Aga nagu tavaliselt, siis selgus, et ise olin teadmatu, stsenarist Jerome Bixby ju tegelikult natuke kuulus ikkagi on. Lühijuttude kirjutajana ja mõne telesarja osa stsenaristina. Ühe väga hea lühijutu It's a Good Life (eesti keelde tõlgituna "Elu on hea" ja mitmekordselt ekraniseerituna "Twilight Zones") ja paari Star Treki osa stsenaristina. Üks neist osadest kandis nime "Requiem for Methuselah" ja olevat vähemalt osaliselt aluseks ka "Mees Maalt" stsenaariumile, mille kirjutamise Jerome lõpetas veidi enne oma surma 1998. aastal.
Stsenaarium ja tühised 200 000 $ anti kätte kellelegi Richard Schenkmanile, kelle portfoolios on muuhulgas ka teos "Playboy: Playmates in Paradise" ja paluti selle isegi meie oma kodumaise filmitööstuse mõistes kommirahaga film vändata. Nii et selle spoilerdan ma nüüd kohe ära, et kosmoselaeva selles filmis ei ole. On hoopis üks mees, kes laadib oma maist varandust auto peale ja keda tulevad teele saatma kolleegid ülikoolist. Kuus erineva ala professorit ja üks tudeng kauba peale. Istuvad korraks elutuppa maha, võtavad lonksu Johnny Walkerit ja jutt keerab kuidagi selle peale, et lahkumist planeeriv mees on suurusjärku 14000 aastat vana. Loomulikult peetakse meest esmalt hulluks, aga omalaadse mõtteharjutusena üritatakse seda väidet ühe ja teise nurga alt teaduslikult kaaluda. Nii et vähe sellest, et kosmoselaeva ei ole, harva kui toastki välja minnakse. Enamjaolt toimub lihtsalt tsiviliseeritud vestlus teemal, kas põhimõtteliselt on võimalik, et keha nii pikalt vastu peab, kuidas vaim võiks vastu pidada ja miks ometi ei ole mehel aegade jooksul kastide kaupa artefakte kogutud, millega oma väiteid tõestada. Connor MacLeodil oli ikka palju lihtsam, tal tasus vaid kellelgi pea maha lüüa ja sellega olid kõik kahtlused kustutatud.
Huvitav idee nõuab kaasahaaravat teemaarendust. See osa oli filmis olemas. Täpi I-le peab aga panema lõpp. Ja selles filmis oli neid lausa kaks. Esmalt see suur paljastus, kuidas täpselt Jeesuse surnust ülestõusmise legend alguse sai ja sellele järgnenud pettumustvalmistav valelõpp, kus suurem osa professoreid ära koju läks. Ning siis see õige, rahuldustpakkuv rasvane täpp.
Kui kellelgi lugejaist peaks ka "Mees Maalt" vaatamisjärjekorras seisma, siis muutke kohe prioriteet kõrgemaks ja need, kes enne selle ülevaate lugemist filmist midagi kuulnudki ei olnud, siis nüüd ei ole teil vaatamata jätmiseks enam sedagi vabandust.
Muide, üks faktike siia veel. Vaatamise ajal mulle tundus, et see film on vist küll mõne teatritüki ekraniseering. Tegelikult on aga lugu selline, et filmi põhjal on hoopiski 2012. aastal valminud näidend.
Ah jaa, ning kui sul, kallis lugeja, on soov soovi avaldada, mis filmist järgmine blogipostitus võiks olla, siis on sinu õnnepäev. Hääletusnupuke on lehe ülalservas.
1 comments:
Kaks korda nähtud film ja soovitan samuti vaadata. Hea näide sellest, kuidas põnevat, ulmesugemetega filmi on võimalik teha ilma miljoneid kulutamata.
Postita kommentaar