Häbitu promo Reaktorile ja selle uuele rubriigile.

Võibolla kõik mu lugejad ei teagi veel, aga Eestis ilmub üks tore tasuta veebiajakiri. Reaktor.
Käesolevaga juhin tähelepanu, et kui olete suutnud senini viiekümne kolmest numbrist mööda vaadata, siis nüüd on üks minupoolne lisamotivaator, miks vastilmunud viiekümne neljas ja tulevased viiekümne viies ja ... ette võtta. Täiesti iseenda äranägemist mööda, subjektiivsest arvamusest lähtudes soovin seal inimestele õnne. Sellistele inimestele, kellest rääkides kasutatakse väljendeid ikoon, kultus, legendaarne. Ajakirja sihtrühmast tulenevalt ulmežanriga (st. siis ka loomulikult õudusfilmidega) seotud isikud.
Esimene õnnitletav Kurt Russell, palume kõiki lahkesti lugema.

Tšehhi võlur

Terry Gilliam on Karel Zemani kohta öelnud "He did what I'm still trying to do, which is to try and combine live action with animation..." Mõelge korraks selle peale. Mees, kes on teinud Monty Pythoni animatsioonid, ütleb et Zeman on juba ammu teinud seda, mida Gilliam on oma loomingus püüdnud saavutada. Kuna aga blogis ruumi on, siis teeskleme et Gilliam on lihtsalt üks suvaline taat ja eelnev ei ole juba piisav soovitus, miks Zemani retrospektiivile pilk peale tasub visata
Ehk siis - HÕFF on otsustanud sel aastal elutööpreemia anda "Tšehhi Méliès'le". No mida veel, Gilliam kiidab, siis võrreldakse Méliès'ga, järgmiseks tuleb Tim Burton ja ütleb et ...documentary on Karel Zeman that showed his creative process and that was extremely inspirational to me.

Päris nii hiilgav seis tegelikult pole, kui siiani mulje võib olla jäänud. Kolmest Haapsalus näitamisele tulevast filmist ühega on mul seotud väga valus mälestus. Zeman kuulsaim töö Vynález zkázy (1958) linastus arvatavasti ühel pühapäevahommikul kesktelevisioonis ja jättis oluliselt nooremale mulle sellise mulje, et esmaspäeval olin pärast tundide lõppu krapsti raamatukogus ja ajasin sealse personali hulluks jutuga, kuidas on üks suurepärane film ja kuidas te seda siis ei tea ja andke mulle kohe see Verne raamat, mille põhjal film tehti. Ja nüüd mälu värskendades tuli mulle nii selgelt meelde, kuidas ma toona siiralt ei mõistnud, et raamatukogutädid pole seda filmi näinud ja ei ole neil mulle ka seda raamatut kuskilt võtta.

Ukradená vzducholod (1967) mälestusi küll ei äratanud, aga filmi mängulisus ja fantaasiaküllus passis mulle praegusel ajahetkel rohkemgi kui Back-Capi Verne truum visuaal. Eriti need vidinad ja sõiduvahendid, mida kuri spioon oma töös kasutas. Pealtkuulamisaparaat ja käerauad ja hobukaarik ja õhulaev. Kui sa suudad neid leiutisi ilma laialt naeratamata vaadata, siis sa oled vana.
Kindlasti mitte kõige õudsamad filmid, mida sel aastal Haapsalus näha saab, aga fantaasia poole pealt pole tšehh kokku hoidnud. Ärge ainult pärast kohalikke raamatukoguhoidjaid kiusama minge.

