sina hääletad, mina vaatan

27 september 2016

Secret agent man and wordsmith / Luuraja ja luuletaja (2016)

"Luuraja ja luuletaja" ei ole "Seenelkäik II". Hoiab ilmselt nii mõnegi pettumise ära. Naerda saab, selles pole küsimustki. Aga nagu Elektriteatris toimunud seansi järel toimunud vestlusringis Toomas Hussar ise ütles, siis kui kirjutamise ajal tundus talle, et nalja on parasjagu, siis filmimise käigus olevat mees leidnud, et huumorit on liigagi palju ja montaaži käigus vastavalt tegutsenud.

"Luuraja ja luuletaja" on üks korralik spioonifilm. Selline, mis eeldab, et vaataja jälgib ja loob ise seoseid. Kus mõni filmi keskpaigas toimuv stseen aitab mõista filmi alguses öeldut/nähtut. Kus kohe hommepäev maailma paremaks muutva luulekogu trükki andev boheem saab selle eest ketuka, et julgeb kahelda Vabadussõja mõttekuses. Kus öökapisahtlis erootikaajakirja hoidev militaar ei oska naisterahvale muudmoodi läheneda, kui kutsuda teda kappi vaatama. Nii et no mitte päris John le Carrè stiilis spioonifilm, aga selline meie oma, kodumaine. Silmapaistvalt hea kaameratöö ja õnnestunud võttepaikade valikuga. Heas mõttes kodumaine. Kas seda on üldse Eesti filmi puhul vajadust rõhutada, et näitlejatööd on tasemel? Igaks juhuks vast siiski. Näitlejatööd on tasemel. Jan eriti.


Mul tegelikult on üks ainuke tõsine etteheide. Või no võibolla siis minu isiklik eriarvamus. Etteheiteni jõudmiseks tuleb alustada aga sellest, et eelnevatest kogemustest on õppust võetud ja vestlusringide toimimist ei jäeta enam ammu juhuse hooleks. On moderaator, kel on mingi hulk valmismõeldud küsimusi ja no mõned tekivad jutu käigus ja mõni eriti julge küsib ka publiku hulgast. Seekordset vestlust juhtis naisterahvas, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud, aga kes muuhulgas kiitis väga "tule vaata kappi" stseeni. Et olevat väga naljakas olnud. Teatud piirini ma nõustun, seni kui Jan üksinda kappi jõllitas ja teise tuppa huikas oligi naljakas. Edasi ei olnud, edasi oli üle piiri. "Lembestseen" ei läinud ülejäänud filmi tonaalsusega kokku. Oskamatus naisterahvale läheneda võiks väljenduda kohmakuses, see ei tohiks väljenduda vägivaldsuses.


Jättes aga selle ühe maitsevääratuse kõrvale, siis tasub kindlasti vaatamist. Lõpuks on meil spioonifilmide žanris ka midagi vaatamiskõlblikku. Senini ju õnnetu "Agent Sinikael" üksinda. Ja keda huvitab, mida Ivo Felt oma värskeima produktsiooni kohta arvab, siis esmapäeval vudinal Elektriteatrisse.

0 comments: