Saatan on detailides / I saw the Devil / Akmareul boatda (2010)

Sarimõrvar tapab naise. Naise mees paneb mõrvarile lutika. Iga kord kui mõrvar pätti tahab teha on mees kõpsti kohal ja kütab teisele sauna. Mõrvar ei ole rahul.
Mind mõned asjad häirisid. Üldist laadi asjad. Sattusin mõned päevad enne filmi vaatamist Anita Sarkeesiani videosid vaatama ja oligi olemas. Märksõnad plaksust meeles. Üks naine külmikusse topitud, üks naine meeste seltskonnas ja liikuma panevaks jõuks vajadus oma mehelikkust tõestada. Kangelane ütleb lausa välja, et ma ei suutnud neid kaitsta. See ei lase rahulikult filmi vaada, kui mingid asjad ebasobivalt näkku hüppavad ja karjuvad: "Vaata mind, ma olen sterotüüp."

Teine, minu jaoks olulisemgi, miinus selle eest, et poole pealt läks igavaks ja tüütuks. Kogenud seksuaalmaniakil on oma väljakujunenud rituaalid, mida järgides ja viimistledes seda esimese korra tunnet saavutada/võimendada püütakse. Ja selle filmi mõrvar oli kogenud seksuaalmaniakk. Olgu, sellega olen nõus, et enamasti jäädakse vahele sellega, et tapmiste vahed lähevad järjest väiksemaks ja nii kuskil ikka mingi viga sisse lipsab. Aga ohvrite valiku süsteem ei muutu, ehk siis kui ühe hetkeni tappis maniakk ainult noori neide/naisi, siis minu jaoks pärast kiibi külge saamist toimunud muutus tundus ikka väga veider. Ebola Syndrome ma ütlen.

Näpuotsaga oli kulda ka. Taksostseen oli sellise mõnusa Oldboy hõnguga.

Hui, ma tagasi tulen / Я не вернусь (2014)

Alustaks sellest, et minu meelest peaks ühe treileri mõte olema selles, et sa vaatad kaks minutit ammulisui ekraanile ja siis hakkad plaane tegema, kuidas eellinastusele kutset saada. Isegi kui sa pead treileris kõik oma filmi olulisemad kohad ära näitama (klassikaline näide), siis treiler peab olema selline, mis tekitab potentsiaalses vaatajas tahtmise oma raha sulle tuua, et sa saaksid oma järgmist filmi tegema hakata. Tundub loogiline? Ma mäletan, et enne "Ma ei tule tagasi" seanssi näidati vähemalt kolme uue eesti filmi treilerit, hetkel ma ei mäleta nende nimesidki ja veel vähem on mul tahtmist neid vaatama minna. Mis täitsa vabalt võib olla minu kaotus. Sest see konkreetne eesti osalusega film, mida ma vaatasin, oli täitsa hea.

väga terav stseen

ja see ka.

Kaks orbu plaanivad autostopiga mitmed head tuhanded kilomeetrid hääletada, sest nooremal piigal on portsigaris võidunud pilt memmekesest ja tagumisel küljel memme aadress ja alternatiiviks on lastekodu, mis baikatekkideni välja on jäänud truuks iidsetele aegadele. Kui tundub, et kuidagi kleenuke on see sisukokkuvõte pea kahetunnise filmi kohta, siis nii ongi. Ilmar Raag oli lihtsalt äärmiselt heasüdamlik ja ei raatsinud sugugi kauneid loodusvaateid välja kärpida. Kõige rohkem aega ja tähelepanu oli stsenaariumis pööratud kahe peategelase teelemineku põhjustele. Pilt üksi oleks tõesti veidi niru stiimul olnud, aga kõik muud pisiasjad kokku mõjusid veenvalt. Rännak ise oli tegevuse poolest veidi kõhnake. Aga no, ilus oli ja rongiga sõita on ka lahe, nii et las olla. Eriti kuna neiud said oma osaga eeskujulikult hakkama. Sellele väiksemale oleks mõni vähema enesevalitusega reisikaaslane ikka korduvalt üle kaela tõmmanud.

Ning seoses selle hetkega, kus stsenaarumi kohaselt peab kangelasega juhtuma midagi sellist, et vaatajale tundub, et nüüd on kõik kadunud.
Tüdrukud ei oleks pidanud seal bussijaamas olema. Veoautojuht oleks vabalt korraks peatunud ja väiksema tüdruku ka peale võtnud.