Méliès võrdlus on tegelikult muidugi laiemalt mõeldud, aga mõned üksikud stseenid lõid ka otsesemat seost.Veealuse tunde loomiseks filmitakse läbi akvaariumi...

siin näide taaskasutamisest, sarnane laev, sarnaste torudega mõlemas mainitud filmis

no ja loomulikult ka väike mustkunstitrikk

Kullake / Darling (2015)

Alustaks seekord ennustusega. Paremat näitlejatööd kui Lauren Ashley Carter Kullakesena seekordsel HÕFF-il linastuvatest filmidest ei leia. Neiu tundubki oma kutsumuse just õudusfilmižanris leidnud olevat (The Woman (2011) ilmselt kõige tuntum saavutus) ja žanr on sellest kindlasti võitnud.
Kullakeses kehastab ta noort tütarlast, kelle jõukamat sorti daam palkab oma majapidamisel silma peal hoidma. Omapäi jäetuna leiab Kullake sahtlist tagurpidi ristiga kaelakee ja algab muundumine Peast Päris Sassis Kullakeseks.

Lavastaja ise viitab esimese hooga Repulsionile (1965) kui inspiratsiooniallkale. Minul lõi esimese seose Billy "näitan kohe alguses ära kuidas film lõppeb" Wilderiga [Sunset Blvd (1950) ja Double Indemnity (1944)]. Väga kõlavad võrdlused igatepidi. Ja ega halvemaks ei lähe. Lavastaja ja arvustaja viitavad veel Shiningule (1980). Lauren Ashley Carteri suurtesse silmadesse vaadates ei saa mööda võrdlusest Norman Batesiga, lukustatud tuba viitaks natuke nagu Sinihabemele, satanismi teema paneb Rosemary peale mõtlema.

Hea küll, sellise filmi tegemine, mis meenutab ühte, teist ja kolmandat ei tohikski ju väga raske olla. Vaatad pundi vanu filme ära ja väntadki midagi sarnast valmis. Darlingu võlusõna on siinkohal stiilsus. Ja Lauren Ashley Carter. Lugu ise on küll klassikalisele õudusfilmile kohaselt kleenuke, aga üles võetud silmale nauditavalt. Boonusena on lavastaja ise väga täpselt ära tabanud, et kunstlikult pole mõtet filmi pikkusesse venitada ja saadab õigel ajal politseinikud ukse taha kobistama.

Toonilt hoopis teine tera kui Cat Sick Blues, linastub ka muidugi põhiprogrammis. Ning ühe väga varajase ja meelevaldse üldistuse saab praeguse kahe nähtud filmi pealt veel teha - olen juba praeguseks näinud rohkem naljavabu filme, kui mõnel varasemal, veidi Haapsalu Õudussugemetega Komöödiafilmide Festivali tunnet tekitanud aastal. Olen rahul.

Ballaad Haigest Kassist / Cat Sick Blues (2015)

Ühisrahastus on moes. Iron Sky oli vististi üks esimestest edulugudest, kes sedaviisi oma valmimiseks raha kokku sai. Ka nii tuntud nimi kui Timur Bekmambetov läks Hardcore'ga Kickstarteri teed. Meie oma kohaliku Hooandja vahendusel sai Roukli valmimisele õla alla panna. Ilmselt on küsimus vabaduses. Lõpuks on küll viisakas valmis produktiga lagedale tulla, aga selle valmimise ajal vähemalt keegi ei piiksu õla taga, et kuule nüüd, minu raha eest tahad sellist stseeni filmida, ei ei ei.

Cat Sick Blues on nende Kickstarteri kampaanialehe järgi lavastaja Dave Jacksoni, stsenaristi Andrew Gallacheri ja peaosalise Matthew C. Vaughani armulaps. Soojenduseks tehti mõne aasta eest lühivorm, mille vaatamisvõimaluste kohta mul info puudub. Heade inimeste abiga saadi aga valmis ka täispikk versioon, mida on kõigil huvilistel võimalik HÕFFil kaeda. Pööran aga igaks juhuks tähelepanu sellele, et film linastub friigifilmide alamkategoorias. Absoluutselt põhjendatult, tegemist ei ole Wyrmwoodi laadis huumorit ja goret segava koguperefilmiga.

Mehe kass sureb. Mees keerab peast sutsu sassi ja tellib tuttavalt meistrimehelt kassiküünised ja -peenise. Tõmbab kiisumaski pähe ning läheb plastmannerguga linna pealt veredoonoreid otsima.

