Sügisball(2007)

Vältimaks juba eos seda, et Riina Sildos järgmine kod Kolmeraudses Mihkli küsimuse peale, et kuidas Onu Kalveri esitatud väiteid kommenteerite, saaks nagu muuseas visata, et ah? mis? kesse? tema nüüd midagi Eesti Filmist teab, siis palun, siit tuleb kohe üks äärmiselt viks ja viisakas postitus.
Praeguseks hetkeks on soe ja päikeseline suvi muidugi vaid helge mälestus, aga ühel sumedal õhtupoolikul, kui päike köögipõrandat kuldas, linnukesed kirsipuu otsas trillerdasid ja avatud aknast sulnis lihaküpsetamislõhn tuppa valgus, tundus et äkki ongi kõik nii hästi, kui poliitikud räägivad.Loomulikult ma pidin midagi ette võtma, enne kui reaalsusega igasugune side kadunud oleks. Panin akna kõvasti kinni, tõmbasin kardinad ette, lasin kassi õue linde püüdma ja panin Sügisballi mängima. Ja sain ikkagi tünga. Hea film oli, raibus ja üldse mitte nii masendav, kui ma ootasin.
Eriliselt tõstaks esile Taavi Eelmaad ja Juhan Ulfsaki. Need kaks karakterit jäid kõige säravamalt meelde. Üks Tiina Tauraitega oma unistusi jagamas ja teine neiule karmi tõde otse näkku ütlemas. Rain Tolgi näitlejatöö osas lubage mul aga äraolevale seisukohale jääda, seda ju tegelikult ei olnudki, mees oli lihtsalt tema ise.Kui veel oleks osatud Soome pedofiili seiklused filmist välja lõigata ja lõpplahenduseks midagi asjalikumat välja mõelda, oleks tegemist lausa väga hea filmiga. Ja seda mitte Eesti filmi kontekstis. Peab vist selle surnud koera lohistamise ja toore maksa söömise ka ära vaatama.

Eesti oma blockbuster on teel

Seoses Eesti kõigi aegade kalleima filmi, Polli Päevikud, valmimisega rääkis Riina Sildos Kolmeraudses (16.09 saade, kerida 54:30 peale) natuke antud filmi tegemisest ja natuke filmitegemisest üldisemalt. Teema, mis naise eriti emotsionaalseks muutis, oli eetika. Nimelt polevat eetiline Eesti Filmi kohta halvasti ütlemine. Sest esiteks me oleme nii väikesed ja teeme nii vähe filme ja teiseks pole see lihtsalt viisakas, kuskil mujal maailmas ajakirjanikud küll niimoodi ei tee.Täiesti uskumatu. Kriitik ei või öelda, et tegemist on halva filmiga, isegi kui produtsent ise tunnistab küsimuse peale, kas oli siis hea film, et kindlasti polnud tegemist Eesti läbi aegade halvima filmiga. Öelnud siis ausalt, et talle produtsendina ei meeldi halb reklaam, mitte valutada südant Eesti filmikunsti pihta suunatud alatute rünnakute pärast.Muide, nende üksikute lõikude põhjal, mis uuest filmist saates näidati, on muidugi absoluutselt ebaeetiline midagi filmi enda kohta üldiselt öelda, aga teate neid Rosamunde Pilcheri naistekaid, mida Kanal2 nädalavahetuseti näitab? Neist, ma usun, on Polli Päevikud raudselt parem! Ses osas võib Riina Sildos mind vabalt reklaamikampaanias tsiteerida.

