Raske on olla jumal / Es ist nicht leicht ein Gott zu sein(1989)

Jätkame raamatute põhjal vändatud filmidega.
Kohati päris läbinägelik Kuningas on seni rahulik, kuni kaunid naised ta ümbert ei kao ja kalaveri pokaalis loksumas on. Tegelik võim on julgeolekuülem Reba käes, tema "Hallidel" on luba kottida kõiki, kes jalgu jäävad. Põhiliselt siis lihtrahvast ja eriliselt seda osa lihtrahvast, kes kirjapulka õiget pidi käes oskab hoida või paberile kantud varesejalgadest sõnu kokku veerida suudavad. Sest haritlased on nõmedad. Ajavad muuhulgas mingit hullu juttu väikestest Mikro Oobidest, kes meie sees elavad. Pühadusetõotus.Umbes sellise maailma avastasid vaprad kosmoseuurijad meie kauges tulevikus ühe asteroidivöö tagant, kuhu varem vaatama ei oldud satutud. No ja mõtlesid siis oma lõpmatus tarkuses, et nad natuke piiluvad, et kuidas see elu seal planeedil siis õieti toimib. Aga ei sekku. Nii väga. Loomulikult juhtub nii, et mida rohkem püütakse mitte sekkuda, seda enam kodusõja poole olukord kisub.Raamat oli Stugatskitele omaselt hea ja mitte nii väga omaselt vähemasendav. (Purpurpunaste purjede maa näiteks paneb iga noore kosmonautikahuvilise paljalt mõttest Vostok 2 pardal paari kiirema ringi tegemisest tekki üle pea tõmbama.)
Film ei saa aga kuidagi käima. Tegelased tundusid kõik nii üheplaanilised, tegevus loksus laisalt täpselt ettemääratud piirides lõpu poole, enamik konflikte ja pöördepunkte pani lootma, et ehk järgmine on veidi põnevam. Kõige igavam oli kusjuures see hetk, kui tuli välja mida ja keda selle missiooni käigus tegelikult uuriti. Inimloomust ei saagi kohitseda? Uskumatu.Sisu poolest tühjem kui Stalker, vormilt vaesem kui Asustatud saar. Ainult ulmesõbrale, kel kindel tahtmine kõik Stugatskite ekraniseeringud ära näha.

üks huvitav masinavärk päästis täielikust ikaldusest

Läänerindel muutuseta / All quiet on the western front(1930)

Mul ei ole suurt ettekujutust sellest, mis raamatuid koolis lastel lugeda palutakse (sundida ei tohi neid enam ammu millekski), aga mäletan, et meile andis emakeele õpetaja muuhulgas valida, kas midagi Hemingway-lt või midagi Remarque-lt. Uskumatult kehva valik. Toona hinde saamiseks sai ette võetud "Kellele lüüakse hingekella" ja kuigi tegemist oli vägagi hea raamatuga, siis "Läänerindel muutuseta", mille aastaid hiljem kätte võtsin, lõi täiega hingetuks. Ma närisin end läbi "Isa Goriot", "Kuritöö ja karistuse", "Kuristiku rukkis", aga ma pidin ise raamaturiiulist "Läänerindel muutuseta" üles otsima. Aga kui ma oleks pärast lõputunnistuse saamist lugemisoskuse nurka visanud? Ma oleks teadnud, millist tooni pruun on proua Vauqueri pansionaadi alumise korruse söögitoa paplipuust kardinapuu õhtuse päikese kiirte peegelduses kaminasimsil seisvalt pildiraamilt, oleks osanud pandimaja rööviks sobiva relva valida, võinud nimetada teema, millest ei maksa toakaaslasele koolikirjandit kirjutada, kui lõuga ei taha saada, aga ma ei oleks teadnud, mis teema oli Kemmerichi saabastega.
Päris huvitav muidugi, kui seda raamatut ajateenistuses olemise ajal lugenud oleks. Mis pilguga järgmisel hommikul relvakuuris kahureid vaadanud oleks? Mingil põhjusel ei näidatud meile ka raamatu järgi tehtud filmi, samas kui Saving Private Ryanit kedrati oksendamiseni. Samas, ega meile Full Metal Jacketit ka ei näidatud.Igal juhul, film nii mõjuv ei olnud. Paul Bäumeri lugu oli küll korralikult esitatud, Katczinski söötiski noortel nekrutitel kõhud täis ja mehed leidsid vestlusringis ideaalse lahenduse tulevikusõdade pidamiseks, aga ei pommitamiste ajal kaevikutes konutamine, koduste võõristamine, sureva mehega eikellegimaal ootamine, ega isegi ikooniline lõpustseen ei pannud mind rahvasaadikule kaitsekulutuste vähendamise teemalise petitsiooni mustandi koostamise peale mõtlema. Pilt ei andnud kirjasõnale mitte midagi juurde.
Filmina korralik, aga kindlasti mitte kohustuslik vaatamine. Kui raamatut lugenud ei ole ja kaks ja pool tundi aega on, siis võite ju ette võtta. Samas, raamat on paks umbes 200 lehekülge. Maksimaalselt kaks õhtupoolikut.

