Enne... / Before Sunrise (1995), Before Sunset (2004) ja Before Midnight (2013)

See on küll natuke üllatav. Miks ei huvita kedagi kuidas Jesse ja Céline uuesti kokku said? Nende juhusliku kohtumise ja armumise lugu sai tublisti hääli ja triloogia viimane, korralikult karile jooksnud suhte lugu samuti, aga selle juhusliku taaskohtumise ja üheksa aastat ootel olnud tunde taaspuhkemise lugu ei saanud ühtegi. Aga pole põhjust muretsemiseks. Erinevalt koalitsioonilepingutest ei pea ma kompromissidele minema ja võin kõigist kolmest filmist kirjutada. Sest ma vaatasin nad tegelikult ju kõik ära. Jah, see ei ole kohustuslik ja ilmselt on triloogia teist ja kolmandat võimalik vaadata ka nii, et eelmisi näinud ei ole, aga kindel soovitus on vaadata esiteks "Before Sunrise" (1995), sellele otsa "Before Sunset" (2004) ja lõpetuseks "Before Midnight" (2013).
Üks kino kirjutamata reegleid on "näita, ära räägi". Sellele on loomulikult võimalik tuua tohutus koguses vastuväiteid ja -näiteid (enamik õudusfilme ja nende koledad CGI kollid näiteks), aga üldiselt on see selline reegel, mida tohib väga teadlikult rikkuda. Vastasel juhul sünnib jõletis nagu "Destination Wedding" (2018).

Pealtnäha väga sarnased filmid, kaks inimest saavad kokku ja räägivad. Vahe on selles millest ja kuidas need vestlused toimuvad. Päikesetõusu eel kaks inimest kohtuvad ja liiguvad läbi öise Viini ja nende vestlus on orgaaniline ja elav ja õrritav ja üksteist proovilepanev. Nad räägivad selleks, et üksteist tundma õppida, mitte selleks et vaatajat lõbustada.
Filmi (ja terve triloogia) üks paremaid stseene leiab aset aga siis, kui kumbki ei räägi. Sõnadega vähemalt mitte. Plaadipoe kuulamisnurgas panevad Jesse ja Céline ühe vinüüli mängima ja kuulavad seda. Räägivad aga näoilmed ja silmad. Vilksamisi heidetud pilgud ja suul värelevad naeratused. Vaatajana sina juba tead, mida need kaks seal ekraanil veel ei ole julenud välja öelda või milles nad ise veel päris kindlad ei ole. Et side on olemas.

Ja kuigi see üks ühine öö saab otsa, mida nad kumbki magamise peale ei raatsinud raisata ja vaksalis sõlmitud kokkulepe ei toimi ja mõlemad elavad üheksa aastat oma elu eraldi, siis üheksa aastat hiljem enne päikeseloojangut uuesti Pariisis kohtudes on see side endiselt olemas. Oluline vahe on aga selles, et kui Viinis kohtudes oli ainuke kohustus millele mõelda see, et Céline peab hommikul rongi peale jõudma, siis nüüd üheksa aastat hiljem on muutujaid oluliselt rohkem. Céline on suhtes ja Jesse on abielus ja poja isa. Ehk et lisaks ajalisele piirangule hakkab mängima ka see teadmine, et võibolla on nende võimalus juba möödas, täiesti kindel on aga see, et rohkem võimalusi neile kahele ei tule. Jällegi on vaataja väikeses eelisseisus, sest suhteliselt kiiresti saab selgeks, see mida Jesse ja Céline tahavad. Mängu ilu ja valu saab tulema sellest, kas ja mida nad selle tahtmise saamiseks on valmis ohverdama. Ja kuidas otsuse tegemist järjest ja järjest edasi lükatakse, kuidas aega venitatakse. Kuidas tegelikult on otsus tehtud, aga hirm hoiab tagasi.

Sest üheksa aastat hiljem on argipäev kohal. Varasemad teod ei ole Pariisis tehtud otsusega olematuks muutunud ja enne keskööd peavad Jesse ja Céline jõudma selgusele, kas see ebatäiuslik elu on selline, mida nad teineteisega edasi tahavad jagada. Ma ei usu, et mingite asjade mõistmiseks on vaja need ise läbi elada, aga näiteks Sophie valik sai kohe hoopis teise dimesiooni juurde, kui mul endal lapsed sündisid. Filmis on Jessel ja Célinel kaks tütart ja Jessel poeg eelmisest abielust ja Céline kaalub töökohavahetust ja neil mõlemal on oma nägemus sellest, kuidas elu peaks edasi kulgema. Kindlasti ei kujutanud aga kumbki toona Viinis ega ilmselt ka Pariisis ette, et nende elud selliseks kujunevad. Ning just see vahe nende unistuste ja lootuste ja reaalse elu vahel on see, millega mõlemil on keeruline toime tulla. Kuidas sa lähed edasi, kui mälestus Viinist on tuhmunud?