Machete (2010)

Järgmine kord, kui keegi tuleb rääkima, et Van Damme ja Seagal on mingid mõttetud vennad, et nad Expendablesi mängima ei läinud, siis sõltuvalt meeleolust ja ütleja füüsilistest atribuutidest on tegutsemisvariante küll mitmeid, aga üheselt määrab selline avaldus ütleja kohta ära, et tegemist on täieliku ignorandiga, kes kuskilt midagi kuulnud on, aga tegelikult asjadest midagi ei tea.
Esiteks keeldus madalalaubalist märulit heaks meelelahutuseks pidav Stallone Jean-Claudele vastu tulemast ja filmi intriigi juurde toomiseks stseeni Luikede Järvest (Matthew Bourne lavastatuna) sisse kirjutamast ja teiseks oli Seagalil midagi paremat teha.
Valimine on küll tõesti tänamatu töö, aga filmiblogija peab vahel ikkagi südame kõvaks tegema ja karmi tõe välja ütlema. Machete on parem film kui Expendables. Ühe kõva plussina on Rodrigueze film ju kohe tükk maad rohelisem. Ja roheline olemine on ju ometi tähtis. Igatahes tuleb filmi puhul roheline olemise all mõista loomulikult tema taasvaatamise tõenäosuse protsenti ning Machete puhul on see Young Frankensteinile (igavate numbrite asemel on selle skaalal otspunktideks filmid. Ühes servas Sex and the City, teises YF) äärmiselt lähedal, lühendite keeles siis TV p(Machete) = 0,9 YF. Nii kõrge rohelisuse aste on tingitud neist rohketest stseenidest, mis suu kõrvuni vedasid ja silmad sädelema panid. Missugune tümikas see peaks küll olema, kes ei heldiks nähes, kuidas Danny Trejo teise mehe peensoolest kinni hoides akna taga kõlgub. Silmad on tal ju nii hellad.Aga. Alati on ka mõni aga. Kuigi ma Machetet kunagi veel vaadata kavatsen, ilmselt vaatama satun, sest heade filmidega juhtub tihtipeale, et neid satutakse uuesti vaatama, ei ole tegemist päris 10/10 filmiga. Ja ei ole sellepärast, et ta ise näitas algusega ära milline üks tõeliselt vinge 10/10 film olema peaks. Selline energia ja brutaalsus, mis esimese madinastseeni käigus saali paisati, pani mind mõttes juba erinevate ülivõrrete ülivõrdeid välja mõtlema. Kõigi lahingute ema on ju juba lootuselt kulunud väljend, kui seda ka 3. Matrixi kohta kasutada võib.Edaspidi tuli kõigi nende vingete stseenide vahele aga liiga palju uimerdamist. Liialt palju keskenduti selle vana ja kulunud loo rääkimise peale. Vähem möla, pikem samm. Rohkem soolikate otsas rippumist ja basseinis aelemist ja murutrimmeriga ihukaitsjate hirmutamist. Selleks ju montaažiruumis käärid ongi, et filmi tempot alla kiskuv liigne liha maha nüsida, mille pagana pärast oli vaja iga viie minuti tagant Seagalit Jeff Faheyle ühte ja sama ähvardust tegemas näidata.Seda enam, et Stevenile piisas vaid sellest viimasest vastasseisust Machetega, et kinoajaloo ühe vingeima surmastseeniga end igaveseks etteheite, miks sa paks poiss Expendablesi mängima ei läinud, suhtes puutumatuks muuta.Ning lõpetuseks veel ka minu arvamus sellest, miks peaks sellise klassiga mees nagu de Niro sellise klassiga filmis kaasa lööma. Nalja pärast loomulikult. Törts eneseirooniat. Kuigi ei ole kuulnud, et mees ise kunagi kuhugi kandideerinud oleks, on tal poliitikas käpp mõõdukalt sees. Aitas ju jõudumööda ka Obama valimisvankrit võiduka finiši poole sikutada. No ja kui mees päris elus toetab neegri saamist presidendiks ja talle filmis pakutakse jahipüssist mehhiklasi kõmmutava senaatori rolli, siis minu meelest on tegemist tippklassist irooniapommiga.

Siin ma nüüd olen...

