Hõffi näidiskava

Nüüd on see siis ametlik. HÕFFi kava on täies hiilguses üleval, mis tähendab, et üle terve Eesti istuvad inimesed laua taga, närivad pastakaotsa ja püüavad paberile panna plaani, kuidas nelja päeva jooksul näha võimalikult palju filme ja jõuda seal vahepeal ka usinalt sotsialiseeruda. Et ülesanne veelgi raskem oleks, on sel aastal kasutuses KOLM saali, nii et eelnev kodutöö on hädavajalik, et mitte ühel hetkel avastada, et korraga on vaja kahes kohas korraga olla. Abistamiseks postitan siia ühe näidiskava.

Neljapäev - vaikne soojendus.
19:30 Maniakk - treilerist paistis noort Argentot, jälitav kaamera, helkiv tera, toonid olid ainult valed. Aga avalöögiks tundus täitsa magus.
22:30 Enter the Dragon - esimene film eriprogrammist mis kõigil meestel käed värisema peaks võtma, Leonid Volodarski ninahääl esimest korda.

Reede - hoog üles
17:00 Blood C - anime ei ole küll minu teema, aga et verd lubatakse, siis annan võimaluse.
19:00 Kill List - ega ma väga aru ei saanud, mis see film endast kujutab, aga treiler oli intrigeeriv
esimene valikukoht 20:45 DANGER 5 või 21:00 Berberian Sound Studio - kas midagi mõnusalt jaburat või mõnusalt atmosfäärikat.
teine valikukoht 22:30 Terminaator või 22:45 Shopping Tur - kas Leonid Volodarski ninahääl teist korda või  venelaste zombiekomöödia
00:30 Sawney - Helmuti poolt väga kaval Inbred tutvustuses ära mainida, raju bodyhorror ka üldiselt väga ei imponeeri, aga äkki...

Laupäev - punn põhjas
12:15 American Scream - varajastele ärkajatele väike humoorikas dokumentaal Halloweeni kahjulikust mõjust
16:30 ABC of Death - kui film on pooltki sellest, mis treilerist aimdub on tegemist kohustusliku vaatamisega
19:00 Omnivoros - tundus kahest laupäeval linastuvast hispaania filmist see asisem tükk
20:45 DANGER 5
kolmekordselt raske valik 22:30 Lone Wolf McQuade või 22:45 Dear God No! või 23:00 Mad Max 2 - kas Leonid Volodarski ninahääl kolmandat korda või midagi parasjagu pöörast või puhas klassika

Pühapäev - vaikne pohmelus
12:00 Sightseers - terake musta huumorit enne kojusõitu.

Ja kui keegi veel kahtleb, kas üldse tasub seda Haapsalu trippi ette võtta, siis natuke reklaamteksti täiesti tavalistelt inimestelt.
Olen ikka endale ja oma sõpradele öelnud:" Kui maailm tahab hulluks minna, siis ei pea meie seda koos temaga karjas tegema."
kes peaks seda rõvedust vaadata tahtma...ei kujuta ette.
Ma kaldun pigem arvama, et tegemist on olukorraga, kus muu endast lugupidav maailm on keeldunud selle filmi (esi)linastamisest!
Tundub, et taoliste filmide tegijate ja vaatajate tundemaailm on tõsiselt kahjustatud... Kuidas on võimalik selge mõistuse juures olles tahta filmida taolisi õudusi? Milleks? Ja mida tunnevad selliste filmide vaatajad, kes teevad ju seda oma vabast tahtest? Mis see on, mis sunnib pealt vaatama teise inimese mõrvamist? Ja miks selliseid filme on vaja kellelgi reklaamida ja suure raha eest siia vaiksesse Eestisse tuua.

Caligola (1979)

See on siis see film, mida värskelt manalateele siirdunud Roger Ebert lõpuni ei suutnud vaadata ja mis sel aastal HÕFFil ekstreemkino seansil ettenäitamisel tuleb. Õrnalt ajaloole tuginev lugu Rooma keiser Caligulast, kes ei jätnud sepa sealegi, ei süütust, ei elunatukest. Senaatoritest ja muudest väiksematest tegelastest rääkimata.

Ei hakka siin pikalt keerutama, Caligola on justkui Elu24 staar, kes kuulus eeskätt selle poolest, et ta on kuulus. Kõik see tingel-tangel mis selle ümber käis, kes tahtis oma nime tiitritest välja saada, kes keeldus rollis, kui kostüüme nägi, kes aastaid moraalse kahju pärast kohut käis. Ning muidugi seks. Sest seks pidavat müüma. Vähemalt sedasi mõtles produtsendihärra Bob Guccione ja andis pärast võtteperioodi lõppu lavastajale Tinto Brassile jalaga, filmis sõbrapoisiga paar panostseeni juurde ja lasid kääridelt kibedalt käia. Tulemuseks film, mis ei vastanud ühegi tegija ootustele ja mis osutus üllatavalt tüütuks vaatamiseks. Pikk ka kurivaim.

