Järelvastamine

Tähestiku järjekorras:

Balls of Fury (2007) - Enter the Dragon + Dodgeball, huumorit saab, aga enamus sellest läheb allpoole vööd, nii et literaatidele mittesoovitav, kõigile teistele - laske käia.

Casino Royale (1967) - totaalne extravaganza, samas mitte midagi sellist mida bondi-filmides ei oleks tehtud/nähtud.

Dead Zone (1983) - Kas ühiskonna heaolu tuleb enne üksikiisiku oma? Aga kui see konkreetne üksikisikon näiteks Hitler? Kas tapmine saab olla õigustatud?

El Espinazo del Diablo (2001) - väärt tondilugu Guillermo del Torolt, hämmastav et ameeriklased pole seda veel uusversiooniga ära solkinud.

Ice Storm (1997) - igale ameerika viisa soovijale tuleks see film kohustuslikus korras ära näidata, terve mõistusega inimene läheks seepeale koju tagasi, ülejäänutele võib ainult kaasa tunda.

Le Boucher (1970) - kaunitari ja koletise lugu veidi teise külje alt.

Premonition (2007) - kumb tuleb enne - kas põhjus või tagajärg või on seal vahel hoopis saatus?

Enne Kill Billi

Üldharival eesmärgil on viimasel ajal ära vaadatud päris mitu kung-fu klassikut. Üldistavalt ja ilmselt mitte üllatavalt võib öelda, et aju puhkab, aga silmale on vaatamisrõõmu oi kui palju.
Järgnevalt siis midagi mis neist filmidest kõige eredamalt meelde jäänud.
Da Zui Xia (1966) - sellise väljanägemisega kurikaelu ei suudaks keskmine Hollywoodi stsenarist palavikus sonides ka ette kujutada.
Wu Du (1978) - Raudne Neitsi leiab leidliku ärakasutamist.
Long zheng hu dou (1973) - peeglituba
Shao Lin san shi liu fang (1978) - parim osa filmist on treening, erinevad stiilid, erinevad relvad, kõik ühes filmis koos.

"Cannibal Holocaust" on lastefilm

"Irreversible" (2002) ei ole hea film.
Sa lähed kinno, jääd ehk veidi hiljakski, istud oma toolil, krõbistad popkorni, pinge kasvab, kulminatsioon, tuled lähevad põlema ja kõik - Sa oled tagasi päris maailmas.
"Irreversible" on ilmselt kurnavaim film mida ma olen vaadanud.
Mis juhtub kui film tagurpidi keerata? Veel enne kui Sa ennast toolil mõnusalt sisse oled jõudnud seada, lajatatakse Sulle tulekustutiga silmade vahele. Ilmselt tuleb nüüd terve filmi jooksul pead murda mis kõik selleni viis ja kas kuritegu vääris karistust?
Ei väärinud, kurjategija pääses kergelt - see tehakse kahjuks väga kiiresti ja üheselt selgeks, samas kui Sina vaene filmisõber oled sunnitud seda kõike kõrvalt vaatama.
"Irreversible" on film mida mina teist korda vaadata ei taha.
Vaata kui julged, aga ära ütle et Sind ei ole hoiatatud.
"Irreversible" Sind külmaks ei jäta.

I Like to Watch

Millegi tõeliselt hea nägemiseks tuleb kahjuks eelnevalt ära vaadata ka kraadi või kahe võrra lahjemaid filme, kuid seda enam paneb see hindama näiteks sellist filmi nagu "Being There" (1979).
Elu on just täpselt niisama keeruline kui keeruliseks sa selle ise mõtled. Maailma ohtlikuim massihävitusrelv on inimese aju. See hulk informatsiooni mis suhtlemisel ajju kokku voolab on tohutu ja kui nüüd mingil põhjusel selles infohulgas miski vastuolu esineb siis töötleb aju neid oma äranägemise järgi endale suupärasemaks.
(Eba)Soodsate asjaolude kokkulangemise korral on seetõttu võimalik, et kõige lihtsamast ja otsekohesemast jutust saab teha selliseid järeldusi, mis selles filmis panevad muigama aga mõnel teisel juhul õudusest kahe käega pead kinni hoidma.
Kindel vaatamissoovitus.

