
Sedapsi siis. Juubel on peetud. Argipäeva tagasi. Aga on, mida
meenutada. "Seltsimees laps", "Võta või jäta", "Eia jõulud Tondikakul",
"Tõde ja õigus","Lotte ja kadunud lohed", "Teofrastus", "Tuulte tahutud
maa" ja muidugi ka "Pank". Ja siit on mõned nimed veel puudugi. Sellest
loetelust vaid kaks ei täitnud minu isiklike ootusi. Muljetavaldava
vaatajanumbri on nad aga kõik kogunud.

Tuulte tahutud
maa on kõige edukam (kodumaine) kinodes linastunud dokumentaalfilm. Minu
probleem temaga on aga, et puudus haarav narratiiv. Põdrad ja
droonikaadrid üksi jäävad natuke väheks. Ka loodusdokumentaalist ootaks
ikkagi mingit lugu. Ainult ilusad kaadrid emotsiooni ei tekita.

Väga
erinevate emotsioonide tekitamisega sai aga näiteks "Pank"väga edukalt
hakkama. Mulle ta üldiselt meeldis ja lugesin huviga ka järgmisel
hommikul vaatamisele lisaks artiklisarja "...aga mis toimus tegelikult".
"Pank" on minu silmis aga eriliselt tähtis seetõttu, et me oleme nüüd
natukenegi lähemal sellele tasemele, mida Netflix ja HBO ja Amazon Prime
pakuvad. Ei ole nii, et jood kalja ja kohe tulevad nipsti "The Wire"
või "The Marvelous Mrs. Maisel" või "True Detective" välja. Harva kui ma
mõne kodumaise sarja esimesegi osa viitsin ära vaadata, lõpuni
vaatamisest rääkimata. Võite aga vabalt omas peas mõelda praegu ainuüksi
nende välismaiste sarjade peale, mida viimase aasta jooksul
maraton-vaadanud olete. Mõned ilmselt tulid ette. Midagi talve tulekuga
ehk?

Need lohed, keda Lotte oma väidetavalt viimases täispikkas
joonisfilmis "Lotte ja kadunud lohed" otsima läheb, lambaid ei söö ja
sõjamehi ei grilli. Sest lotteversum on vägivallatu. Kahjuks seekordsel
külastusel ka üllatustevaene. Ma ei oska kokku lugedagi mitu korda ma
eelnevaid kolme filmi näinud olen ja "Leiutajateküla Lotte" on täielik
kuld mu meelest. Nende kahe filmi põhimõtteline erinevus seisneb selles,
et lohede film on kui joonlauaga tõmmatud. Ükski kohatud tegelastest ei
mõjutanud selle seikluse kulgu ega tulemust. Ning Albertit ja Brunot ei
olnud üldse kaasas. Mis seiklus see ilma kassita?

Kõigi
kassisõprade rõõmuks valmis eelmisel aastal aga ka
plastiliinianimatsioon "Teofrastus" Väga soe ja ilus film. Ma arvan, et
isegi koerainimesed elavad kogu hingest sellele oranžile plastiliinist
kassile kaasa. Turovski pealelugemine ei tule ka loomulikult kahjuks.
Uisapäisa kassi võtma aga ärge minge, igaühel ei vea nagu Teofrastusel.

Muidugi, igasugune uisapäisa tehtud otsus võib väga ootamatul hetkel ennast meelde tuletada.
You had sex without a condom. What did you expect? A plasma TV? "Võta
või jäta". Jah, kõrvaosalistel sügavus puudub. Aga selle eest on filmis
Reimo Sagor. Ehe ja usutav. Täpselt nagu lugu isegi. Minu poolest oleks
vabalt võinud dokumentaalfilmiks nimetada, oleksin uskuma jäänud.
Sellele dokumentaalsele tundele aitas muide ka pildikeel kaasa. Lugege
kokku, kui palju on filmis stseene mis on filmitud teisest toast, läbi
ukseaugu.

"Seltsimees lapse" vaatamisest saadud emotsioonide kohta on aga võimalik
lugeda siit. Lugesin isegi üle ja pean oma arvamust kohendama. "Seltsimees laps" on Eesti filmi tüviteos.

Eesti
jõulude tüvifilmiks saab aga "Eia jõulud Tondikakul." Ainuke film
sellest alguses loetletud nimekirjast, mida ma kaks korda kinos vaatamas
käisin. Nii helge film, et mul ei tule pähegi selle kallal norida.
Puhas jõulumuinasjutt. Selle vaatamise ajal ma tahan uskuda, et selline
koht ja sellised inimesed on olemas ja kui piisavalt palju inimesi
niimoodi usub, siis see positiivsus jääb ka pärast filmi lõppu kestma.
Muide, huvitava faktina, esialgsete
tulemuste
põhjal oleks Eia võibolla valmimata jäänud. Selle teksti kirjutamise
hetkel veel on aga tegemist kõige rohkem vaatajaid kogunud
juubeliprojekti filmiga.