Vägivalda oli vähe ja ei saanud isegi toona šokeerida (Wes Craven oli seks ajaks juba paar filmi teinud). Väga ja väga nimekad näitlejad poseerisid dekoratsioonide taustal, sest mingit mõistliku teksti neil öelda ei antud (Helen Mirren sai korra koerapoosis Malcolm McDowelliga seksi imiteerida ja korra ka Drusillaga koostöös kurba keisrit lohutada, nipet näpet veel). Ja seks ei olnud erutav (umbes Cafe Flesh tasemel antierootiline).

Täitsa õige tegu, et ära keelati. Mitte nüüd päris teemasse, aga ma üldiselt tahaks sellist ärakeelamist rohkem näha. Või siis selline tarifitseerimiskomitee, kes jagab filmid kunstilise taseme järgi kategooriatesse, nii et C taseme saanud filmi piletihind võib olla maksimaalselt 1 euro näiteks.
Kui tahate hirmpikka ja suurejoonelist ajaloolist spektaaklit, siis vaadake Spartacust ja Ben Huris oli vähemalt üks vinge kaarikutega võiduajamine. No ja porri tehti seitsmekümnendatel ju kah kõvasti, Deep Throat muidugi (mille ümber ka igasugu trianglit löödi) ja ka noor Ron Jeremy tegi oma esimesi arglike samme tähesära suunas.
Mitte et sellest jauramisest miskit muutuks, HÕFFil on sel seansil nagu ka kõigil teistel saal paksult rahvast täis.

Kehanäppajate neli tulemist

Me oleme liiga emotsionaalsed. Tasub vaid mingil jobul ilma suunatuleta rida vahetada, toolijalal uuele kallile tammeparketile mikrokriim vedada või vanaonu Edgaril endale vanaduspäevadeks natuke raha kõrvale panna  kui juba vererõhk tõuseb ja otseesisel veen tukslema hakkab. Ning kui tore tulnukorganism seda evolutsiooni äpardust kõrvaldama asub, siis on kellelgi ikka vaja vastu sõdima hakata.
Neli korda järjest. 1956, 1978, 1993 ja 2007. Esimene kord proovivad tulnukad väikelinnas, järgmine kord mõtlevad, et San Franciscos on ehk avatuma meelega elanikud, 93. pöörduvad sõjaväe poole ja seni viimane katse tehti Washingtonis.

Esimene film kõige parem (traditsiooniliselt). Idülliline väikelinn. Kõik tunnevad kõiki, nii et kui keegi natukenegi teistmoodi käitub, on see kohe piimamehe vanaonu tütrepoja klassijuhatajal teada. Tegevuspaik piiratud, kuskile urgu peitu pugeda ei ole. Ja peategelane tore kivinägu.

Teises on tegevus suurde linna kandunud, nii et pinge hajub ära. Inimesed ei tea kõrvalkorteris elavate naabrite nimesidki, mis siis sellest loota, et nad veidrat käitumist tähele paneksid. Gore stseenid on aga vingemad. Donald Sutherland näeb terve filmi jooksul välja nagu ei saaks ta mitte millestki aru, dr. Spock on dr.Kibner ja lõpp on vägev. Ning erilise kirsina astub filmist läbi ka esimese peategelane.

Kolmandas tõmmatakse perimeeter koomale. Kuna stsenaristid otsustasid, et niikuinii kõik juba teavad seda lugu, siis selle läbi pinge kasvatamine niikuinii ei toimiks. Peategelaseks on hilisteismeline, kelle arvates täiskasvanud on igal juhul mingid veidrikud, ilma tulnukmõjutustetagi. Ja pingeline peaks olema jälgida, kuidas  ta sellest ussipesast välja pääseb. Kõige kurvem on see, et filmis on Forest Whitaker, kes minus juba oma ekraanilolekuga ebamugavustunnet tekitab ja teda kasutatakse täpselt kahes stseenis.

Arrrggghhh, sedasi saab peategelase isa haisu ninna, et midagi pole korras. Türi ma ütlen, sõitnud siis juba lihtsalt piigiga tünni sisse.

Ultimate test.

Hetkel viimane adaptsioon leiab jällegi aset suures linnas ja keskendub rohkem sellise invasiooni teaduslikule seletamisele, et kuidas ikka tulnukad maale jõuavad, milliseid temperatuure nad taluma peavad, kuidas nad inimkehas toimivad, ühesõnaga kõik seletatakse loogiliselt ära. Esimest korda on keegi isegi selle peale tulnud, et tulnukas võib lihtsalt vana korpuse üle võtta, nad ei pea kloone kasvatama. Sellega seoses aga... loojana oled sina boss, sina ütled kuidas asjad käivad. Pikk ja põhjalik seletamine ei aita kui sa jätad vaatajale võimaluse ja aja selle kallal urgitsema hakata. Linna veehoidla ja ei olekski vaja olnud vaest Kidmani mööda linna taga ajada. Asjatult oma tegemistele tähelepanu tõmmata.

Kahe viimase filmi juures üks väikestest asjades, mis mind häiris oli see kergus kuidas väikesed lapsed vägivalda suhtusid. Ei mingeid tundeid. Veri lendab, aga nemad ei tee väljagi.

Ja siis ma tahaks veel näha versiooni, kus mängivad Steven Seagal, Mark Wahlberg ja Zooey Deschanel. Neil ei oleks mingit probleemi tulnukate sekka sulandumisel.