Ning mida oleks sina vanaemale öelnud?

Eepilised filmid

Kaunis. Väike, lihtne ja kaunis liigutus. Aga kahjuks ajaloohämarustesse kadunud. Kodus saad veel pausi panna, aga kinos? Popkorn on otsas, konjaki seest jääkuubikud sulanud, aga juurde tooma minna ei saa. Äkki juhtub midagi põnevat. Kogu filmi ainuke põnev koht ja sina oled sel ajal 93 eurose kilohinnaga võimaitselisi papitükke ostmas. Topelttüng. Patton (1970) ja Lawrence of Arabia (1962) tünga ei tee. Kui vanuselised iseärasused lubaks, vaataks nad vabalt ühe jutiga ära. Patton ju ainult kolm tundi, Lawrence kisub muidugi veidi masohismi valda pea neljaga.
Sarnasusi on aga veelgi. Üks Esimeses (selles mitteglamuurses), teine Teises (selles Hugo Bossi ülikondadega) Maailmasõjas tegusi teinud, keskmisest oluliselt paremini militaarkunsti valdavat meest, kellega vastaspoole ohvitserid sõdureid hirmutasid, aga kes oma ülemustega keskmisest kehvemini läbi said. Peter O'Toole ja George C. Scott mõlemad elu rollis.

Majesteetlike kaadrite (sellised mis on paras ära raamida ja seinale riputada) taustaks väga korralik nimekate meeste poolt loodud heliriba (Lawrenci oma eriti rütmikas).
Ühe eluloofilmi kohta parasjagu täpsed samuti. No olgu, Patton ei andnud ühele sõdurile kõrvakiilu arguse üles näitamise eest vaid hoopis kahele. Ja võibolla päris Lawrence ei olnud nii pikk ja nägus kui Peter. Hea küll võibolla Lawrence of Arabia lubas just tegelaskujude osas endale üksjagu kunstilisi liialdusi, aga isegi siukesed mehed, kellest elulooraamatuid kirjutatakse ei ela tervet elu nagu filmis. Kompromissid on vajalikud, et vältida viietunniste eepikute loomist, millest pool kulub habemeajamise, tualetis järjejuttude lugemise ja koka peale munade liigselt kõvaks keetmise pärast räuskamisest.

samas on muidugi mehi, kes tualetis tähtsaid sõjaplaane arutavad

Ja kogu selle vaeva tasuks seljatäis auhindu ja kriitikute kiidulaul. Lawrence veel kohe eriline lemmik. Nii et loomulikult kiidan mina hoopis Pattonit rohkem. Väga subjektiivsel põhjusel. Patton on oluliselt huvitavam karakter kui Lawrence. Huvitavamalt filmi kirjutatud, kui soovite. Aga üksjagu hull, hoolimatu, geniaalne tõbrik lööb iga kell hingevalus vana kooli džentelmeni.

Muide mõlemad näitavad filmi alguses ära selle kuhu lõpuks välja jõutakse. Patton lihtsalt veidi peenemalt.

väga elegantne

Vihakobarad / Grapes of Wrath (1940)

Steinbecki Vihakobarate ekraniseering (üllataval kombel ainuke suure lina ekraniseering, isegi lühiromaani "Hiirtest ja inimestest" on kinosse kaks ja telekasse veel mitmeid kordi uuesti lavastatud. Süü ilmselt sellel õitsval kommunistliku kallakuga rakukesel, mille rüpes perekond Joad tröösti leidis) on igati hea film.
Vägesid juhatab John Ford, kes eeskätt tuntud muidugi vesternimehena, aga kes ka sellesse rännakusse Oklahomast Californiasse ikkagi parasjagu üldplaane sisse on susanud. Peaosaline Henry Fonda, kes minul endal esmajoones ühes teise vesternimehe eepilise "Once upon a time in the west" filmiga seostub, aga kes siingi tublit tööd teeb. Ning kõige olulisem tegelane matriarh Jane Darwell, keda ilmselt mitte tema kena välimuse pärast mitmes kuulsas ja veidi vähemkuulsas filmis näha võib. Näitleb siin igatahes kogu ülejänud seltskonnal sokid jalast.

