini lavastatud, siis tema küll.
Noor Eddie mängib piljardit. Võiks isegi öelda, et mängib päris hästi. Õnnetuseks teab ta seda ise ka. Ning lõppude lõpuks saab see ülbe enesekindlus talle saatuslikuks, sest oskus piljardikuule auku lüüa ei taga sugugi oskust üht teist, palju kõrgematega panustega mängu, hästi mängida.25 aastat hiljem on Eddie aga juba vana ja tark ning otsustab ühel teisel noorel andel aidata enda tehtud vigu vältida. Mõõduka vahendustasu eest. Ülbelt enesekindel noormees on aga visa õppima ning ühel hetkel rehmab Eddie käega ja rabab ise kii kätte.
Hustleris mängitakse straight pool'i ja panusteks on elud. Nii otseselt, kui kaudselt. Võit rohelisel kalevil võib osutuda tähtsusetuks, sest selle saavutamiseks on liiga palju tulnud ohverdada. Küllalt tugeva seose lõi William Gibson jutuga Dogfight.
Color of Money mänguks on 9-ball ning panuseks on raha. Ma ei ole nii suur piljardisõber, et hakkaks kiitma filmi, mis erinevate trikilöökidega vaatajale muljet püüab avaldada, eriti kui panused nii tähtsusetud on. Lisaks selgub, et oma sisemuses on Eddie endiselt see ülbelt enesekindel nooruk, kes 25 aastat tagasi suurejooneliselt ebaõnnestus.

no poiss, laseme pulgal välkuda!

US: Vanem generatsioon / Universal Soldier: Regeneration(2009)

Segaseltskonnas ühe vahva mustvalge kummikollifilmi vaatamiseks välja pakkumine toob endaga tavaliselt kaasa meesvaatajate poolehoidva mörina ja naisvaatajate pahase kädina. Me ju teame isegi, et filmi stsenaariumi on kirjutanud suvaliselt kirjutusmasina klahve tagunud mägigorilla ja et kolli kurgupõhjast kostuv karje ei summuta kostüümist lähtuvat kummikrudinat.
Värvilise möllufilmi vaatamise vastu pole reeglina aga kellelgi midagi. Isegi kui on teada, et stsenaariumi on produtseerinud suvaliselt arvutiklaviatuuri tagunud mägigorilla ja kangelase kurgupõhjast kostuv karje ei summuta ta puusaliigesest lähtuvat kondiraginat.Supersõdurite kolmandaks kinoseikluseks on Van Damme uuesti Lundgreni kampa meelitanud ja lisaks veel ka kellegi härra Pit Bulli (kodanikunimega Andrei Arlovski). Põhjus miks vanamehed mitte jõude ei saa istuda on mingis nõmedas vabadusvõitlejas, kes ähvardab Tšernobõli tuumajaama õhku lasta. Kõigepealt peksavad Dolph ja Pit Bull ameeriklasi, kes ilmselt on sõduri baaskursustel poppi teinud, siis peksab Jean-Claude kõiki kes ette jäävad. Täpselt nii nagu ühes õiges möllufilmis olema peabki.Madinastseenides oli tunda, et Andreil on mingit sorti poksitaust ja Van Dammel on liigesed ikka läbi. Mitte ühtegi spagaativiskumist või ühe jala peal täispöördelt kannaga pähe virutamist. Noaga sahmimine oli aga meeldiv, meeldivalt verine.
Päris hea ja õige möllufilmi aurast jäi ainult huumorist puudu. Huumorit küll oli, aga see oli pigem seotud sellega, et Lundgren ei ole suurem asi filosoof ja Van Damme nägi hooti välja nagu teeks hemorroidid talle valu. Stsenaariumisse kahuks nalju sisse kirjutatud ei olnud. Millest on kahju. Lamedad one-linerid on iga õige madinafilmi vürstiks.

I'm gettin too old for this shit, Gino.

God would have mercy. He won't.

Let off some steam.

Come with me if you want to live.

Inetu tõde / Ugly Truth(2009)

Selle mitte-armastusfilmi, mis tegelikult ikkagi armastusfilmiks osutus, vaatamisest suutsin ennast tõesti kõrvale nihverdada, aga veidi varasemal Inetu tõe seansil istusin vapralt lõpuni. Nagu ka Xipe. Erinevalt neidudest, kes mida edasi, seda rohkem hakkasid leiutama erinevaid ettekäändeid korraks kööki või teise tuppa kadumiseks. Millest pean järeldama, et ega naistele ka tegelikult sellised pretensioonitud romantikafilmid ei meeldi. Neid lihtsalt ahvatleb võimalus mõni mees seda vaatama meelitada ja siis tema kannatusi nautida.
Selles konkreetses romantikafilmis mängib Katherine Heigl edukat teleprodutsenti, kellele satub ristiks kaela Gerard Butleri kehastatud otsekohese mõtlemise ja ütlemisega ürgisane. Algselt üritab neiu küll Loodusele vastu astuda, sebides hoopis mingit nohikust arsti, aga see plaan on juba ette läbikukkumisele määratud.Kuidagi õnnestub filmil vältida absoluutseks õuduseks mandumist. Lihtsalt kehva ja täiesti kohutava filmi piir ületatakse küll korduvalt (Katherine ilmaennustajana, pesapallimängul, puu otsas rippumas), aga üldmulje jääb ikkagi vaid kehvaks, mitte silmipimestavalt halvaks. Ilmselt tänu neiu Heigli suurele ...eeeee... näitlejaandele.Ma muidugi ei tea kas mul on mõni naislugeja, aga ilmselt muigas ta praegu kaastundlikult. Tüüpiline mees! Piisab ainult kenast näolapist ja suurest rinnapartiist ja juba ongi mõistus munadega triiki.
AGA!!! Klassikaline pada sõimab katelt situatsioon. Võibolla ei ole ma küll parim hindaja, aga ei Butler ega Eric Winter mulle väga koledate meesisenditena ei tundunud. Miks ei oleks võinud Butleri asemel näiteks Philip Seymour Hoffman olla?

kuidas siis tundub, oleks Philipil armastusfilmides tuleviku?

lisasin veel mõne pildi Katherine ande kinnituseks.
Muideks, väidetavalt olla kunagi valmiva Barbarella uusversiooni peategelaseks ka teda kaalutud (yes, yes!!!) aga nüüd on kaalumisel hoopis Angelina Jolie (ka päris andekas näitlejatar) ja Megan Foxi(dääm, pigem siis juba Jane Fonda) kandidatuurid.