Enne... / Before Sunrise (1995), Before Sunset (2004) ja Before Midnight (2013)

See on küll natuke üllatav. Miks ei huvita kedagi kuidas Jesse ja Céline uuesti kokku said? Nende juhusliku kohtumise ja armumise lugu sai tublisti hääli ja triloogia viimane, korralikult karile jooksnud suhte lugu samuti, aga selle juhusliku taaskohtumise ja üheksa aastat ootel olnud tunde taaspuhkemise lugu ei saanud ühtegi. Aga pole põhjust muretsemiseks. Erinevalt koalitsioonilepingutest ei pea ma kompromissidele minema ja võin kõigist kolmest filmist kirjutada. Sest ma vaatasin nad tegelikult ju kõik ära. Jah, see ei ole kohustuslik ja ilmselt on triloogia teist ja kolmandat võimalik vaadata ka nii, et eelmisi näinud ei ole, aga kindel soovitus on vaadata esiteks "Before Sunrise" (1995), sellele otsa "Before Sunset" (2004) ja lõpetuseks "Before Midnight" (2013).
Üks kino kirjutamata reegleid on "näita, ära räägi". Sellele on loomulikult võimalik tuua tohutus koguses vastuväiteid ja -näiteid (enamik õudusfilme ja nende koledad CGI kollid näiteks), aga üldiselt on see selline reegel, mida tohib väga teadlikult rikkuda. Vastasel juhul sünnib jõletis nagu "Destination Wedding" (2018).

Pealtnäha väga sarnased filmid, kaks inimest saavad kokku ja räägivad. Vahe on selles millest ja kuidas need vestlused toimuvad. Päikesetõusu eel kaks inimest kohtuvad ja liiguvad läbi öise Viini ja nende vestlus on orgaaniline ja elav ja õrritav ja üksteist proovilepanev. Nad räägivad selleks, et üksteist tundma õppida, mitte selleks et vaatajat lõbustada.
Filmi (ja terve triloogia) üks paremaid stseene leiab aset aga siis, kui kumbki ei räägi. Sõnadega vähemalt mitte. Plaadipoe kuulamisnurgas panevad Jesse ja Céline ühe vinüüli mängima ja kuulavad seda. Räägivad aga näoilmed ja silmad. Vilksamisi heidetud pilgud ja suul värelevad naeratused. Vaatajana sina juba tead, mida need kaks seal ekraanil veel ei ole julenud välja öelda või milles nad ise veel päris kindlad ei ole. Et side on olemas.

Ja kuigi see üks ühine öö saab otsa, mida nad kumbki magamise peale ei raatsinud raisata ja vaksalis sõlmitud kokkulepe ei toimi ja mõlemad elavad üheksa aastat oma elu eraldi, siis üheksa aastat hiljem enne päikeseloojangut uuesti Pariisis kohtudes on see side endiselt olemas. Oluline vahe on aga selles, et kui Viinis kohtudes oli ainuke kohustus millele mõelda see, et Céline peab hommikul rongi peale jõudma, siis nüüd üheksa aastat hiljem on muutujaid oluliselt rohkem. Céline on suhtes ja Jesse on abielus ja poja isa. Ehk et lisaks ajalisele piirangule hakkab mängima ka see teadmine, et võibolla on nende võimalus juba möödas, täiesti kindel on aga see, et rohkem võimalusi neile kahele ei tule. Jällegi on vaataja väikeses eelisseisus, sest suhteliselt kiiresti saab selgeks, see mida Jesse ja Céline tahavad. Mängu ilu ja valu saab tulema sellest, kas ja mida nad selle tahtmise saamiseks on valmis ohverdama. Ja kuidas otsuse tegemist järjest ja järjest edasi lükatakse, kuidas aega venitatakse. Kuidas tegelikult on otsus tehtud, aga hirm hoiab tagasi.

Sest üheksa aastat hiljem on argipäev kohal. Varasemad teod ei ole Pariisis tehtud otsusega olematuks muutunud ja enne keskööd peavad Jesse ja Céline jõudma selgusele, kas see ebatäiuslik elu on selline, mida nad teineteisega edasi tahavad jagada. Ma ei usu, et mingite asjade mõistmiseks on vaja need ise läbi elada, aga näiteks Sophie valik sai kohe hoopis teise dimesiooni juurde, kui mul endal lapsed sündisid. Filmis on Jessel ja Célinel kaks tütart ja Jessel poeg eelmisest abielust ja Céline kaalub töökohavahetust ja neil mõlemal on oma nägemus sellest, kuidas elu peaks edasi kulgema. Kindlasti ei kujutanud aga kumbki toona Viinis ega ilmselt ka Pariisis ette, et nende elud selliseks kujunevad. Ning just see vahe nende unistuste ja lootuste ja reaalse elu vahel on see, millega mõlemil on keeruline toime tulla. Kuidas sa lähed edasi, kui mälestus Viinist on tuhmunud?