Armilõust / Scarface(1983)

Paberil näeb Scarface ikka väga võimas välja. Al Pacino mängib Kuuba immigranti, kes kõigi võimaluste maal Ameerikas seadustest veidi mööda vaadates ropprikkaks saab. Noor Michelle Pfeiffer kehastab ta apetiitset kaasat. Brian De Palma juhatab vägesid ja Oliver Stone paneb tegelastele sõnu suhu. Põhiliselt siis sõna fuck, väidetavalt tihedusega 1,32 fuck/sekundis. Ning Roger Ebert tõstis mõlemad pöidlad üles.Mina ei tõsta kumbagi, sest kui ma hakkan filmi peale tagasi mõtlema, siis tõsiselt häid stseene, mis kiitust väärivad ja meelde jäid oli põhimõtteliselt üks. Vannitoas mootorsaega möllamine. Sel hetkel ma veel arvasin, et tuleb üks igavesti kõva film. Tuli aga küllalt ebameeldiva töllaka tõusu ja languse lugu. Ilma mingisuguste üllatusteta. Mida edasi, seda tüütumaks vaatamine läks. Võibolla küll, et peaks Pacinot näitlejameisterlikkuse eest kiitma, aga panen Tony Montana ilma mingite südametunnistuse piinadeta Jake La Mottaga ühte patta. Tegelane, kes on kirjutatud nii jobuks, et näitelajatöö tublidus mulle midagi ei tähenda ja mis kogu ülejäänud filmi (võimalikud) positiivsed küljed varjutab. Metsavana rääkis kunagi, et 32. aasta originaal olevat päris pädev film, võibolla kunagi kauges tulevikus kontrollin selle väite tõelevastavust.

mingi kasu sellest filmist siiski on tõusnud. GTA Vice City on siit päris kõvasti laenu võtnud. Kõige selgemalt siis häärber ja lõpumissioon, kus automaatidega vennad sulle tormi jooksevad.

Mängumaanid: Tõusev tase / The Gamers: Dorkness Rising (2008)

Oleks muidugi võinud selle filmi ka eelmisse postitusse sisse susata, aga käsi kohe kuidagi ei tõusnud klaviatuuri kohale. Ei saa küll öelda, et tegemist oleks mingi filmikunsti seisukohalt olulise tööga, aga see entusiasm, millega tegutseti kaamera ees ja ilmsesti ka kaamera taga ja stsenaristi töötoas ja montaažikambrikeses kumas teosest läbi nagu Galadrieli juuksekihar mithrilist soomussärgi alt. Pealegi on tegemist filmiga, millest suure tõenäosusega on kuulnud vähem inimesi, kui neid, kes teavad, kes on Galadriel. Nii et väike promo kulub talle igati ära.Aastaid kokku mänginud seltskond ei saa kuidagi endale antud ülesandega (mine ühte kohta ja löö üks kuri kaabakas maha) hakkama, sest salakaval mängujuht on välja mõelnud mõned lisareeglid, kuidas täpselt seda kaabakat maha lüüa tuleb, nii et ta ka maha jääks. Meeleheite äärele viidud mänguritel ei jää seetõttu muud üle, kui salakavalusele salakavalusega vastata ja seltskonda uus liige värvata. Kes dramaturgilise efekti huvides on naine.Mõni aasta tagasi näidati Höffil Islandi fantaasiafilmi Astropia (2007), kindlasti loob mõnel lugejal selle filmiga seose, aga veidi pikema mäluga huvilised meenutavad üht lühifilmi veelgi varasemast ajast, nimelt Gamers (2002). Mille lavastajaks ja stsenaristiks on Matt Vancil. Mees, kes samu asju ka G:DR juures teeb. Ja teeb paremini, mis on ka täiesti loogiline, kogemus on ju all.
Rollimänguga sinasõpruses või ka teretuttava seisuses olemine annab vaatamiselamusele kindlasti lisaks, aga kohustuslikuks eelduseks see ei ole. Tore väike indiefantasy.

Märkimisväärsed filmid ratsutavad jälle

Naljafilmide eri.

Erksamad filmiblogijad valmistuvad juba Polaarjoone Kangelastest kirjutama, mul veel Rare Exports - A Christmas Tale (2010) ülestähendamatagi.
Meie oma Peeter Jakobi purustab miljonite laste illusioonid päkapikkude ja Jõuluvana tõelise olemuse suhtes. Ning vaid hakkaja Pietari jõupingutused ei lase Jõuluvanal näljanäpistuse kustutamiseks miljonite laste luid purustada.
Üksjagu naljakas, aga kui loo aluseks olnud lühifilmid nähtud, siis täispikk sind just krampides vähkrema ei pane. On ju teada, kuhu lõpuks välja jõutakse ning kasutatavaks meetodiks on klassikaline täiskasvanud ei kuula sugugi, mis lapsed räägivad, kuni on peaaegu et liiga hilja.
Mis ma sellest filmist õppisin: Kui jõulude ajal päkapiku püüdmise soov tekib, siis hiirelõksuga pole midagi teha. Tuleb maalt vanaisa juurest aida alt karu- või no vähemalt rebaserauad välja otsida.
Muhe vaatamine.


