They'll never catch us. They're meat eaters.

Lihtsa ulmeõuduka tegemise retsept:
üks rikas võimunäljas antikangelane,
üks antikangelase õilis sugulane,
üks hulluvõitu teadlane,
üks totsik radioaktiivset ainet,
üks kole koll,
üks punt võimalikult lolle ohvreid.
Esiteks ajada omavahel tülli õilis sugulane mölaksugulasega, seejärel viia omavahel kokku teadlane ja võimunäljas sugulane. Ettevaatlikult ühildada koll radioaktiivse ainega ning päästa lahti ohvrid.
Erinevates variatsioonides oled Sina kallis lugeja selle retsepti järgi vändatud filme ilmselt mitmeid näinud, aga õnneks tuleb vahel ette filmitegijaid kes julgevad koostisosadega eksperimenteerida, luues seeläbi midagi hoopis põnevamat.
Woody Allen on kunagi teinud filmi "Everything You Always Wanted to Know About Sex" (1972) mille ühes osas mees armub lambasse, Monthy Pythoni meeste filmis "Monty Python and the Holy Grail" (1975) kisub inimesi tükkideks hirmuäratavalt nunnu valge küülik.
Uus-Meremaa filmis "Black Sheep" (2006) on need kaks ideed üheks saanud. Ahnusest ja ihast oma nimi ajalukku kirjutada laseb muidu korralik põllumees geeniteadlased tavalise lamba DNA kallale susserdama. Kahjuks ilmuvad välja lambafoobia all põdev noorem vend ja innukad taimetoitlased ning kõik ilusad plaanid hakkavad lootusetult kiiva kiskuma.
Öist und selle filmi vaatamine segama ei hakka, aga järgmine kord kui maal vanaema juures lambapügamisel abikäsi vaja läheb tasub mingile tõsisemale tervisehädale viidata. Igaks juhuks.

Legendi sünd

Ray Bradbury pakkus juba rohkem kui 50 aastat tagasi välja plaani kuidas säästa inimkonda raamatute lugemisest ja 1966 aastal vändati sellest film. Kuna raamat ise oli väga hea olen siiani pettumuse kartuses antud teose vaatamisest kõrvale hoidunud.
Küll aga sai suhteliselt suurte lootustega vaadatud teist kuulsa raamatu põhjal tehtud kuulsat filmi.
Tegelased on iseenest täpselt sellised nagu ette kujutada võibki, naised on daamid ja mehed džentelmenid, teadlane on hull/järjekindel/pühendunud, abiline loll, aga hooti tundub et isegi rohkem hingega asja kallal kui peremees ise. Film ise on aga halb, raamatust on võetud koll ja "ebaoluline" looja vs loodu teema on välja jäetud. Stseen väikse tüdrukuga on hea, aga sellele järgnevat on seda raskem vaadata.
Õnneks ei ole ükski asi ka üdini halb. Boris Karloff koletisena on muljetavaldav ja juhul kui te olete kas juba näinud või tahate vaadata sellist filmi nagu Young Frankenstein (1974) siis võite omal vastutusel enne vaadata Frankensteini (1931).

Lühidalt

Notebook (2004) - ilus film, peamine sihtgrupp muidugi naised aga meeste jaoks on näpuotsaga listatud nii seksi, sõjamöllu kui ilusaid autosid. Üksi ei ole mõtet vaadata, kui nutmiseks läheb peab keegi patja hoidma.

Devil Wears Prada (2006) - veidi huumorit, veidi vähem seksi ja suurtes kogustes iseloomu kasvamisest. Meryl Streep on ainus mis eristab seda linateost paljudest teistest "noor süütu neiu suures linnas" filmidest, aga vahe on seda märkimisväärsem.

Tenebre (1982) - peaaegu et tavaline krimifilm, aga üks äärmiselt järjekindel koer, vastikult ärevusttekitav muusika ja heldekäeliselt kasutatud kunstveri annavad kõvasti plusse juurde.

Heil Myself

Filmiajaloo enim ekraniseeritud koletiseks on ilmselt Dracula, teisel kohal Frankenstein ja tihedalt nende kannul Hitler. Sellega on nüüd aga jama, sest pagana raske on edaspidi vaadata suvalist 2. maailmasõja aegset filmi ja Adolfi või tegelikult suvalise natsi ekraanile ilmudes mitte muigama hakata.
Ühe korraliku komöödia eelduseks on poliitiline ebakorrektsus, julgus teha nalja naeruväärsete asjade üle kartmata seejuures vähemus- (enamus) gruppide reaktsiooni pärast.
Ernst Lubitschi film "To Be or Not To Be" (1942) talletati filmilindile juba aastal 1941, aga kinodesse lubati alles pärast Ameerika Ühendriikide sõtta astumist. Ilmselt ainus põhjus mis takistas Adolfit selle peale Luftwaffe eesotsas Ameerikamaale lendamast ja seda Lubitschi nimelist närust kaabakat isiklikult maha laskmast oli naerukramp.
Naerda saab tõesti, nii vaikselt muiata kui ka kõva häälega lagistada. Hoiatan muidugi niipalju, et keegi jalaga tagumiku ega tordiga näkku ei saa, samas nii tsiteeritavat peenhuumorit kui ka otse lajatavat situatsioonikoomikat leiab tervest filmist.
Sisust lühidalt niipalju, et Poola vastupanuliikumist on ähvardamas katastroof, mille ärahoidmiseks pan Tura ja tema teatritrupp peab mängu panema kogu oma näitlejameisterlikuse.



vasakul prof. Siletskyna esinev kuulus poola näitleja Joseph Tura ja paremal kolonel "Concentration Camp" Ehrhardt

Esimene vasikas läheb ikka aia taha

Tere,

tegelikult on lugu selline, et ega ma muidu ei olekski hakkanud ennast miski blogi pidamisega vaevama, aga kadedus on eestlase puhul alati liikumapanev jõud olnud. Selles osas pean ma muidugi pettumuse valmistama, et kui Sina kallis külaline soovid lugeda piinlike ja võibolla ka veidi vähem piinlike eraeluliste seikade, juhtumiste, äparduste ja miks mitte ka õnnestumiste kohta tuleb sul suunduda Irja ja Inno lehele. Kui Sa aga mingil vaid Sulle tedaoleval põhjusel põhjusel juba siia sattunud oled ja soovid lugeda filmide kohta mida mina olen piisavalt inspireerivaks pidanud, et neid siin üles tähendada, siis oled sa õiges kohas.

Head tutvumisrõõmu.