Ood Bacchusele

Mats Traadil on üks suhteliselt trööstitu romaan mille peategelaseks on veepump. Selles suhtes on "Sideways" (2004) oluliselt rõõmsam, sest vein on ju selline jook millega seoses tuleb inimestele meelde Lõuna-Prantsusmaa soe päike ja küpsed viinamarjad ja mis kõik veel. Ja selle filmi peategelaseks on vein, inimesed oma väiklaste probleemidega, kõhkluste, kahtlustega on lihtsalt väikeseks virvenduseks veiniklaasi pinnal. Veini viib inimesi kokku, vein paneb inimesi südant puistama, vein on jumal.


Paul Giamatti, Thomas Hayden Church ja Vein.

You're born, you take shit...

Guy Ritchie on kunagi teinud väga häid filme. Matthew Vaughn on oma esimese filmiga ka ritchiet teinud, hästi palju värvikaid tegelasi, kõik suuremal või vähemal määral badassid. Filmi peategelaseks on nimetu mees, kes püüab pahandustest hoidumiseks küll võimalikult madalat profiili hoida, aga s...ga mängides hais jääb ikka külge.
Stsenaariumi kiituseks tuleb öelda, et kui Ritchi filmides peategelased lõpetavad omadega suhteliselt mäel, siis "Layer Cake" (2004) teeb puust ja punaselt ette, et ole sa nii kaval kui tahes, parem on ikka endale ausalt elatist teenida.


kinnisvaramaaklerid on meeleheitele aetuna valmis ka drastilisi meetmeid tarvitusele võtma

löövad kirjeldused

Spoorloos (1988) - ühes teises filmis on üks mees öelnud oma tegude õigustuseks - Because I can. selline on ka Spoorloosi antikangelane ja see on palju hirmutavam kui vaaditäis kunstverd.


Shallow Grave (1994) - mida teeks tavalised inimesed kui nad avastaks oma korterist surnud mehe? aga kui surnud mehel on kohvritäis raha? raiuks mehel jäsemed otsast, peksaks hambad sisse ja mataks maha? aga kas nad siis ikka on tavalised inimesed?


Sweet Land (2005) - maamees otsib naist. mees on sõnaaher aga töökas, naine ettevõtlik. mis Sa arvad kuidas film lõppeb?


Sons of the Desert (1933) - Laurel ja Hardy on valinud tunnijagu sketše ja need kuidagi üheks sidunud. tulemus on piisavalt naljakas. PS kui Sa filmi vaadata ei viitsi siis moraal on lihtne - Ära valeta oma naisele!

Kiire ülevaade

Diamonds are Forever (1971) - Connery oli kergelt tüse, Blofeldi alandasid stsenaristid kaugelt rohkem kui Bond eales suutnuks, Plenty O'Toole täitis oma lühikest etteastet nimele vääriliselt, Mr. Kidd & Mr. Wint tuletasid meelde, et "Pulp Fiction" tuleks üle vaadata. Üldiselt film mis nii palju erinevaid emotsioone tekitab ei saa läbinisti halb olla.

The Deer Hunter (1978) - Väga keeruline. Selles mõttes, et film ise on lihtne - kolm meest lähevad sõtta ja saavad haiget, vaimselt ja füüsiliselt. Kindlasti ei ole tegemist halva filmiga, aga kas ta just nii hea on nagu Akadeemia arvas... Tasubki vaadata juba puhtalt selle pärast, et oma silm on ikka kuningas.

Opera (1987) - pinget kuhjaga rohkem kui Hollywoodi sama klassi filmides (B klassi pean silmas).

Lumekuninganna (1986) - nostalgiatrip, Ott Arderi laulusõnad on viimatse peal, soovitan soojalt.