Järgmiseks mõnusalt kahemõttelise pealkirjaga Sex Drive (2008), mille mina eesti keelde tõlgiks kõhklematult Seksikihuks.
Nohiklik Ian, filmiajaloo ebatõenäoliseim sugumürsk Lance ja neiu Felicia sõidavad Ameerika teise otsa Iani süütust kaotama.
Jällegi üksjagu naljakas, aga norimiseks jäeti ka kuhjaga ruumi.

Saage tuttavaks - Felicia.

Ei ole just kõige koledama välimusega tüdruk. Ian pidi aga surmaeelse kogemuse läbi elama nägemaks, mida juhtkoera koju unustanud pime talle öelda oleks osanud. Nimelt siis seda, et on teada juhtumeid, kus inimesed end internetis veidi üles kiidavad.
Miinuspoolele ka muidugi see, et tegemist on Euroretke klooniga, kust puuduvad Itaalia libedik ja Vinnie Jones. Plusspunkte teenib aga uskumatult sarkastiline Seth Green. Ning teenib neid nii palju, et üldmulje jääb filmist positiivne. Ning seda vaatamata uskumatult vaimuvaeselt lahendatud Rexi liinile.


Lisaks soomlastele ja ameeriklastele oskavad veidi nalja teha ka hispaanlased. Sexykiller, moriras por ella (2008).
Noor tudengineiu Barbara on kui inimpalvetajaritsikas. Otseselt vist kellelgi pead otsast ei hammustatud, aga eluga õnnestus tema voodist pääseda vähestel. Ning mõni eriti õnnetu mees pidi elu jätma kogunisti seksimata, lihtsalt vormis hoidmise eesmärgil.
Õnnetul kombel oli filmi naljakaim hetk, vennad Marxid kohtuvad Screamiga, kohe alguses ära. Edasipidi seda millegagi üle trumbata ei õnnestunud ja mida lõpu poole, seda raskemaks tundus minevat. Hägusaid vihjeid klassikalistele linateostele (Braindead, Evil Dead, Re-Animator) võis tabada, aga paroodia kohta selgelt liiga tagasihoidlik.

Ameerika poolelt astusid seepeale võistlustulle kaks tagasihoidliku meest Tucker & Dale vs Evil (2010).
Meestel on plaan vana metsamajake üles vuntsida ja seal loodusega üheks saada. Püüda kohalik järv kalast tühjaks, juua kohalik pood õllest tühjaks ja mängida lauamänge, nii et täringutel nurgad maas. Koolivaheaega veetev noortekamp kavatseb teha aga kõik endast oleneva, et lemmingute käest maailma kõige enesetapjalikuma liigi tiitel üle võtta ning Tuckeri ja Dale'i unistused uhutakse vereojades minema.
Lühifilmina oleks selgelt parem olnud, sest sel hetkel kui lõppesid noored, keda kogemata vardasse ajada, lõppes ka filmil jaks. Pinge hoidmiseks pidi ju mõlemale poolele piisav hulk võitlusvõimelisi osalisi jääma ning see päris sarimõrvari liin, mis tegevuse üleval hoidmiseks sisse toodi ei toitnud.
Suurepärase treileriga normaalne film.


Eriti pikalt on oma järge oodanud Black Devil Doll (2007), mis sai vaadatud ühel vihmasel õhtupoolikul ammu ammu lodjakojas lambanahkadel istudes ja silmanurgast piiludes, et kuhu see kirvega mees nüüd jäi.
Sarimõrvari hing poeb ilmsüütu nuku sisse ja muudab selle maailma kõige suurema libiidoga iseseisvaks seksileluks, kel vahel silme ette punane udu langeb.
Tavaliselt tuleb sellises mahus palja naiseihu nägemiseks hoopis nõrgema süžeega filmi vaadata. Nii et siit võiks nagu BDD plussi kirja saada. Õnnetuseks ei alastus aga mitte iga kord seksikas, nagu Anne saunas pensionäride happy houri ajal igaüks veenduda võib. Nii et nii uskumatult kui see ka ei kõlaks, siis ropu suuga mänguasja ja mitte kõige kaunimate ega kõige siivsamate naiste vahelise sugutamise vaatamine muutub suhteliselt kiiresti tüütuks. Ja suurt ei päästa seda ka ketšupiga kastmine. Aga kui sa oled sedasorti inimene, kes võtabki kätte ja läheb Anne sauna minu väite tõepärasust kontrollima, siis on BDD just sinu jaoks.