Seisund: muundunud / Altered States (1980)

Pikema mäluga lugeja ehk mäletab, et enne seda hääletust, mis praegu veel käib, oli ka üks teine hääletus. Ja selle eelmise hääletuse võitis Altered States (1980). Ausõna. Mul oli kuskil hääletustulemustest kuvatõmmiski olemas, aga olen selle kuskile ära asetanud.
Üldiselt mul ei ole sellesse hääletusse filme valides väga mingeid tagamõtteid. Põhiliselt toimub see nii, et võtan oma vaatamisjärjekorras olevad filmid ette ja valin sealt mingil täiesti subjektiivsel põhjusel kolm välja. "Altered States" osutus valituks, sest mulle meeldib Ken Russell. Ja mulle meeldib, et ta ka hääletajatele meeldib. Mul on tegelikult lausa natuke kahju inimestest (kui neid muidugi leidub), kellele ei meeldi Ken Russell.

Igatahes, kui on vaja teha film raamatust, mis mingis osas on saanud inspiratsiooni John C.Lilly katsetustest, kus inimesele antakse natuke LSD või meskaliini ja pannakse ta siis kinnisesse tünni vette hulpima, siis on Ken Russell see mees, kellele mina helistaksin. Ilmsest on küll tegemist kunstilise liialdusega, aga selle konkreetse kinofilmi puhul olevat Ken olnud umbes 27. mees kellele helistati. Ja seda ka alles siis, kui esimene reaalselt filmimisega pihta hakanud lavastaja stsenaristiga tülli läks ja lahti lasti. Ken osutus aga kogunisti nii kõvaks meheks, et läks ka stsenaristiga tülli, aga filmimise juurest laskis jalga stsenarist Paddy Chayefsky, kes ootamatul kombel kippus omama päris palju sõnaõigust, mis ja kuidas täpselt võtteplatsil toimuma saab. Ühelt poolt muidugi teenitult, sest tal on kodus kuskil kindlas kohas kolm parima stsenaariumi kuldmehikest sõnadele kaalu lisamas, aga vähegi kindlameelsema lavastajaga tähendas see samas automaatselt kokkupõrkekurssi. Juttude järgi oli selle konkreetse filmi juures õlekõrreks isolatsioonipaagi värvilahendus, mille osas mehed kokkuleppele ei saanud.

Tähendab siis nii, "Altered States" on film teadlasest, kellele pakub huvi teada saada, mis juhtub siis, kui inimene panna pimedasse tünni vee sisse hulpima, aga enne veel tema teadvust natuke stimuleerida. Soojenduseks käib teadlane ühe Mehhiko hõimu juures inspiratsiooni hankimas ja saab seal tuttavaks Esimese Lille tinktuuriga. Giuseppe Perverdi Big Bandil on üks tore laul, millel väga kaasahaarav refrään - "Poisid sööge seeni, hallutsinogeeni."  Ma arvan, et kui Giuseppe teaks millise laksu selle Mehhiko taime juurikast saab, kupataks ta oma kuulajad kõik maad kaevama. Eriti efektne on näiteks Komodo draakoni alasti naiseks muundumine, mida rohkemat ühelt tripilt veel tahta. Kogu see hallukate nägemine on tegelikult aga ligemale viis minutit pikk ja on ilmselt kõige lihtsam näide sellest, miks Ken Russell on eriline. Mingisuguse soperdise suudaks vast minagi kokku pusida - õun kukub mahab, puruneb kildudeks ja laialilendavad killud muunduvad inimpeaga nahkhiirteks. Ja sinna vahele mõned kiired lõiked hakklihamasinast, mille ühest otsast lähevad redised sisse ja teisest tulevad tinasõdurid välja. Aga see olekski selline puhas möhh stseen. Visuaalselt võibolla natuke huvitav, aga sisu mitte kopika eestki. Ken Russelli stseenid on aga nii visuaalselt huvitavad ja samal ajal lubavad ka aimata, et nende kiirete lõigete taga on ikkagi mingi sügavam mõte peidus. Sellest mõttest ei pruugi küll aru saada, aga pigem on siis tunne, et tegemist ei ole lihtsalt trikitamise või šokeerimise eesmärgil ritta laotud kaadritega ja arusaamine jääb iseenda piiratuse taha. Võibolla ühe lonksukese taimejuure tinkuuri taha.

Ma olen kunagi Kosmoseodüsseia vaatamise ajal magama jäänud, selle ülivärvilise ussiaugu retke ajal. Vaatasin muidugi hiljem üle. Altered States jõuab filmi lõpuks ka minu jaoks analoogia loonud punkti välja, kus meie peateagelase teadvus on lõhustumas mingis ürgmateeria supis, aga leiab siis ikkagi selle pidepunkti, mille abil end füüsilisse maailma ankurdada. Ja see on jällegi stseen, mida on väga lihtne halvasti teha. (Halvasti siis selles mõttes, et vaatad ja mõtled, et siin ei ole ju mingit mõtet taga, lihtsalt mingi poosetamine. Mõelge näiteks Blairi Nõiafilm 2 peale, aga mitte väga pikalt, see oli päris halb film). Ken Russell saab aga sellegi keerulise ülesandega nii edukalt hakkama, et magama ma ei jäänud ja austus mehe visuaalselt efektse käekirja vastu sai ainult kinnitust juurde.

Nii palju siis sellest filmist praegu. Ma planeerin siin lähimas tulevikus, võibolla isegi et oktoobrikuu jooksul, ka hetkel aktuaalse Before triloogia hääletuse võitja väljakuulutamist ja ülevaate kirjutamist, nii et ärge kaugele minge.