Mõõdukal sammul, mitte ülemäära kiirustades ega rapsides, märkimisväärselt hea helitaustaga*. Selle aeglasemat sorti tempo tasakaalustamiseks on aga filmi üldine visuaal selline, et sa tahad näha mida tegevuse arenedes veel välja mõeldakse. Tegijad on nimelt väga konkreetselt välja öelnud, et CGI on saatanast, nemad tahavad kõik oma efektid käsitsi teha. Äärmiselt kena neist. Kipskujuga pead katki pekstes reaalselt lenduvaid osiseid ei asenda miski. Ja kirstust välja ronivat veidi ülekaalus kõutsi ei kujuta ka arvuti poolt genereerituna ette.
Kui mehed ise viitavad inspiratsiooniallikatena Maniac'le ja Bad Boy Bubby'le, siis ma jäin küll suhteliselt hätta. Mõned üksikud elemendid lõid ilmselgeid seoseid - Of Mice and Men, Se7en, Red Dragon ja Fight Club, aga ei ole sellist filmi mille kohta ma oskaks öelda, et näedsa, Cat Sick Blues on umbes selline. 
Tervikuna julgen sekundeerida lubadusele - võib paljudele kujuneda üheks lahedamaks avastuseks tänavusel HÕFFil. Väga kuradi veider film Austraaliast.

*helitausta tähtsust ei ole õudusfilmi puhul võimalik alahinnata. Heli loob meeleolu.

Klassikokkutulek (2016)

Mingi jama, juba kaks päeva pole kuskilt silma jäänud uudist, mitu inimest nädalavahetusel Umbsaare rahvamajas Klassikokkutulekut vaatamas käis. Täielik infosulg. Püüan siis omaltpoolt veidi laiema avalikkuse teadmistejanu rahuldada. Reedel Elektriteatris istuti ka vahekäigus patjadel. Puuduvad täpsed andmed, kui paljud külastajad olid kohal Laenatud Naese pärast ja ei saanud lihtsalt oma kohalt minema kui labasuste tulevärk algas. Spermakliinikus pritsib Malmstenile tinti näkku. Hoo-ho-ho. Inimestega, kes selliste naljade peale naeravad Euroopa viie rikkama riigi hulka ei jõua. Ükski pagulane ei tahagi selliste madalalaubaliste neandertaalide keskel elada. Kadri Voorandi laulmise peale vahetasite kah raudselt kanalit. Ma nii ootan, kunas tuleb esimene poliitik, kes teatab, et tal on piinlik.

Kuna arvestuslikult peaks olema umbes kolm inimest*, kes veel ei ole filmi näinud, siis ei hakkaks sisukokkuvõtte peale blogiruumi kulutama. Keskendun hoopis reaktsioonidele. Põhilised märksõnad: hea
tempokas film (mis on Eesti filmi kohta pigem erandlik kompliment), korralikud näitlejatööd (mis on tavapärane ja teenitud kompliment) ning labasus.

Mina ennast selle filmi sihtgrupina ei identifitseeri. Aga hindan tegijate otsust teha komöödiat.
"Klassikokkutulek” ongi mõeldud olema labane ja nüri tagumikunäitamise huumor.
...minu meelest pole see kuidagi viisakam ega vaimukam keskmisest Adam Sandleri jandist.

Ma vaidleks vastu. Pohmakas üks kuni mitu on labased, linnumaja peal trukkivad loomad on ekstra labased, juba Joomahullu Päevaraamatu treiler üksi on sellisel tasemel labane, et ma pole filmi ennast vaadata julenud. Film, milles pole kübetki püüdu olla veidigi loominguline on labane. Film, mis uhkustab sellega, et seal 537 korda kasutatakse sõna fuck on labane, kui seal kasutataks 537 korda sõna fuck sünonüümi, oleks ta loominguline. Siit jookseb minu jaoks vahe sisse. Kui riietusruumi stseenis kasutatakse dialoogis sõna "tikripõõsas", siis mu meelest näitab see ära, et mingi mõttetegevus on toimunud.
Isikliku arvamuse kohaselt on kohvikus tüdrukule kommipakkumise stseen kõige eredam näide sellest, mis eristab Klassikokkutulekut keskmisest Adam Sandleri jandist. Lahknevus toimub teadvustamise hetkel. Kui meie kolmik saab aru, et miskit on paigast ära nad taanduvad. Keskmises Hollywoodi komöödias kütetakse aga täiega edasi. Sandleri põuest oleks terve tuutu klaaskompvekke põrandale laiali kolksunud, Rob Schneideri püksid oleks hirmsa kratsimise peale rebenenud ja Kevin James oleks jätnud häbisse ka Mr. Creosote enda.

