Allakäigu Lapsed / Children of the Fall (2017)

Kui kuskil seltskonnas peaks juttu tulema iisraeli kinost, siis ma saaks teemale vahele lennata nimedega "Big Bad Wolves" ja Ari Folman. Ja ilmselt kasutaks nende filmide iseloomustamiseks sõnapaari "sitaks head". Sest nagu ma viimaste päevade meedivaatluse põhjal olen selgeks saanud, siis filmidest rääkides tuleb vältida kasutamast sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib (mõtiskleva kõrvalpõikena - ma püüdsin ette kujutada filmiarvustusi lugevat normaalset inimest, kes sõna metafoor tähendust peab ÕS-ist otsima - ebaõnnestusin).

Igatahes, lähtudes loogikast, et iisraeli kino ehk ongi sellisel tasemel nagu mulle teadaoleva kolme filmi tase, siis haarasin võimalusest näha "Allakäigu Lapsi" enne selle maailmaesilinastust naksti kinni.
1973. aastal saabub noor neiu Iisraeli, et anda ühes kibbutzis oma panus riigi õitsenguks. Tema ja tema kaasimmigrantide õnnetuseks peavad kohalikud neid sünnipärast lähtuvalt endist alamaks ja oma nägu kapuutsiga varjav isik läheb isegi niikaugele, et võtab Yom Kippurit rikkuvad isikud ükshaaval vastutusele.

Iraani päritolu Babak Anvari on üsna sarnase nurga alt vändanud filmi "Under the Shadow". Õudusfilm, mille vaataja peaks muuhulgas jääma mõttesse ka taustsüsteemi üle. Otses võrdluses tõmbas iraanlane siin iisraeli lavastajale Eitan Gafnyle aga koti pähe. "Allakäigu lapsed" ei ole slasherina eriliselt silmapaistev.  Kamp noori, kes teevad täpselt seda mida neid keelatakse tegemast, notitakse ükshaaval maha. Kes rohkem, kes vähem silmapaistvalt/originaalselt. Mina ei tundnud küll, et nende taustalood nad kuidagi ühest keskmisest slasheri noortekambast südamelähedasemaks oleks muutnud.

Mis mulle läks korda ja mille peale ma julgelt tunnikese kulutasin olid lõimed, mis hakkasid hargnema wikipedias märksõnade "Six Day War" ja "Yom Kippur" põhjal. Ma pakun, et tipphetkel oli mul korraga avatud vast kümmekond artiklit. Ehk et selles osas toimis film eeskujulikult, et ma läksingi ja lugesin ja mõtlesin ja püüdsin nähtut konteksti asetada.

Tuline kahju, et õudusfilmi osa nõrgukeseks jäi, teada-tuntud puändini välja. Mul on aga idee. Üks ajaloohuviline filmisõber võib selle eeltöö ette ära teha ja minna siis filmi vaatama ning filmi vaatamise järel vestlusringis Eitanile oma teadmistega muljet avaldada. Ja ma luban, et ei sekku sellesse vestlusse Ari Folmani nime hüüdes. Või siiski...

Aplus / Les Affamés (2017)

Käesoleva filmi põhjal on Kanada umbes nagu Eesti. Samasuguseid udusse mattunu aasu on terve Eesti hommikuti täis, samasuguses metsas võin ma käia vanematekodu lähedal hulkumas, samasuguses autentses laudas võin käia naise vanematekodus. Zombide osas on meil ainult vajakajäämisi.

Selles maailmas liigub nii-halbu-et-on-head anekdoote rääkiv Bonin, Michonnet meenutav pükskostüümis fuuria, Tšehhovi püssi kandev kuhu-ma-olen-sattunud olekuga naine, žanrile kohustuslik pisitüdruk ja mõned veel hammustamisest pääsenud tegelased lisaks.

Lavastaja Robin Auberti varasemate töödega tutvudes ei saanudki enda jaoks selgust, kas "Aplus" jäi juhuslikult poolele teele või taotluslikult. Žanrikino austajana jäi mind nimelt segama see kunstiline ambitsioon, mis ei viinud lugu edasi. Stseenid/kompostsioonid, mis olid küll ilusad vaadata, aga mis tõmbasid tempot alla ja viisid mõtte ekslema. Kui tegevuse taust on ilus, siis see on kindlasti boonus, aga kui sellel taustal tegelased võtavad lihtsalt ilusaid ja oletatavalt sügavamõttelisi poose, siis zombiefilmist ma ootaks ikkagi rohkem dünaamikat.

Aga ärge nüüd eelneva põhjal "Aplust" maha kandke. Žanrikino austajana meeldis mulle väga, et zombide hekseldamine ja peade otsast laskmine oli lahendatud praktiliste effektidena. Alati on ilus vaadata näitleja põselt lahti rebitud rippuvat nahka. Ning kui tänapäeva trendide kohaselt kiired zombid jalad kõhu alt välja võtsid ja muusikataust käima läks tekkis ka filmi kohe pinge sisse. Üsna selge viitamine sellele, et zombied suutsid selles filmis organiseeritult tegutseda sai ekstra mõnusa vindi jahipasuna häält meenutavast taustamuusikast. Kuulake ja mõelge selles suunas läbi metsa kulgeva jälitamise ajal.

Muide, kui on huvi film produtsendi käest uurida, et miks need ema ja tütar seal metsasihi peal sedasi seisma pidid, lootes et sõidab mööda keegi kes nad ära tunneb ja tahab tulla lähemalt uurima, miks nad seal seisavad, siis see võimalus on juba täna õhtul. Vastamise kohta ei oska lubada.
Ja järgmine kord kui kuskil Põlvamaa metsas seenel olles kaugelt jahipasuna häält kuuled, katsu mitte paanikasse sattuda. Kui sa just ei ole mõni hetk varem mänguasjadest laotud hunnikust möödunud.

"Gogol" - telesarja pilootosa (2017)

Ametlikult olevat Nikolai Gogoli jutustuse "Vii" ainetel valminud film "Vii" (1967) esimene Nõukogude Liidu õudusfilm. Siiani väga hästi vaatamist kannatav film. Originaalne ja kõhe. Gogol ehk kõige tuntum on ilmselt kõigi Eesti teatrite mängukavas mingil hetkel olnud komöödia "Revident" autorina, kaasaegsetele tuntuks sai ta aga esmalt just täpselt selliste rahvapärimustest inspireeritud kõhelugude nagu "Vii" kirjutajana. 1831/1832 ilmus kahes jaos kogumik "Õhtud külas Dikanka lähedal", kokku kaheksa lugu.

Nii et kui venelased ühel hetkel otsustasid, et mis juhtuks kui paneks veidi neist skandinaavia uuema aja vaevatud detektiividest inspireeritud Gogoli seiklema iseenda loodud maailma, siis telesarja kavandasidki nad täpselt kaheksa osa pikkuse (praeguseks olevat neist pooled valmis). Õnnestus sellest sarjast ära vaadata pilootosa, PÖFFil linastub kahest esimesest sarja episoodist kokku sobitatud filmiversioon.

Laenumõjutusi on piloodis tunda veel. Ilmselt on venelastel tõsine plaan see sari lõpuks ka kuskile välismaale müüa, mitte ainult kodumaisele turule orienteerida (loe seda hüpoteesi kinnitavat infot siit). Peaosaliste tandem viskab Holmesi ja Watsoni dünaamikat sisse, piloodi üldine toon meenutab vere ja palja ihu konsentratsiooni osas HBO sarju.

Mingil põhjusel see kõik aga toimib. Sarju, millest ma olen üks kaks avaosa ära vaadanud ja siis nad sinnapaika jätnud, oskan ma nimetada rohkem kui kaks. Gogolit ma vaataks veel. Esiteks ei ole ma seda kogumiku lugenud (veidi sisukokkuvõtteid vaid), nii et huvitav on näha kuhu esimese osa lõpust edasi liigutakse ja teiseks oli see vaatamine (kui CGI efektid välja arvata) väga kaunis. Piltpostkaartlik tundub siinkohal paslik väljend kasutamiseks.

