"A Touch of Zen" (1971) on Taiwani kinematograafide poolt vändatud wuxia. Filmi originaalpealkiri võiks maakeeli kõlada kui "Kangelanna" ja wuxia žanrimääratlusena tähistab võitluskunstide kangelaste seiklusi. Ja seda kolm tundi ja mõned minutid peale. Valmis see film tegelikult kahes osas, esimene tuli välja siis kui teist poolt alles filmiti. Kui mõlemad pooled valmis, siis lõigati nad kokku ja saadeti 1975. aastal Cannes'i filmifestivalile, kus ta võitis teostuse eest peapreemia.
Õnneliku
juhuse läbi sattus mulle vaatamiseks just see kaheosaline versioon, mis
tähendas et üht filmi kulminatsioonihetkedest, võitlust bambussalus
nägin ma kaks korda. Esimene osa sellega lõppes ja teine algas. Filmi
ise algab täielikult stsenaariumikirjutamise reegleid rikkudes - esimese
viie minutiga ei toimu praktiliselt mitte midagi. Mees jalutab hommikul
aeglaselt läbi tasakesi virguva küla tööle ja hakkab oma maalidel
katteid eest korjama. Kiiremal sööjal oleks selle aja peale popkorn
otsas ja juba igav.
Tegelikult ongi kogu räägitav lugu ühe tänapäevase
popkornikinofilmiga võrreldes lihtsavõitu. Surnud ellu ei ärka ja
kellegi ema kellegi teise isaks ei osutu. Mis aga tähendab, et
stsenaristid ei saa end süžeepöörete taha peita. See oma lihtsuses
elegantne lugu on algusest lõpuni kenasti jälgitav ja haarav. Mulle
vaatajana jääb mulje, et tegelased teevad otsuseid oma sisemisest
kompassist lähtudes, mitte ei käitu võimalikult etteaimamatult, et
seeläbi mu tähelepanu hoida. Ilmselt suuremamhulise võitlusöö järgsel hommikul ühe
peategelase mööda lahingutandrit jalutamine kõige parem sellekohane
näide (ja üks kuulsamaid stseene filmist). Õpetlane, kes näeb enda
hiilgavalt toiminud sõjakavaldusmasinaid lõkerdab vägagi ebamugavust
tekitaval moel naerda, kuni märkab sõjameeste laipu, kes nende masinate
abil loojakarja saadetud said.
Mida siis aga tähendab see
teostuse eest võidetud peapreemia? Väga lihtne - kaunis on see
vaatamine. Maastikud on kaunid, majad on ilusad, võitlused pingelised. Sellele viimasele aitab kaasa mulle isiklikult väga meeldiv komme, kus peamine kurjam on nii kõva, et teda tuleb mitte hea tüübiga nahutada, et mingitki võidulootust oleks. No ja muidugi muusika. Juba avatiitrite ajal kõlanud sissejuhatus andis aimu, et tuleb üks eepiline vaatamine.
Ehk et kui wuxia žanrina natukenegi kõnetab (loe: oled näinud "Crouching Tiger Hidden Dragonit" ja/või "House of Flying Daggers" ja meeldisid), siis "Kangelanna" tasub kindlasti vaatamist.