Kuri pank viskab perekonna kodust välja ja need peavad elatise teenimiseks kaugele maale rändama, kus pudrumäed kõrguvad taevani ja sulavõi voolab ojasängis. Nii et eestlasel polegi mõtet seda filmi vaadata, neid on ju tuhandeid kes sellist elu elavadki. Perspektiivi mõtes aga äkki ikka peaks vaatama. Sest tegelikult on ikka hirmus mis asjade peale on võimalik närvi minna. Otsin mina poest küpsetuspaberit, esiteks oli see kuskile nurgataha ära peidetud ja kui ma ta lõpuks leidsin, siis oli neil ainult see pika poogna formaadis, millest ise peab sobivas pikkuses jupi lõikama, aga mina tahtsin ju juba sellist mis mõõtu lõigatud. Mul saab ahjupraad kohe varsti valmis, laps teeb lõunauinakut, Spotify lõõritab kõlarites ja ikka leiab asju mis tatistama ajavad. Üks põhimõttelisem on see, kui keegi kuskil tuleb välja umbes sellise mõtteavaldusega, et "Eesti on üks täiesti kasutu riik ja hommepäev sõidan Soome, kus lihtsalt tagumiku sügamise eest sotsiaaltoetused uksest ja aknast sisse pressivad". Mulle soomlasest maksumaksjani käiks vägagi pinda, kui mingeid töllakaid minu maksurahadest üleval peetakse ja need teised, kes miinumpalga eest musta töö ära teevad ajaks ilmselt muigama.

Kust on tulnud see arusaam on Riik on umbes nagu Smaug, kes kullast ja teemantitest asemel püherdab ja vaskmüntigi ei täi surnu silmade katmiseks loovutada? Ma võtaks hea meelega iga kuu tagasihoidlikud 2000 euri selle eest vastu, et ma olen viitsinud kuskil e-riigis teha linnukese lahtrisse "jah, tahan" ja ülejäänud aja tegeleks asjadega mis mulle meeldivad. Olen nõus, et et asju annab teha paremini, ja et ma täpselt ei saa aru, miks on 7000 elanikuga linnal vaja kolme abilinnapead ja võibolla ühte igaks juhuks veel juurde. Aga Superstari baaris Sinerbrychoffi libistades kurta kuidas Eesti on kõige mõttetum riik maailmas ja paksud sead Toompeal söövad maksumasja raha eest ainult kaaviarit ei ole väga konstruktiivne. Ei seedrid, ei palmid, ei naftamaardlad kasva me maal. Ja ilmselt - kui just kolmikute sündide sagedus plahvatluslikult ei kasva, jääb Eestis elavaid eestlasi järjest vähemaks ka ilma parema elu otsijaid arvestamata. Seniks aga - Riik ei ole need rahva poolt valitud 101 kuskil mäe otsas.

Ja Californias maksti ainult kolm senti kasti eest, sest neid kes selle raha eest olid nõus tööd tegema oli rohkem, kui neid kes arvasid, et selle töö eest oleks kuus senti õiglasem tasu.
Hea film.

Tähesõdadest

Mulle see TV6 pakutud variant ei sobinud, et üks film ja üks õhtu. Vaatasin kogu saaga ära omas tempos ja ilma reklaamipausideta ning ilma eriliselt seostamata mainin ära mis häiris ja mis muljet avaldas. Lühidalt. Enam vähem tähtsuse järjekorras.

R2-D2 oskas teises osas lennata, mingi väikse vahemaa, puhus düüsidest tuld välja ja hõljus. Samas neljandas ukerdas kõrbes ja kuuendas komistas metsas juurikate otsas.

Kloonide armee etaloni Boba Fett poega arendati mühinal. Esmalt tehti selgeks, kui hästi poeg ja isa omavahel läbi saavad ja siis näidati väga põhjalikult, kuidas isa poja silme all surma saab, ehk siis ootus oli küll selline, et sellest poisist peab Darth Vaderi enda masti kurikael saama. Sai mõttetu palgasõdur, kes külmutatud Han Solo Jabba juurde transportis. Kõik.

