The Nun (2018)

Üldiselt mulle see Conjuringi maailm täitsa meeldib. Need põhifilmid on kohe täitsa kõhedad. Nii et kuigi mu eemisest postitusest võis jääda mulje, et "The Nun" täiesti juhuslikult hääletusnimekirja sattus ja mul tema vaatamise vastu mingit huvi ei ole, siis see mulje ei vasta päriselt tõele. James Wan ise natuke asjatas ja Valakist oli mul ka väga teravad mälestused. No ei saa ju väga halb olla. 2018 aasta kõige edukam õudusfilm Eestis pealekauba.

Täiesti kohutavalt halb film.

Kuidas üldse on võimalik nii filmi teha, et paned kokku kõikvõimalikud õudusfilmide stamplahendused ja arvad, et see kedagi veidigi hirmutab. Tegelikult on ju väga lihtne kontseptsioon. Hoia pinget ja siis raba vaatajat ootamatust suunast. Ma tegin seda filmi vaadates kaks lehekülge märkmeid (tavaliselt kulub sellise koguse ülestähenduste tarbeks kolm-neli filmi). Ja need kaks lehekülge on täis emotsionaalseid kiljatusi stiilis, et "nüüd nad lasid müstiliselt riiuli pealt kõigil nõudel maha lennata" ja "nüüd jäi selle salapärase oma nägu varjava naise kuivetunud käsi meie kangelasele pihku".

Rämedalt igav on nii filmi vaadata. Lugu ei arene mitte dünaamiliselt tegelaste otsustest või tegevustest lähtuvalt, vaid on plaan, et on vaja näidata mööda pikka koridori põgeneva kangelanna taga ükshaaval kustuvaid tulesid. Järelikult tuleb see kangelanna sinna koridori panna. Sisulist vajadust tal seal koridoris olla ja joosta ei olnud. Kui Valak sai tulla ja ukse lukust lahti keerata, siis oleks ta võinud sellesama soojaga ka uksest sisse astuda. Mis see mõtteprotsess või Valaki peas olla - keeran ukse lukust lahti, siis jooksen lossi teise otsa oma tuppa ja jään pöidlad peos lootma, et kangelanna just sinna luusima tuleb. Aga kui kangelanna oleks juba maganud?

Üldisem etteheide käib liigse keerutamise kohta. Üldisem selles mõttes, et seda teevad päris paljud žanrifilmid. Lugu püütakse ajada maru tihkeks. Erinevad liinid ja vihjed ja seletused, mis idee poolest ilmselt peaks põnevust looma. Pigem aga jätavad mulje sellest, et põhilugu kirjutati valmis ja siis keegi avastas, et see on kuidagi niru ja on vaja tasandeid ja kihte juurde saada. Praegusel juhul siis isa Burke'i origin story, mis teda just selle ülesande ajal taas vaevama asus. Miks just nüüd? Ja kuidas see Valaki loo jutustamisel oluline on? Väga norivalt võiks isegi küsida, et mis see isa Burke Valaki loo jutustamisel oluline oli. Tema peamine panus oli selles, et ta Irene nunnaks pühitses. Ja hauda jäi kinni, sest stsenarist oli kuskilt lugenud katkukellade kohta ja soovis neid filmis kasutada. Nii et oli ikka Burke'i vaja.

Aga, kuna eesmärgiks ei ole siin lehekülgede kaupa viriseda, mis oli halvasti (isegi kui film lahkelt sellist võimalust pakub), siis oli ka head. See stseen kus nunnad seisid peakotid peas. Suurt midagi ei toimu. Vaatajal aga lähevad häirekellad tööle, kas on nüüd vaja põgeneda või võidelda. Kus suunast litakas tuleb. Miks juba ei tule. Võidelda tegelikult väga ei tahaks, aga selga pöörata ja põgeneda ka mitte. Kurat. Kus see litakas nüüd on juba.

Ja filmi parim stseen oli palvetava Irene seljale pentagrami lõikamine. Jah, ma teadvustan, et tegemist oli filmitrikiga. Et reaalselt ei käidud talle noaga seljale sisselõikeid tegemas. Näitlejanna pilgust paistnud sihikindlus ja pühendumus olid aga sellised, et mul ei olnud probleemi uskuda, et ta oleks rollis püsinud ka siis, kui lavastaja oleks otsustanud selle piisakese realismi oma filmi lisada. Hästi näideldud.