Televisiooniteemadel jätkates.
Seda, kas ja kui punk Keskerakond on, mina ei tea. Sel ajal, kui punkarid Moskva kohviku ees üksteise tagidesse haaknõelu kinnitasid, olid mu blondid juuksed ontlikult vasakule poole lahku kammitud, triiksärk kurguni kinni nööbitud, põlvpükste ja sokkide vahelt välkusid vaid kriimulised põlved ning lasteaia kõige vingem kepphobune oli mul oma käe järgi kapi alla peitu pandud.
Ei aidanud ka Tõnu enda selgituse kuulamine, kes rohkesõnaliselt ja suuresõnaliselt ja kirglikult erakonna pungilikkust raadioeetris formuleerida püüdis. Saatejuhtidega sarnaselt tuli end lööduks tunnistada, sest kui sa ikka pikast ja põhjalikust selgitusest aru ei saa, näitab see kuulaja vaimupimedust, küündimatust ja vanadest paradigmadest* kramplikult kinnihoidmist.
Millest ma aga saan aru, on trükisõna. Ja trükisõna ei valeta. Ning kõige kindlam trükitud sõna on telekava. Kui miski on telekavas kirjas, siis piisab sellele kinnituse saamiseks ju vaid nuppu klõpsata. Ning telekavas on kirjas järgmist. TV14 - Neljapäev, 20:30 Kohtumine Tõnu Trubetskyga 4; 20:40 Tõnu Trubetsky film The Swindle, The Flowers of Romance - Laupäev, 18:55 Kohtumine Tõnu Trubetskyga 3; 19:05 Tõnu Trubetsky film The Swindle, The Flowers of Romance - Pühapäev,19:00 Kohtumine Tõnu Trubetskyga 4; 19:10 Tõnu Trubetsky film Eesti majad, The Flowers of Romance. Rohkem pole telekava hetkel trükitud.

Lilled on põõsas peidus, Romantika piilub aga Eesti Maja aknast välja

*GREAT SUCCESS!!! suutsin jälle selle vahva sõna teksti sisse lükata.

Kino televisioonis

Neil ammustel aegadel, kui kinos näidati filme originaalkoopialt otse Hollywoodist, iga VCR omanik oli endiselt kunn ja internetis piltide vaatamine oli elevandi kannatusega kasutajate eralõbu, vedas Rein Oks teleris saadet Cinemania. Näitasid treilereid ja kulisside tagust tegevust ja edetabeleid ja saate lõpetas üks tore muusikavideo. Kohalikus kinos näidati parimal juhul üks film nädalas, nii et noorele filmihuvilisele küllalt põnev vaatamismaterjal.
Nüüd aga selgus, et kellegi arust on tohutult vajalik see saade taaselustada. Täpselt sama formaat, saatejuhiks aga BDG PR-mees Tanel Tatter. Ja BDG on vot see firma. Ega ma muidugi ei tea, ehk oli Rein ka mingi kinonäitajate pundi hääletoru, aga kuna saate formaat on tänaseks lootusetult aegunud, siis jäi Filmiminutitest stiilipuhta Solarise kino reklaami mulje.
Ehk siis, kus on kontrollorganite silmad? Tunni aja jooksul võib näidata maksimaalselt vist umbes 15 minutit kommertsteadaandeid ja sedagi mitte järjest ning kahtlustan veel ka sellist sahkerdust, et TV3 presenteerib FM-i omasaate pähe, mis teeb sellest lausa topeltsobingu.

Veel kahest kirjanikust

Raamatute filmilinale toomise teema jätkuks. Kingi Tumeda Torni raamatute põhjal tuleb filmitriloogia ja teleseriaal. Ei oskagi kohe seisukohta võtta. Ühelt poolt muidugi äärmiselt filmitav materjal, nagu enamik Stepheni loomingust, aga matemaatikahuvilisena jääb mulle segaseks tehe seitse raamatut = kolm filmi. Mees küll kipub vahel liigselt heietama, aga no heptaloogia kõige kõvem osa, Võlur ja klaas on raudselt tervet filmi väärt, Kolm saatusekaarti on ka tihedalt olulist tegevust täis ja avapauk Laskur lausa anub, et temast keegi Leone mantlipärija ühe korraliku spagetivesterni väntaks.
Meeskonna suhtes, kes selle töö ette võtab, on mul samuti kahetised tunded. Et Emmerich on õnneks Asumi seotud, saab Ron Howard võimaluse end nende kahe filmi eest, mille nime ma ei nimeta, rehabiliteerida. On tal ju varasemast päris mitu õnnestumist ette näidata. Stsenaristi valik sunnib aga lootma, et King ise on Akival kogu aeg selja taga valvel ja ei lase mehel mingit isetegevust läbi viia. Härra Goldsmani senistest töödest vaid kaks on sellised, mis heakskiitva noogutuse ära teenivad. Ja ei, ta ei ole vaid kahe filmi stsenarist olnud.
Aga ootame siis Rolandi etteaste suurel ekraanil ikkagi ära ja loodetavasti osutuvad mu hirmud alusetuks.