Viiendas peidab Han Solo end meteoriidipilve, napilt jääb ellu, jälitavad Stormtrooperid lendavad plaks ja plaks vastu kive. Samas Teises osas lendas nendesamade Stormtrooperite isa? Boba Fett meteoriidipilves nagu vana mees. Jedilgi raskusi järelpüsimisega.

leia pildilt vabadusvõitleja

C-3PO - kõige valusam oli teda vaadata kuuendas osas. Miks pidi metsa missioonile etikettidroidi kaasa vedama? Mõnest varasemast seiklusest võis aru saada, ehk on vaja miskit tõlkida, aga see, et ta  wookide keelt oskas, tuli kõigi jaoks üllatusena, lisaks sai wookidega Leia ka ise suheldud, nii et miks võeti stealth missioonile kaasa kuldne sätendav kohmakas droid?

Kuuendas räägib imperaator, kuidas generaatori juures on mässajaid ootamas impeeriumi kõige pädevam eriüksus ja siis hiljem peksavad vibudega kaisukarud selle eriüksuse laiali. Mida ütleb see meile mässajate kohta? Prantslaste järeltulijad ehk?

hiilgav strateeg oma vägesid innustamas

Jar Jar Binks - seda osa mida enamikes filmides täitis C-3PO täitis esimeses Jar Jar. Ma täitsa ausalt mõtlesin alguses, et miks ta nii vihatud tegelane on. Veidi ebameeldiv - ok, aga tal tundub olevat lausa selline staatus, et mustlaseided kasutavad ta nime inimeste needmisel "kui peopessa kohe kulda kukkuma ei hakka, toob su tütar Jar Jar Binksi koduväiks". Lahingustseenis tabas mind valgustus. Oleks vabas õhus filmi vaadanud oleks maha sülgand. Ja siuke töll tehti lõpuks kindraliks. Mis peas toimus?

Sissejuhatuseks aitab, siit edasi juba põhimõttelisemad vead.

kümne aasta pärast oled sa minu, muahhahhhaa, rumal poiss, pärast on ime kaks nädalat paistes ja sega käimist.

Ma usun sellesse, et Anakin Padmet ihaleda võis. Küll Freud seletab. Aga miks oleks täiskasvanud naine pidanud kuueaastasesse poisile kuldse kuu selga mõtlema? Padmel ei olnud ju ka mingit Jedide tsölibaadikohustust, ma usun küll, et selle kümne aasta jooksul ta ka mõne omaealise meesterahvaga kokku puutus. Rullisid korra aasal üle selja ja armastuse kaunis lill puhkeski õide. Ma olen selgelt liiga küüniline sellise asja uskumiseks.

Kui esimest korda Sith Lordidest juttu tehti, siis tehti väga üheselt selgeks, et neid saab olla ainult kaks, õpetaja ja õpilane. Kuidas täpselt siis Imperaator kahte Skywalkerit pidanud oleks? No et kui Luke olekski öelnud, et jah muidugi tume pool - siit ma tulen, kuhu alla peab kirjutama. Siis oleks neid ju kolm olnud? Ja kui Imperaatori plaan  oli tõesti see et üks teise ära tapab, siis oli see üks aegade rumalaimaid plaane. Kaks ilmkõva sulast on alati parem kui üks.

Anakini kohta ütles kogu Jedide nõukogu, et poiss on liiga vana, ei seda koolitada saa. Luke puhul ei olnud mingit sellist kobinat. Yodal läksid kõrvad sajaga kikki, kui teda korra Jedi masteriks nimetati. Ja Obi Wan kes ainult surivoodil antud lubaduse pärast Anakiniga jantima hakkas kiitis ka Lukele kuidas ta Anakini nähes kohe teadis, et sellest üks väärt Jedi tuleb.

