Ärakasutavad filmid

Grindhouse on vabasõnalise definitsiooni järgi kino, mis ideaalis 24/7 näitab exploitationfilme. Exploitationfilm on sama vabasõnaliselt film, mis ei pretendeeri kunstilisele täiusele, vaid mängib sensatsiooni peale. Kurat, kui te juba siin blogis olete, siis te teate mida üks exploitationfilm endast kujutab.
American Grindhouse (2010) - nimetab üheks esimeseks exploitationfilmiks 1913. aasta Traffic in Souls, mainib ära Tod Brawningu Freaks'i, möödaminnes ka Reefer Madness'i, viitab neljakümnendate harivatele teostele, kus põhirõhk anatoomial (suguhaigused, seksipoosid, sünnitus) ja liigub kuldaega. Viiekümnendate leebed nudistid ja beachmovied, kuuekümnendate karmimad roughied ja esimesed gorekatsetused ning seitsmekümnendad, kus ükski idee ei olnud liiga veider.
Kui teema on võõras, siis tänuväärne vaatamismaterjal. Pooleteist tunni jooksul vilksavad enamikud olulised nimed ekraanilt läbi. Mis minu jaoks oli ka filmi kõige suurem miinus, teema võeti nii laialt ette, et süveneda ei jõutud väga kuskile. Kunagi Deep Throat'i dokumentaali vaatasin, siis seal kiitsid tegijad, kudas tänu nendele sai seksrevolutsioon toimuma, siin kiitsid kõik, kuidas nad järjest kinoajalugu tegid.
Mul endal on õnneks/kahjuks päris palju nimetatud kraami nähtud, nii et suurem osa filmist ma mõtlesin hoopis selle nurga alt kaasa, et kas ikka Russ Meyerit näeb ja nazisploitation ka oma lõigu saab ja Pam Grierist ei ole ka veel juttu tehtud. Kannibalifilmid muide jäid sootuks välja. Need olid ju ka üksjagu kuumad mitu aastat. Või oli see tõesti ainult itaallaste monopol? Nunnadest kah hea sõna.

Not Quite Hollywood (2008) - austraallaste õnneks oli neil materjali mida katta oluliselt vähem, nii et tegijad/lavastajad/näitlejad said palju rohkem sõna. Ja kuigi nostalgilist õhkamist tuli ikka sisse (eriti lõputiitrite ajal), siis valdav oli selline keel põses "eks ta üks paras pullitegemine oli"  suhtumine. Hea huumor passib igasse filmi. Ja loomulikult oli siin sellist tundmatumat kraami rohkem sees ja see aitas samuti positiivsemat muljet luua. Uus on ikka huvitavam, kui vana tuttav kraam. Eriti kui see uus tuleb peale suhtumisega "kui juba exploitation siis olgu ekspluateeritud, nii et keegi üle tegema ei pea hakkama."

 

Tantsukingad löövad pilli / Vals im Bashir (2008)

6. juunil 1982 tungisid Iisraeli relvajõud Liibanoni. Üks Iisraeli sõduritest oli ka Ari Folman, kes aastaid hiljem sõjakaaslasega kohtudes enda üllatuseks avastab, et on toonased sündmused oma peas suures osas blokeerida suutnud. Teate seda tunnet, kui olete põlve katki kukkunud ja see juba vaikselt paraneb, aga siis on hirmsasti vaja seda koorikut urgitseda? Midagi ilusat sealt tulla ei saa, aga Aril on ikka vaja vanad seltsimehed üles otsida ja kamba peale puslet kokku panema hakata.

koerad üksigi ajavad Baskerville'ide nähvitsa kuuti tagasi, aga see rõve sinepikarva taevas on eriliselt ebamugav vaadata

Minu enda jaoks tuli üllatusena, et tegemist on dokumentaaliga. Arvasin lihtsalt, et selline poolenisti autobiograafiline taies. Väga mõnus on niimoodi vahel üllatuda. Muidu ikka, et "ah seda ma olen juba näinud" ja "seda tehti selles 63. aasta filmis hoopis paremini".
Kvaliteetne dokumentaal on tegelikult üldse kindla peale minek. Reaalsetele inimestel on ju oluliselt lihtsam kaasa elama hakata. Aja aga kaamera vurisema ja katsu lihtsalt sündmustel sabas püsida. Söögi- ja pissipausid lõikad pärast välja ja ongi olemas. Viimatistest kogemustest ainult American Movie(1999) pani nina kirtsutama.

Normaalse inimese ajab muidugi Ari film ka nina kirtsutama, kui leebelt väljenduda. Väga mõjusa lõpuga film. Tundlikuma natuuriga inimene tormab ehk isegi mõnd püssitoru otsima, kuhu lilleõis torgata. Küünilisem vaataja mõtleb, et järgmine kord kui keegi Iisraeli rahva aastatuhandeid kestnud kannatustest räägib, siis saab süütu näoga küsida "kas Sabrast ja Shatilast oled kuulnud?".

On olemas üks raamat, kus viidatakse ühele teisele raamatule, kus väidetavalt viidatakse kombele, kus pärast fikseeritud aja möödumist tulid alamad kokku ja lõid kuninga rituaalselt maha. Peaks hoidma igasugu aferistid valitsemise juurest eemale.
Kes raamatuid lugeda ei viitsi, siis (veidi) lühem üldhariv artikkel.

netist vabalt leitav, kes soovib see proovib