Seltsimees laps / The Little Comrade (2018)

Linastusele järgnenud vestlusringis nimetas lavastaja Moonika Siimets oma filmi algmaterjaliks olnud Leelo Tungla raamatuid Eesti kirjanduse tüvitekstideks.
Minust kordades sõnaosavam Jaan Undusk on tüviteksti defineerinud sedasi: tüvitekst on eeskätt „rahvust loov tekst”, „rahvuse sakraalne narratiiv”, mille „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelas­struktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”.

Filmi on jõutud nimetada juba Eesti filmiklassikaks ning selle avalduse peale ka imestust avaldada, et ootame natukene, enne kui...Ma nägin filmi eile, kuulsin mis toimus saalis seansi ajal ja ei näe mingit põhjust ootamaks dabrood kultuuriministrilt. "Seltsimees lapsest" saab Eesti filmi tüviteos.

Ma olen mitmedki korrad olnud seisus, kus filmid, millest mõni tuttav räägib silmade põledes, panevad lihtsalt õlgu kehitama. Mis haarav stsenaarium või suurepärased näitlejatööd? Käis kah.
"Seltsimees lapsega" oli aga seis selline, et ma "Kinovärgiga mandariini" hindeid nägin juba mõni päev tagasi ning võtsin filmi nägemise järgselt järelkuulamise põhjalikult ette. Positiivsete kommentaaridega oli lugu lihtne, seda on juba korratud ja korratakse kindlasti veel. Noor Helena-Maria oli suurepärane, ekraanikeemia Tambet Tuisuga toimis, muusikapool rohkem kui tasemel, finantse oli keskmisest rohkem ja need pandi kenasti kasutusse.
Huvitas aga just see, et mis negatiivse poole pealt välja tuuakse? Kas mul jäi ehk ähmaste silmadega (ilmselt mingi viiruse tõttu) tõesti midagi olulist nägemata? Debüütmängufilmi puhul rääkida iseloomulikust käekirjast; võrrelda tänapäevaseid kasvatusmeetodeid sõjajärgse pidevas hirmus elava ühiskonna järsema lähenemisega laste kasvatamisse; mängida mõttega, et kas last üldse oli loo jutustamiseks tarvis. Minu jaoks need põhjendused ei pädenud.

Kahe tütre isana oli mul filmi sisse elamine muidugi ka väga lihtsaks tehtud. See korra sõnastatud, aga läbi kogu filmi nähtav abituse tunne oli see võti, mis minusuguse mehe, ennast küünikuks mõelda armastava, emotsioonid lukust lahti keeras. Võibolla, et need ei olnudki mingi viiruse sümptomid, mis vahel silmanägemist ähmastama kippusid.
Eriti mõjuv oli minu jaoks stseen, kus Leelo teeb ülima pingutuse, et olla hea laps ja sellele järgnevas stseenis isaga suunab oma pettumusvalu tema pihta ning isal ei ole oma emotsioone kuskile mujale suunata kui end järgmisel päeval staadionil tühjaks joosta. Kui üks film suudab su panna sedasi kaasa mõtlema ja tundma, siis on kõik hästi.
Meeldiv oli selles tundmuste virvarris seegi, et peeti piiri. Hästi lihtne oleks olnud mitmeski stseenis minna samm kaks või kolm edasi ja emotsioone veel rohkem üles kruttida, aga see jäeti tegemata.

Lavastajaga te neljapäeval küll ilmselt ei kohtu, aga EV100 projekti esimene film on kindlasti väärt vaatamist ja miks mitte vaadata teda Elektriteatris. Kindlasti mitte päris 50. aastate õhustik, aga TÜ kiriku atmosfäär sobib "Seltsimees lapsega" raudselt paremini kui kaasaegse multiplexi õhustik.