Rosebud

Jack Londonil on jutt Elujanu. Väga hea jutt. Mehest, kes keeldub suremast. Georg Lucasel on tegelased, kes surevad kohe kui võimalus antakse. Anakini ema ei teadnud, et teda otsima tullakse, pärast nii pikka aega oli see pigem väga vähetõenäoline. Nii et miks ta pidi (peale dramaturgilise vajaduse) surema just siis, kui Anakin ta köidikud läbi lõikas? Kurnatusse oleks ta võinud surra ju ükskõik mis hetkel varem ja miks oleks teda elushoidev elujanu pidanud kaduma just siis, kui poeg keda ta aastaid näinud ei ole, kes on vahepeal meheks saanud ja kellega on ilmselt päris paljust rääkida, ta köidikuist päästab. Yoda surm. OK, 900 aastat pole naljaasi, aga see surmaeelne kähin, veel ühest Skywalkerist. Milleks selline draama? Kui Obi Wan suutis surnuist end ilmutad ja Luke'ga vestelda, siis ei ole põhjust arvata, et Yoda seda ei suuda. Ehk siis vanamees oleks võinud rahulikult ära surra ja siis tulla ja rahulikult oma jutud ära rääkida. Ning Darth Vaderi surm - kui ma õigesti aru sain, siis suri ta sellesse, et tal valgusmõõgaga käsi otsast raiuti. Vigastus millest ta ise ja Luke mõlemad varasemalt silma pilgutamata välja tulid.

Ning olemegi jõudnud sarja kõige kohutavama möödalaskmiseni. Kui see kuradi nõukogu ja supervõimas Yoda ennast natukenegi liigutanud ja mõtlemisvõimet kasutanud oleksid, poleks neid kuut filmi vaja olnud. Nõukogu arvates on eeskujulik Jedi rüütel emotsioonitu tapamasin, kes teeb täpselt seda mida talle öeldakse. Ma ei viitsi kokku lugeda, mitu korda Jedi õpilane oma õpetaja käest sõimata sai, sest tal olid mingid tunded. Kaaslane komistab ja kukub. "Ei, sa ei tohi seisma jääda, sul on ülesanne täita."  Ülesanne, mis nõukogu sellele Jedi rüütlile andnud oli ja milles tal kahelda ei lubatud. Mulle tundub kuidagi hirmutav.

Aga olgu, tarkadel meestel on ikka vaja lolle musklimehi enda eest musta tööd tegema. Ainult et need targad mehed olid suhteliselt ühel nõul ses osas, et Anakin on eriline ja siis lasid teda koolitada Obi Wanil, kes sai meistriks eeskätt tänu oma meistri surmale. Mida täpsemalt Yoda suure osa esimesest kolmest filmist peale tagumiku laiaks istumise ja tarkuseterade pildumisele tegi. Luke'le jõudis küll ühena esimestest asjadest loengu pidada, miks Tume Pool ohtlik on, Anakini kohta raputas ainult pead ja pobises. Kui äkki oleks poisil natuke rohkem silma peal hoidnud ja suunanud ja noorest peast emast lahutatud ja emotsionaalselt keskmist Jedit ületavat annet vormida püüdnud. Tri, see Tumedale poolele ülemineku koht veel eriti karm. Anakini alandati korduvalt nii, et mina tema asemel oleks Palpantinele öelnud, et you had me at hello. Aga no ses osas muidugi parem katse, kui kuuendas osas, kus Luke'le põhimõtteliselt lihtsalt öeldakse, et "tule üle, saad kõhu täis ja jõuluks koju".

Hea - ükski neist filmidest ei pannud kella vaatama. Pärast ühe filmi lõppu ei tekkinud kordagi mõtet, et ma seda järgmist olen ju juba näinud, rohkem ei viitsi. Ning viies on absoluutne kuld (tiitreid vaadates tekkis mõte, et ehk see tänu Lucase keskmisest väiksemale osalusele) - lahing Imperial Walkeritega ja vanadusest seniilne Yoda ja meteoriidipilv ja Han Solo külmutamine ja valgumõõgaduell ja isegi see ammuteada twist. Hoogne ja pinev. Kui selle ühe filmi hinnaks on need viis ülejäänut, siis ma ütleks, et aus kaup.

300: Impeerium Tõstab Pead / 300: Rise of an Empire (2014)

Milline terve mõistusega inimene läheks nihikuga relvastatult kontrollima kas kahe kilomeetriposti vahe on täpselt 1000 meetrit või hoopis törtsuke peale? Või kui mõistlik on vihastada selle peale, et päike iga kuradi hommik just idapoolsest aknast silma hakkab paistma?
Ma olen seda vist korduvalt kirjutanud, aga siia sobib jälle. Enesekindlus on oluline. See on minu film. Kui mina ütlen, et  mees läheb ühest otsast sisse ja jumal tuleb teisest otsast välja, siis nii on. Kui ma hakkan vaatama filmi pealkirjaga 300: Rise of an Empire, siis ma põhimõtteliselt olen valmis uskuma, et nii need asjad vanasti käisidki. Mis need vanad legendid tõepäraemad on? Iidsete Aegade lugudes Hephaistos Zeusi pea vasaraga lõhki lõi ja sealt Pallas Athena välja hüppas, siis ei läinud keegi kuskile piketeerima, et Stephanides on mingeid seeni suitsetanud ja soga kokku luuletab.