Klassikokkutulek on meie vähim ühiskordne. Ma ei näe põhjust häbist silmi maha lüüa. Ainult Kadri Voorandi laulu ei tahaks ka päevad läbi kuulata.

*Sepp Eduard Kikeperast, kes endale soome kelgu jalasega reide lõikas ja nüüd kodusel režiimil viibib ning  abielupaar Mihkel ja Agatha samuti Kikeperast, kelle truult teeninud soome kelgu jalased kohalik sepp vihahoos sõlme keeras.

Ja nüüd, midagi hoopis ootamatut

Ta karjatas, sest kui Roland temasse sisenes, kui Roland esile astus, tunnetas ta korraks kedagi teist, justkui oleks miski ta peas nähtamatu ukse pärani paisanud.

Ja ta karjatas, sest sissetungija oli oma vägistavalt olemuselt lubjakas.

Ta ei saanud seda kuidagi näha, kuid ta tunnetas selgelt võõra valgenahalisust.

(Kolm saatusekaarti, Stephen King)

Kuni pole tõendatud vastupidist, kavatsen ma olla positiivne ja arvamusel, et on mingi põhjus, miks Clint Eastwoodist ja/või Lee Van Cleefist inspireeritud tegelaskuju valiti kehastama Idris Elba. Ja see põhjus pole ainult see, et kohe algusest peale oleks tagatud rassiline mitmekesisus.
Usun, et kes iganes praegu seda projekti veab, siis on tal plaan ikkagi lõppu välja jõuda, mis tähendab et aega ja vaeva ja raha on kavas kulutada kõvasti. Järelikult on tegijatel lootus, et loodav ka inimestele korda läheb ja kogu vaev tasutud saab. Nii et kui teha algmaterjalis nii põhimõtteline muudatus, mida ma siiralt loodan, ei kavatseta tasakaalustada Odetta rolli Melissa McCarthyt valides, siis parem olgu see põhjendatud.

Olgu, misiganes raamatuadaptsiooniga on alati mingi hulk nohkareid, kes ajavad näpuga kirjutatus järge ja iga erinevuse peale blogipostitust kirjutama tõttavad. Tahaks loota, et ma ise suudan selle järje ajamisega mingit mõistliku piiri hoida. Sest lõppeks on enamasti tegemist ju sinu isikliku probleemiga, et sul on tegelane omas peas välja mõeldud ja filmis on ta mingi kandi pealt teistsugune. Näituseks lükkasin ma päris pikalt edasi nii Fahrenheit 451 (1966) kui ka 1984 (1984) vaatamist. Head filmid mõlemad, eriliselt märkimisväärne John Hurt. Aga ma lihtsalt ei tahtnud riskida sellega, et film teeks midagi nii valesti, et see kuidagi ka raamatu lugemisest saadud kogemust mõjutaks. Sest kuulad sa muusikat või loed raamatut, mingi visuaalne pilt sul ikka peas tekib ja kui nüüd visuaal otse silmade kaudu pähe tambitakse, siis paratamatult nad segunevad.

Palju kehvem on aga lugu siis, kui algmaterjal ongi juba silmaga nähtav. Algupärandiga tuttava vaataja hakkab kohe undama kui originaalist positiivsena meeles olnu uusversioonis kehvemini järgi tehakse. Alex Murphy auto plahvatab? Tõsiselt? Mis järgmiseks, toksiliste jäätmete sisse kah kedagi ei kasteta?