Meelas Miisu / Bat Pussy (umbes 1970)

On hulk filme, mille kohta on teada, et nad on valmis tehtud ja ka kinos näitamiseni jõutud, aga tänaseks päevaks ei ole neist täies pikkuses enam ühtegi koopiat säilinud. Reeglina tegemist eelmise sajandi kahekümnendatel - kolmekümnendatel vändatud teostega. Parimal juhul on olemas versioonid, mis kokku lõigatud olemasolevatest jupikestest ja ekraanitõmmistest (näiteks "London After Midnight")

Nagu nüüd aga selgus on veel olemas filmid, mis on pärast valmimist kaduma jäänud, mille kohta pole isegi teada et nad olemas on ja mida keegi ei otsi. Üks selline film ongi "Meelas Miisu" Filmitud ei tea kelle poolt täpselt teadmata ajal (oletatavalt kuskil seitsmekümnendate alguses) tundmatute näitlejate (selle sõna kõige laiemas tähenduses) osalusel ja avastatud üheksakümnendate keskel ühe kinoteatri laoruumist.

"Meela Miisu" tähtsus filmiajaloos seisneb selles, et tegemist olevat ühe varajaseima näitega žanrist pornoparoodia. Ja tegelikult on see täiesti piisav teadmine, millega end seda filmi vaatama sättida. Mina täpselt nii tegin ja pean tunnistama, et mind pole ammu ükski film nii pahviks löönud.


Ma tegelikult ei ole isegi kindel, kas "Meelat Miisut" on üldse sobiv filmiks nimetada. Pärast seda, kui olin end koguda suutnud ja suundusin uurima, et mis selle teose kohta teised inimesed arvanud on, siis tundub, et on käimas võistlus, kes suudab oma vaatamiskogemuse kõige ropumate sõnadega kokku võtta. Ma püüan jääda viisakaks ja avaldan oma arvamust, et mitte üks selle projektiga kokku puutunud isikust pole varem mitte ühtegi filmi näinud ning veel hullem, keegi neist polnud ka päris täpselt selle seksivärgiga kursis.

Mul on praegu laua peal Viktor Pelevini S.N.U.F.F. mida jõudumööda loen. Üks asi on see, et kaks kolmandiku "Meela Miisu" peaosalistest on umbes sellised nagu ma Pelevini snuffide peaosalisi ette kujutan, teine mure oli selles, et see ilmselt ergastavalt mõjuvana mõeldud tegevus, millega filmi kulminatsioonis ka Bat Pussy ise liitub, tõi mulle meelde telelavastuse "Juudopoisid". Oli hetki kus ma kartsin, et meespeaosaline saab kohe selle rahmeldamise peale infarkti ja Bat Pussy, kes aiva voodist maha kukkus, peapõrutuse.

Aga ärge nüüd hetkekski arvake, et ma selle kokkuvõttega suutsin "Meela Miisu" vaatamiskogemust sõnulseletada. Kui te selle napi 50 minuti jooksul vähemalt kolm korda uskumatusest silmi ei pilguta ja enda kõrval istuvale sõbrale "mida perset sa oled mind vaatama vedanud" näoga otsa ei vaata, siis oled oma elus ikka päris palju päris veidraid filme näinud.

Ning lõpetuseks tervitan Ivan Dobskyt. Temast ja Bat Pussyst saaks nii dünaamilise duo, et juba selle peale mõtlemine paneb õrnalt värisema.

Mehise juuksekrunniga detektiiv / Top Knot Detective (2017)

Üldiselt on lugu selline, et kui esimese viie minutiga pole film suutnud vaatajat haakida, siis on jama majas. Kui selle ajaga pole suudetud selgeks teha, et lugu mida näitama hakatakse on erakordselt originaalne ja kindlasti väärt vaatamist, siis on vaataja tähelepanu juba lootusetult hajunud.

"Mehise juuksekrunniga detektiiv" püstitas haakimise osas aga ilmselt maailmarekordi. Film on käinud täpselt 22 sekundit selleks ajaks, kui meie kangelane mängib paaniflöödil kutsungi, mille peale maa alt lendab välja tiigerhai ja neelab kangelast ohustava pahalase põlvedeni.