Sedasi siis. Ma praegu ei suutnud leida kui palju vaatajaid kogus eelmisel aastal "La Llarona needus", aga tegemist oli oluliselt hirmutavama filmiga, nii et kui on vaja kolmanda Conjuringi ootuses midagi vaadata, siis võtke hoopis see ette.

Serva pidi Rutgerist

Ma imetlen teie kannatust, kallid lugejad. Käesolevat aastat on juba sedapalju käinud, et viisakamad kuukirjad on kaks korda ilmuda jõudnud. Ma jõuan aga alles nüüd selleni, et esimese väikse uudisnupukese valmis trein. Uus tase filmibloginduse maailmas. Filmipostituse tiiser. Ehk et hääeltustulemused on kokku arvutatud ja ma pean poolenisti naljaga hääletusse pandud filmi reaalselt vaatama hakkama ja selle ainetel enamvähem sisuka kirjutisega maha saama. "The Nun". Päriselt vä? Valikus oli Nicolas Cage oma võimete tipul ja poolakate oscarifilm. Võitis aga ühe õudusfilmi spin-off. Pagana internetitrollid. Hakkate mul siin edaspidi kõik ID kaardiga autentima.

Tegelikult tulin ma aga siia seekord hoopis ühe teise mõttega. Eelmisel kevadel katki jäänud õnnitlemiste traditsioon on jätku saanud. Reaktori juubelinumbris on muuhulgas võimalik lugeda ka pistelist ülevaadet Rutger Haueri filmipärandist.

Vajalik ja informatiivne osa on sellega kaetud. Edasi lugemine ei ole kohustuslik.

Ma tegelikult ei plaaninud sellist pausi ja veel vähem plaanisin ma teda nii pikaks. Aga vahel asjad lihtsalt jooksevad kokku. Erinevate ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu. Ja siis on vaja teha midagi muud ja laadida ja leida põhjus jätkamiseks. Osad lugejad vast teavad, aga üks osa laadimisest oli suvel Elektriteatri välikinos vabatahtlikuna toimetamine. Äärmiselt glamuurne täispuhutava ekraani ülesupitamise ja kokkuklapitavate toolide lahti ja kokku klapitamise töö. Superlahe seltskond ja head filmid. Ja pitsakoolitus ja ripptelgis magamise kogemus. Päris mõnus oli anda reaalne panus sellesse, et inimesed saaksid sumedas (sel suvel reeglina küll pigem sitaks külmas) suveöös mõnda väärt filmi nautida. Tundub kuidagi kasulikuma tegevusena kui siin jaurata, et inimesed "The Nun" poolt kõige rohkem hääli andsid.

Mitte et ma tegelikult võtaksin seda kirjutamist mingi kohustusena või arvaksin, et nende tekstide lugemisest inimestele tohutu kasu peaks kerkima. Kohustus on ta niipalju, et kui ma ise olen võtnud endale eesmärgiks, et uues Reaktoris mu kirjutatud õnnitlus ilmuks, siis tuleb mul toimetaja seatud tähtajast kinni pidada või siis ainult paari päevaga üle lasta. Ja kasu kerkib sellest kirjutamisest ikkagi kõige rohkem mulle endale. Mulle meeldib süsteem ja mulle meeldivad seosed. Kui ma saan enda jaoks mõne olulise filmiinimese loomingust enamvähem süsteemse ülevaate, siis olen ma juba võidus. See, kui keegi teine seda teksti loeb ja sealt midagi enda jaoks vajaliku üles nopib on juba puhta boonus. Ja kui ka ei nopi, siis vähemalt niipalju ma võin küll püüda, et see lugemine natukenegi meelelahutuslik on. Lõppeks olen ma ju ikkagi parima filmiblogi kahekordne laureaat.

Kõige olulisem erinevus saab edaspidi olema selles, et võib juhtuda et mõni õnnitlus saab olema žanriväline. Ehk et ulme või õudusega ei ole õnnitletaval midagi pistmist. Avaldamiskohast tulenevalt selline piirang alustades seatud sai, aga edaspidi jääb see toimetaja otsustada, kas valminud kirjatükk ka Reaktoris avaldada passib. Mulle endale sobib selline vabadus subjekti valimisel rohkem. Ja ma tänan siinkohal Reaktori toimetust toetavate sõnade ja kannatlikuse eest ja luban, et ma ei hakka meelega igakuiselt mingit ähmast serva pidi ulmega seotud isikust kirjutama.