sina hääletad, mina vaatan

22 september 2016

Hirmu palk

Ma olen ikka ja jälle jauranud teemal, et küll ühe või teise filmi stsenaarium üldse ei kanna ja oma ideelt täitsa lubav linateos seetõttu lati alt läbi jookseb. Stsenaarium on see vundament millel film püsib (kes soovib võib minna endale meelepärasesse otsingumootorisse sisse lüüa sõnad "vundament" ja "stsenaarium" - kui mõni mu varasem postitus sellega välja ei tule, on otsingumootor katki). Aga, jätkates ehitusteemadel (sest toidumetafoorid on nii eilne päev) - ka maailma kõige kaunima vundamendi peale on võimalik säärane putka püsti panna, mida üks rahvasaadik isegi kuluhüviste eest nõus üürima pole (see hinnang vihjas, et see peab üks väga kole putka olema*).

Alati on aga võimalus, et kõik peaks nagu olema muinasjutuliselt hästi, aga tegelikult ikka ei ole. On raamat, selle alusel on kirjutatud stsenaarium, lavastab väga nimekas mees, peaosas on staarnäitleja, aga tulemus ühel juhul absoluutselt suurepärane "Le salaire de la peur" (1953) ning teisel võrdlust mittekannatav "Sorcerer" (1977) Lavastajaks siis vastavalt Henri-Georges Clouzot ja William Friedkin ning staariks Yves Montand ja Roy Scheider. Ning vanem selline, kus sa elad hinge kinni pidades tegelastele kaasa, sind ei huvita see et nende tausta väga lahti ei seletata ja et nad inimestena pole ehk kõige toredamad, Clouzot paneb su neist hoolima. Nende tegude ja käitumise läbi mis nad teevad jooksvalt, oma missiooni käigus.

"Sorcereril" on aga fookus paigast nihkunud. Mind vaatajana taheti jõuga panna tegelastele kaasa elama. Enne kui nad üldse jõudsid pärapõrgusse, millest pääsemiseks nitroglütseriinilaadungiga teele asuti, kulutati aega nelja juhi kurva elusaatuse näitamisele. Ma vaatasin neid filme suhteliselt järjest ja nii oli päris mitmel korral reaktsioon, et "oh see stseen on ju üks ühele üle võetud" eksiti just sellega, et taheti rohkemat. Ekstreemsed loodustingimused ja see õnnetu sild. Ma naersin selle stseeni ajal. Ilmselt ei olnud tegu reaktsiooniga mida filmimise ajal loodeti saavutada. Ning võibolla kõige parem näide "vähem on rohkem" paikapidavusest - plahvatust, mida ühes filmis anti edasi maa värisemisega näidati teises kogu hiilguses. Ühe korra võib pakkuda, kumb stseen emotsionaalsel tasemel mõjusam oli.
 

Võibolla täiesti eraldivõetuna on võimalik "Sorcereri" kiita, vahetus võrdluses on tema ainus väärtus huvilistele õppematerjaliks olemine. Ei ole olemas hea filmi valemit. On mingid eeldused, mille täitmisel on veidi paremad šansid läbikukkumist vältida, aga garantiid ei anna ka need. Rõõmustada tuleb aga hoopis selle üle, et vahel juhtuvad kokku täpselt õiged komponendid ja sünnib filmimaagia. Veenduge ise, vaadake "La salaire de la peur" ära (kellele see film ei meeldi, peab tõsiselt oma filmimaitse kvaliteedi pärast muretsema :).

*Kes soovib selle ehitise koleduse enda peas täies ulatuses visualiseerida võib kasutada järgnevat tehnikat. Mõtle end üheks täiesti suvaliseks rahvasaadikuks. Homme on tšekkide esitamise tähtaeg. Mingi arvutusvea tõttu on sul tervelt 834€ kulutamata. See mure surub sind ligi maad ning hooliv valija, kes loeb su nägu nagu avatud raamatut astub sulle ligi ja pakub suurepärast diili. Tal on juhuslikul kombel välja üürida üks kena pleiss, mille hinnaks on õnnekombel just täpselt 834€. Sa vaatad seda ehitist ühe korra ja ütled: "Ei, ma jätan selle 834€ seekord kulutamata."

0 comments: