Tantsukingad löövad pilli / Vals im Bashir (2008)

6. juunil 1982 tungisid Iisraeli relvajõud Liibanoni. Üks Iisraeli sõduritest oli ka Ari Folman, kes aastaid hiljem sõjakaaslasega kohtudes enda üllatuseks avastab, et on toonased sündmused oma peas suures osas blokeerida suutnud. Teate seda tunnet, kui olete põlve katki kukkunud ja see juba vaikselt paraneb, aga siis on hirmsasti vaja seda koorikut urgitseda? Midagi ilusat sealt tulla ei saa, aga Aril on ikka vaja vanad seltsimehed üles otsida ja kamba peale puslet kokku panema hakata.

koerad üksigi ajavad Baskerville'ide nähvitsa kuuti tagasi, aga see rõve sinepikarva taevas on eriliselt ebamugav vaadata

Minu enda jaoks tuli üllatusena, et tegemist on dokumentaaliga. Arvasin lihtsalt, et selline poolenisti autobiograafiline taies. Väga mõnus on niimoodi vahel üllatuda. Muidu ikka, et "ah seda ma olen juba näinud" ja "seda tehti selles 63. aasta filmis hoopis paremini".
Kvaliteetne dokumentaal on tegelikult üldse kindla peale minek. Reaalsetele inimestel on ju oluliselt lihtsam kaasa elama hakata. Aja aga kaamera vurisema ja katsu lihtsalt sündmustel sabas püsida. Söögi- ja pissipausid lõikad pärast välja ja ongi olemas. Viimatistest kogemustest ainult American Movie(1999) pani nina kirtsutama.

Normaalse inimese ajab muidugi Ari film ka nina kirtsutama, kui leebelt väljenduda. Väga mõjusa lõpuga film. Tundlikuma natuuriga inimene tormab ehk isegi mõnd püssitoru otsima, kuhu lilleõis torgata. Küünilisem vaataja mõtleb, et järgmine kord kui keegi Iisraeli rahva aastatuhandeid kestnud kannatustest räägib, siis saab süütu näoga küsida "kas Sabrast ja Shatilast oled kuulnud?".

On olemas üks raamat, kus viidatakse ühele teisele raamatule, kus väidetavalt viidatakse kombele, kus pärast fikseeritud aja möödumist tulid alamad kokku ja lõid kuninga rituaalselt maha. Peaks hoidma igasugu aferistid valitsemise juurest eemale.
Kes raamatuid lugeda ei viitsi, siis (veidi) lühem üldhariv artikkel.

netist vabalt leitav, kes soovib see proovib