Hiidkorporatsioon Sutaffu otsis endale 70. aastatel väljundit, kuidas võimalikult efektiivselt oma laia kaubavalikut televisioonis reklaamida ja otsustasid selleks juba enda palgal oleva popmuusiku mingisse seriaali peaosaliseks sokutada. Juhuslikult oli tulevasel peaosalisel endal ühe teleseriaali idee täitsa olemas, lavastajatahe samuti ja nii sündiski "Mehise juuksekrunniga detektiiv" . Oma õpetaja surma eest kättemaksu ihkav ronin jälitab arvatavat mõrtsukat mööda Jaapanit ringi ja satub selle käigus nii mõndagi uskumatusse seiklusse.

90. lõpus linastus seriaal Austraalias ja sai seal kiirelt kultuslikuks. Nii ongi kaks noort lavastajat otsustanud seriaali telgitagustest dokumentaalfilmi vändata. Meelitasid kaamera ette nii peaosalised ning külastasid ka erinevaid konventsioone ja lasid fännidel rääkida, miks nad seriaali armastavad. Ning selle jaburavõitu, nii halb et on hea seriaali tagant kooruvad välja ootamatult traagilised sündmused. Rivaalitsemised, õnnetu lõpuga arumulugu ja lõpuks mõrv.

On muidugi ka kuulujutt, et sellist seriaali pole kunagi olnud ja kaks austraalast Aaron McCann ja Dominic Pearce on kogu selle seriaalivärgi ise valmis mõelnud, käinud seda jaapanis filmimas, siis VHSi peale salvestanud ning siis üheks viimaste aastate naljakamaks mocumentary-ks kokku traageldanud. Kes soovib seda versiooni uskuda, siis osalt konsulteeris mehi "Danger 5" looja Dario Russo ja pealelugejaks meelitasid nad Des Mangani, kelle vaimusünnitis on "Hercules Returns".

HÕFFi kogu kava avaldamiseni on veel aega, aga mis iganes film tahab pöörasuse osas "Mehise juuksekrunniga detektiivi" üle lüüa, siis peab ta küll kaheteistkümneni välja minema. Ja nüüd kasutage oma "deductive reasoning" oskust, et välja mõelda, kas üks film saab tõesti nii vaatamist väärt olla, kui sellest postitusest praegu mulje jääb.

Palju õnne, Steve Johnson

Märtsikuust on mõned päevad juba kulunud, aga veebruarist on üks võlgnevus veel õiendada. Erinevad kohustused ja kuri haigusevimm võtsid oma, nii et Reaktori EV100 erinumbrisse ma sünnipäevaõnnitlust kirjutada ei jõudnudki. Seal on hoopis üks lugu Marek Piestrakist (ja mitmed teised väärt lood muidugi ka). Et aga mitte väärt järjepidevust katkestada, siis erandkorras ilmub 7. veebruaril oma 58. sünnipäeva tähistanud Steve Johnsoni sünnipäevaõnnitlus siin ja praegu.

Ma ei saa päris 100% veendumusega väita, et sari mida noorest peast televiisorist nägin ja mis ilmselgelt on minu filmimaitset vorminud, oli just "Movie Magic" aga tundus küll täpselt nagu see sari, mis noorele minule toona sedasi muljet avaldas, et siiani praktilisi effekte ülimaks pean.

Steve Johnson oskas aga veelgi täpsem olla, tema nägi noorest peast kuidas Dustin Hoffman oli meigitud 121. aastaseks ja otsustas, et see ongi see mida tema ise teha tahab.

Juhuslikult kohtas noor Steve mõned aastad hiljem ühel Comic Conil meest nimega Rick Baker (kes absoluutselt kindlasti ka kunagi sünnipäevaõnnitletud saab). Rick sirvis Steve portfooliot ja avaldas arvamust, et tehniliste oskuste osas arenguruumi veel on, aga leidlikust on Stevel kuhjaga ja kui keskkool läbi, siis tulgu ja otsigu Rick üles. Steve võttis meest sõnast, pakkis pärast tunnistuse saamist oma asjad ja kõlistas Ricki ukse taga kella. Sõnapidaja mehena viis Rick Steve kokku Rob Bottiniga (kes on samuti absoluutselt kindlasti sõnnipäevaõnnitlust väärt) ning Steve sai muuhulgas kätt harjutada filmi "The Howling" juures. Rick nägi, et siin on tõesti potentsiaali ja kaasas Steve filmi "The American Werewolf in London" erieffektide meeskonda.