Ei, ma ei püüagi väita, et tegemist oleks miski kandi pealt hea filmiga, aga tal on palju põhimõttelisemaid vigu, kui loominguline ajalookäsitlus ja kaheldavad lahingutaktikad. Alustaks sellest, et minu üllatuseks selgus kontrollimisel, et 300 on pikem film kui 300: Impeerium Tõstab Pead. Vähem möla rohkem tegutsemist. Suvist möllufilmi vaadates ei huvita ju kedagi see lugu mida räägitakse. Kui su stsenaristil ei ole just Terminaatorit ja Alieeni mapi vahel, siis võtke ometi käärid kätte ja lõigake seda sõnamulinat vähemaks. Themistokles näiteks ainult kõnesid pidaski ja oi tal oli neid igaks elujuhtumiks. Ma oletan, et kui ühes vähemkuulsas lahingus, Kepsleva Ninasarviku kõrtsi väljaviskajaga tekkinud erimeelsus kohaliku õlle kvaliteedi osas, kaotatud nibu tema sõjamehekarjääri lõpetas, siis võttis ta endale uueks nimeks Cicero.

On asjad mis passivad omavahel kokku, võibolla isegi täiendavad üksteist ja siis on igast katsetused. No proovige näiteks huumor ja tõsist õõvatunnet kokku segada. Naerad nii et tilk püksis ja samal ajal on hirmuhigi otsa ees. Ei toimi ju. Samamoodi ei toimi see, kui tahad et su film oleks ühelt poolt hullult brutaalne ja teisalt teed vere rõhutatult digitaalseks. Kui meestel on ikka Hattori Hanzo mõõgad, siis need lõikavadki ihu nagu paberit. Kreeklastel ju põhimõtteliselt võis olla mingi sama pädev mõõgameister. Aga kui sa tahad jätta vaatajale muljet, et sul on nii karmid mehed võitlemas, kes muud tapmisviisi peale viilutamise ei tunnista, siis ei saa sellesamas kaadris olla midagi, mis näkku karjub, "ma ei ole päris, it's only a movie"

Artemisia tegelane kerkis muidugi esile. Mõeldi talle ju lausa mingi taustaluguvälja. Aga, miks oleks keegi pidanud suvalise tänavalt leitud neiu peale hakkama sellisel määral ressursse kulutama. Hei hopsti, kes siin rentslis lebab, ma arvan, et sellest saab mu armaada tulevane ülemjuhataja. Ning Artemisiaga seotud ka kõige ilmsem ja lihtsam näide, mis juhtub, kui hakata sellist tüüpi filmis karakteriarendusega tegelema. Meile tehakse filmi alguses väga üheselt selgeks, et naisterahvas valdab hiilgavalt erinevate torke- ja lõikerelvadega tapmise kunsti. Ja finaalis, kus temal on kaks mõõka ja Themistoklesel ainult üks, võidab kahevõitluse Themistokles. Mehed võtavad lahingumöllus ikka kiivreid peast ära, higi valgub niigi silma ja siis see kuradi metalltorbik ka veel rõhub peas. Aga kaks mõõka vs üks. Ilma raudrüüta, ilma kilbita. Themistokles ei ole ka mingi Björnarsson. Kuidas ta saab võita. Kui ei oleks seda stseeni, kus Artemisia üles kiidetakse, sellist küsimust ei tekiks, aga stsenaristil oli vaja karakaterit arendada.
Ja see mõttetu seksistseen. Andis ta tõesti neile tegelastele sügavust juurde ja viis lugu edasi? Eva Greeni tisse sai näidata. Kui lavastajal tõesti selline salasoov oli, siis oleks võinud oma stseeni ära filmida ja pärast uncut versiooni sisse lükata.

palun - an important plot point

Üldises plaanis töötab selle filmi kahjuks ka see, et arengut ei toimu vastaste osas. Mehed on laevade peal, raiuvad üksteist tükkideks, paus, mehed on laevade peal, raiuvad üksteist tükkideks. 300-s olid erinevad raskustasemed. Ühte tüüpi vastastega saadi hakka, järgmine level ja raskemad vastased.