Absoluutselt kindlalt ja absoluutselt
teenitult lööb Eia suurusjärku 150000 vaatajat üle juubeliprogrammi
viimane teos "Tõde ja õigus" Nädalavahetusega üksi rohkem kui 50000
vaatamist. Minge ja vaadake seda filmi kinos. See pilt ja heli ja lugu
on suurt ekraani väärt.
Mina ostsin filmile piletid "Teofrastuse"
algust oodates 18. jaanuaril, pärast seda kui usaldusväärne allikas oli
kinnitanud, et hommikul müüki tulnud piletitest on pooled müüdud.
Boonuseks siis lavastaja Tanel Toom, kes isiklikult kohal viibis ja
filmi saamisloost rääkis.

Tema keskkoolis raamatu lugemisest
viilis ja meie kõigi õnneks jäi see teda häirima, sest kui ta kümmekond
aastat hiljem jõudis raamatu lugemiseni, kõnetas see teda piisavalt, et
stsenaariumi kirjutamise juurde asuda. Tema vestluse käigus väljaöeldud
mõte, mis tol hetkel saalis naerupahvaku esile kutsus jäi mind aga
häirima. Ta oli suhteliselt kindel, et noor Tanel Toom ei oleks
raamatust sellist kogemust saanud kui kümme aastat vanem, aga nõustus
sellega, et keskool on ainuke aeg, kus kedagi saab legaalselt lugema
sundida. Ja vot just see on minu meelest põhimõtteliselt vale. Mõistmist
ei saa peale sundida, saab suunata ja rääkida. Kui mina oleks kasvanud
ainult kohustusliku kirjanduse dieedil, ma ilmselt jälestaks lugemist.
Lasin praegu silmadega oma raamaturiiulist üle ja ei leidnud ühtegi,
mida mul keskkoolis lugeda oleks kästud. Jah, mu riiul on žanriliselt
veidi kaldus, aga no näiteks Edgar Allan Poe, Ray Bradbury, Neil Gaiman,
Patrick Süskind ja Kazuo Ishiguro peaks olema kirjandustehniliselt
piisvalt tasemel, et nende abil lugemisharjumust kasvatada. Ei pea kohe
Dostojevski või Tammsaarega lajatama.

Minul muide oli enne filmi
nägemist "Tõde ja õigus" lugemata. Pärast panin aga lugeri laadima ja
läksin tõmbasin Rahva Raamatust tasuta esimese köite alla. Lugesin kuni
Krõõda matusteni. Film oli kogu aeg silme ees ja tegelased olid
näitlejate nägudega. Edasi aga ilmselt ei loe, liiga palju on liigliha,
kirjeldusi ja tegevusliine, mis tegevust edasi ei vii, annavad veidi
tausta, aga lugu ei arenda. Terve peatükk on pühendatud mingile
karjapoisile, keda edaspidi enam kordagi ei mainita. Selle peatüki iva
oleks raudselt saanud mõne natukenegi olulisema tegelase kaudu välja
tuua. Krõõda surm ja matus on filmis üks emotsionaalseid kõrgpunkte.
Kuivade silmadega Andrese palvet vaadata ei õnnestu, ukse eest laua ära
kangutamine paneb lootma, et mees on võimeline natukenegi muutuma,
midagigi õppima. Pearu monoloog Andrese õla najal annab Oru peremehele
sügavust ja muudab ta sümpaatsemaks. Raamatus aga tõmbab Andres palvega
joone alla, tema on nüüd kõik teinud, mis mehe võimuses, edasine on
jumala kätes, Andres läheb hoopiski külvab edasi. Ning kuigi Pearu tekst raamatus on küllalt sarnane filmidialoogiga, siis esitatakse seda purjus
inimese lällamisena ja sellisena ei mõju ta sugugi.

Kõige olulisem
tarkusetera, mis mina enda jaoks "Tõde ja õigusest" üles korjasin on
üteluse "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" tõeline sisu. Ma
olen eluaeg olnud arvamusel, et Tammsaare seda täpselt nii mõtleski.
Terved põlvkonnad mehi on nii mõelnud. Sittagi. Kohe järgmise lausega
ütleb noor Andres kui vale see arvamine on. Ütleb nii, et isegi vana
Andres saab aru.
Ma väga loodan, et need inimesed, kel on voli
otsustada, kui palju raha EFI laiali saab jagada, on mõndagi neist
juubelifilmidest näinud ja ükski neist on neid sedasi mõjutanud, et
kinopublik ei pea nüüd järgmise juubelini mingi lahja lurri peal vastu
pidama.