Veidi teine teema on filmidega, mis põhinevad sarjal. Need üldiselt kasutavad sama sissetöötatud valemit, mis on edu toonud ja mingeid drastilisi muutusi endale ei luba. Inbetweeners Movie (2011) on näide filmist, mis jätkab umbes sealt kus sari lõpetas. Guest House Paradiso (1999) on sellise filmi näide, kus sarjast tuttavaks saanud tegelased on asetatud uude olukorda. Igaljuhul on olulised aga tegelased. Nemad on tõmbenumbriks. Vanad head tuttavad.

Firefly üks ja kahjuks ainuke hooaeg on täiesti suurepärane, üks esimesi sarju mille kohta mäletan, et seda binge-vaadatud sai. Ja üks väga oluline osa tema võlust on meeskond, kes teab et kosmoses ei kuule keegi su karjeid, peale nende inimeste kellega sa laevapinda jagad. Serenity (2005) on jätkufilmi tüüpi. Joss Whedonil oli ilmselgelt sarja tegema asudes plaan, kuhu ta oma looga välja tahtis jõuda ja filmi oli tal endal vaja sama palju kui fännidel. Nii et ma usun, et ta ise jäi rahule ja minu arusaamise kohaselt ka enamik fänne. Mina välja arvatud. Ma ei suutnud keskenduda ja seetõttu suurt ei mäleta, mis see sisu filmis oli, aga tegelased käitusid valesti (loe: teistmoodi kui sarjas). Sellest poleks midagi, kui olekski pärast sarja lõppu paar aastat sütel elanud ja filmi oodanud või poleks üldse sarja näinud, aga ma lõpetasin üks õhtu sarjaga ja vaatasin kohe filmi otsa ja nüüd jonnin siin, et kapten Mal oli filmis liiga karm.

Selline mõtisklus teemal "muudame algmaterjali, sest meil on hiilgav plaan, kuidas võita kuhjaga uusi fänne." Kes mõtleb aga vanade fännide peale?

HÕFF 2016

Eilne kõige tähtsam hea uudis peitis endas ka väikest tõrvatilka. Aasta kõige olulisem filmifestival on seekord kolmepäevane. Aasta oleks nagu 2012, toona alustati viimati reedel. Vahepealsed kolm aastat on algust tehtud juba neljapäeval, mis asju eriti pikalt ja põhjalikult ette planeerivale inimesele andis võimaluse oma puhkust ajastada ja kogunisti neli päeva festivalitada. Ja needki möödusid liiga kiirelt. Korralduskomitee poolt aga mõistetav, et avapauku reedesse ajastades on võimalik püüda ka viimasel hetkel ärkajaid, kes reede hommikul veel ei tea, et õhtul on nad Haapsalus koos paljude toredate inimestega vaatamas toredaid filme, milles vägivaldselt eraldunud kehaosade kokkuarvamiseks ka lätlasel varvastest puudus kätte tuleb.

Kui esimesel emotsioonil aga lahtuda lasta ja keskenduda olulisele, siis kolm päeva saavad olema täis filme mida su ema sulle õhtuti ei näitaks, eriüritusi mis on hetkel küll veel väljakuulutamata, aga pidavat tulema vägevad ning inimesi kes on sama veidra filmimaitsega kui sa ise. Kevadises Haapsalus, mille toidukohad aasta aastalt üha tuttavamaks saavad ja kes aasta aasta rohkem oskavad arvestada, et linn on mingeid veidrikke täis, kes filmivaatamise kõrvalt ka süüa tahavad. Vägev.
Näitamisele tulevat suurusjärku 25 pikka filmi, milledest viis on ka välja kuulutatud. Treilerid, mida küll kunagi õieti usaldada ei saa, panid igatahes huuli limpsima. Siia vaatamiseks organiseerin neist minu jaoks kõige intigeerivama. Täispikkuses pressiteate lugemiseks ja kõigi viie treileri vaatamiseks külastage kas näoraamatut või kodulehte. Passi märtsis lunastades hoiate aprilliga võrreldes mõned eurod kokku. Ära mõtle, kohe osta!