Auahne mehena ei kavatsenud Steve väga pikalt kellegi teise käsualuseks jääda ja kui tekkis variant, et tema ise saab olla põhiline efektimees "Ghostbusters" filmi juuures, siis ei olnud pikka mõtlemist. Slimer on puhas tema vaimusünnitis ja teostus.

 

Sealt edasi läks kõik veel rohkem kui lepase reega, 1986. aastal lõi Steve Johnsoni oma ettevõtte XFX ja tööpuuuduse üle kurta ei saanud. Üks massiivsemaid ettevõtmisi sellest kuldajast James Cameroni "The Abyss" kus Steve nokitses läbi pisarate valmis läbipaistavad ja helendavad tulnukad, kes filmi lõpus vee all ringi lehvivad. Seal vahel filmid "Big Trouble in Little China", "Dead Heat" ja "Nightmare in Elm Street 4" mõne näitena.

Kui Steve enda käest küsida, mis hetkest alates vanker metsa poole hakkas kiskuma, siis ilmselt ei ole vastus eriti üllatav - "Jurassic Park" (1993). Siit algas digitaalsete effektide tõus ja praktiliste efektide langus. Odavus ja kiirus ilmselt siin need võtmesõnad. Keda huvitab, siis on võimalik vaadata, kuidas noorest neiust kolme tunniga põlenud krõnks saab. Kahtlustan, et arvutis sama tulemuse saamine läheb kiiremini.

Üleöö praktilised efektid muidugi ei kadunud ja Steve sai oma oskusi näidata veel näiteks sarja "The Stand" ja filmide "Species", "Anaconda", "Blade II", "The Cat in the Hat" ning "Spider Man II" juures. Viimatises tegutses tema juhtimisel umbes 18 meest sellega, et juhtida dr. Octopuse haaratseid ja muidugi tulid need haaratsid esmalt valmis ehitada.

Filmi "Blade II" vaatasin ma heliribaga, kus lavastaja del Toro ise kommenteeris seda mis parasjagu ekraanil toimus ja mida täpselt ühe või teise kaadriga saavutada tahtis. Sellest kommentaarist jäi mulle kõrva helisema suhtumine, et vähemalt temal endal on küll hea meel, et digitaalselt saab ka igasugu trikke teha ja omavahel erinevaid tehnikaid kombineerida. Praktilisi efekte tundus et võeti iseenesestmõistetavatena.

Steve karikas sai igatahes täis 2006. aastal, kui ta ettevõttele näitasid trääsa nii "Where the Wild Things Are" kui ka "Spider Man III". Mees müüs oma vara suures osas maha ja sõitis Costa Ricale. Proovis seal kätt kirjanikuna ning ei saanud enne pidama, kui kirjutas valmis suurusjärku 800 lehekülge autobiograaafilist materjali. Tänase päeva seisuga on sellest mammutteosest ilmunud esimene osa (neli olevat tulemas) ja kõigil huvilistel on seda võimalik Steve enda käest tellida. Mis selle raamatu minu jaoks eriliselt huvipakkuvaks teeb on pildimaterjal, millega teksti mahlasemaks on muudetutud.

Mul ei jää siit aga rohkemat, kui soovida Stevele jõudu ja meelekindlust ja pidada pöidlaid, et ehk ei ole veel lavastajad, kes praktilisi efekte hinnata oskavad väljasurnud liik. Kel soovi Steve enda käest tudeerida, kuidas täpselt ühe kummikolli loomine käib, siis tuleb aga sammud kooli seada.