Nii et kõigil neil, kellele Vii muljet avaldas (see peaks siis olema kõik need, kes filmi näinud on) või ka lihtsalt folkhorrori sõpradel tasub leida endale sobiv linastusaeg või siis kannatada, kuni sari ühel hetkel valmis saab ja vaatamiseks kättesaadavaks muutub.
Muide, toreda viitena oli sarja sisse kirjutatud Nikolai poolt iseenda raamatute põletamine, nii olevat päriselus juhtunudki tema viimase ilmsetel põhjustel avaldamata jäänud tööga.

Mees pureb peni / Man Bites Dog (1992)

Meil kõigil on see üks sõber, kellega koos asjad juhtuma hakkavad. Lähed üksinda välja, võtad kaks õlut ja satud pensionäride päevakeskuse bingoõhtule. Temaga koos aga pole sugugi välistatud sattumine kinnisele peole, mille peremehelt on paras nõuda: "Tee seda kalatrikki, see on ilgelt lahe."

Umbes sedamoodi tundega on suur osa filmist "Mees pureb peni". Algajad dokumentalistid on kuidagi saanud tuttavaks väga viljaka sarimõrvari Beniga, kelle jaoks oleks käkitegu Midsomeri populatsiooni nulli vähendamine. Aga kuna Beniga koos on põnev, siis lasevad dokumentalistid kaameral vuriseda ja vajadusel aitavad ka nõu ja jõuga. No näiteks äärmiselt inetult rassistlikus stseenis, kus Ben tahab hirmasti teada, kas ühe keskmise neegri vemb on tõepoolest nii suur, nagu kole rahvauskumus väidab, aga ei taha mustale mehele ise kätt külge panna.

Ben tundubki olevat selline uudishimulik ja laia silmaringiga mees.  Suudab pikalt laialt rääkida arhitektuurist, tunneb end kodus kunstinäitusel, armastab rannakarpe ja klassikalist muusikat, lisaks muidugi hobiks vajalikud teadmised (näiteks kui palju raskusi on vajalik laiba uputamiseks).

Selline tore mustavõitu mokumentaal teeb ühel hetkel aga väga rängalt mõjuva kannapöörde. Isegi sellele jõulude aegsele lembestseenile eelnenud lapsetapp oli vastuvõetavam, sest seda Ben ise ju natuke kahetses, öeldes et see oli tal alles teine või kolmas. Vägistamistseenis laseb aga kogu meeskond endast looma välja, küll häält tõstmata, Ben näitab isegi niipalju viisakust üles, et küsib naise mehelt temakese nime, aga seda võikamalt see stseen mõjub. Kurat, keegi ju peaks karjuma sellisel hetkel, natukenegi.

Ehk et ärge uskuge seda žanrimääratlust, millega "Mees pureb peni" ennast vaatama meelitab. Komöödia ei jäta sind mõtisklema teemal, kes siin õieti see moraalne värdjas on? Ben, kes on terve karjääri laipadega palistanud? Võttegrupp, kes filmi nimel ei karda ka ise käsi määrida? Vaataja, kelle arvates vanainimese südamerabandusse ehmatamine oli üksjagu humoorikas stseen?

Rocky (I'd Do Anything for Love)

Muusika on filmides ikka tähtsal kohal olnud. Esimene helifilmgi oli ju "Jazz Singer". Ja reeglina püütakse ikka sedasi sättida, et filmi toon ja muusika omavahel kokku klapiksid ja üksteist täiendaksid. Aga mis siis saab, kui võtta üks vana tuttav film, sellest üks kuulsavõitu stseen ja panna selle taustaks midagi vähe teistsugust?
Esimene selline katsetus on siinsamas. Võib juhtuda, et neid tuleb tulevikus veel, mõned ideed täitsa on.