Kaks positiivset momenti mainin ka siiski ära. Esimene lahing laevadega. Üks suur ja tugev ning mitu väikest ja väledat. See jõud ja võimsus ja puruneva puu ragin. Uuhh-uuhhh. Ürgmees kiidab. Ning teiseks lõputiitrid. Sellist filmi ma vaataksin hea meelega. Kas selles stiilis täispikk animatsioon oleks tõesti kallimaks läinud? Aga kurat, see taustamuusika. Räme alaealistele ligipääsetavasse blogise mittesobiv sõim. Kaverdamine ei ole automaatselt halb. Aga see peab siis originaalile midagi juurde andma. See mis Junkie XL Black Sabbathiga tegi... Mingi kaja oli sinna külge poogitud ja mingi autotunega hääled veidi siledamaks roogitud. Mingi kuradi pehmode variant raisk.

Harold and Maude (1971)

Aegade suurima detektiivi (ei, mitte inspektor Clouseau) Pat Healy hinnangul aegade suurim armastuslugu (ei, mitte Zeus ja Roxanne) Harold ja Maude. Tõsi, Patrickut võis selleks avalduseks motiveerida võimalus romantilise kangelanna Mary ihupesu kallal nokitsema pääsemine. Tähelepanuväärne on kahekümnendate alguses Haroldi ja kaheksakümnele läheneva Maude lugu aga kindlasti. Noormees, kelle hobide hulka kuuluvad matustel ja lammutustöödel kiibitsemas käimine ja enesetappude lavastamine ning vitaalne memm, kes ta elu nautima õpetab.

Eeskätt muidugi see vanusevahe. Sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Ega ma ise ka ei kujuta ette end nii väärikas eas daamiga intiimses suhtes olevat, aga ma oletan, et kui saada üle reaktsioonist, i would be remiss in my duty if I did not tell you that the idea of intercourse... the fact of your firm young commingling with the withered flesh sagging breasts and flabby bu...buttocks makes me want to vomit, siis on tegemist lihtsalt ebaratsionaalse ressursi raiskamisega. Noor täies elujõus mees ja sünnitamiseast kaugel väljas naine. Kuidas peaks sugu sedasi kestma jääma? Ma arvan, et ühiskonnal oleks palju kergem seedida seda, kui Harold oleks ühe neist pruudikandidaatidest ära võtnud, talle lapse teinud ja Maude armukesena pidanud.

Teine oluline naine Haroldi elus ja põhjus miks poiss (no ta ei näe sugugi 20+ välja) ennast üles poob, maha laseb, põlema paneb... on Haroldi ema. Ma ise pean hästi oluliseks teha vahet hoolimise ja hoolimatuse vahel. Ema olematud reaktsioonid "enesetappudele" ja kuldaväärt ankeedi täitmise stseen viitavad nagu küllalt selgelt sellele, et emal pole pojast väga sooja ega külma. Ma arvan aga, et ta lihtsalt ei oska paremini. Tahe, olla hea ema, on olemas, aga välja tuleb nii nagu alati. Nii et Harold on tegelikult ka parasjagu isekas jõmpsikas. Ei saa just öelda, et tal mingid põhivajadused täitmata oleksid. Olgu, emal on emotsionaalse läheduse jagamisega probleeme, aga no näiteks need tütarlapsed. Esimese asjana oli vaja nad poolsurnuks ehmatada (mis, tunnistan ausalt, oli üksjagu naljakas). Neiu Sunshine samas reageeris ju parasjagu huvitavalt, et Harold oleks võinud temagagi tutvust süvendada.

Hea film ei ole alati meeldejääv. Harold ja Maude on heade näitlejatöödega ja märkimisväärselt terava dialoogiga film, aga minu jaoks teeb ta meeldejäävaks heliriba. Cat Stevensi lihtsad folklaulukesed sobisid tegevusega lihtsalt suurepäraselt. Isegi finaalis kõlanud Trouble tekitas tahtmise aeda lõke üles teha, vahukomme kõrvetada ja vaikselt  kaasa joriseda. Absoluutselt positiivsed. Täpselt nagu Maude.