Ning siia otsa veel ka video, mis ilmselt juba küll kõigil nähtud, aga kuna juba mitmest kirjanikust täna juttu olen teinud, siis teen ühest veel. Ray Bradbury, take a bow.

Pratchett filmilinal

Terry Pratchett on üks huvitav nähtus. Mäletan, et kui kunagi Elva raamatukogu kõhnukese ulmeriiuli (õigemini küll mingi kast põrandal maas) ees seisin ja seal Võlukunsti värvi nägin oli valik lihtne. Võta või jäta. Ülejäänud teosed olid juba läbi töötatud.
Edasine on juba isiklik kirjandusajalugu, midagi sellist polnud ma oma õrnas eas veel kohanud. Sama naljakas, kui Kolm meest paadis, aga hoopis mingil teisel tasemel. Rincewind ja Pagas olid mu kangelased ja iga järgmist Pratchetti raamatut ootasin sama pikisilmi, kui Iseenda-Nöörija-Dibler kohe kohe saabuvat rahalaeva. Hiljem lisandus neile kahele muidugi ka Porgand, kaks meetrit pikk päkapikk.
On selles suhtes ka mõõnaperioode olnud, kuid igale uuele Kettamaailma loole ajan ikka küüned taha, kui selleks võimalus tekib. Paradigmasid nad enam ei murra, aga muhedat lugemist õhtuks või paariks pakuvad siiani.
Igatahes kunagi ennemuistsetel aegadel vaatasin ära ka need kaks joonisfilmi, mis mehe tööde järgi tehtud on, Soul Music ja Wyrd Sisters, lootes et ehk on multiplikaatorid suutnud raamatute maailma ka suurele ekraanile manada. Ega väga ei olnud. Küllalt odava ilmega ja pigem nooremale koolieale kohaseks sobitatud tundusid mõlemad. Nanny Ogg ju ei laulnud kumbagi oma kuulsatest rahvaviisidest (Siililaul ja Võluri kepil on otsas üks nupp).
Oluliselt põhjalikumalt kaalusin aga brittide poolt televiisoris näitamiseks valmis nokitsetud filmide vaatamise mõistlikust. Hogfather(2006), Colour of Magic(2008) ja Going Postal(2010) siis, kronoloogilises järjestuses. Kui ikka mehel endal sulg ka ei suuda kõiki asju lõpuni lahti kirjutada, mis lootust üldse saab ühel päris näitlejate ja päris maailmas vändatud filmil olla. Eriti kui rahaga ka väga priisata ei ole. Aga uudishimu sai siiski võitu.
Võimalus näha Pagasit kedagi surnuks trampimas ja Hambahaldja lossi ja no Richard Coyle mulle lihtsalt näitlejana meeldib. Nii et vaatasin nad kõik ära.
Erapooletu vaatajana annan ilmselt neile kolmele filmile andeks asju, mis paneks vastava taustata vaataja nägusid tegema. Ehk siis kogu oma objektiivsust kokku võttes, ei olnud väga head filmid. Üks põhjus muidugi selles, et korraga vaatamiseks sutsu liiga pikad. Telerist kahel õhtul poolteist tundi korraga, nii nagu tegijad mõtlesid, on oluliselt mõistlikum formaat. Ja rahanappus hakkas ka korduvalt silma kratsima. Võlukunsti värvis veel eriti, tagurpidi mägi ja Pagas ja lohed ja ekspeditsioon üle maailma ääre olid kõik küllalt puised. Going Postali golemid muidugi ka. Ning samuti see alatine häda, et vaimusilmas on kõik tegelased ju hoopis teistsugused, kui suurel ekraanil.
Aga no mis me hakkame juuksekarva pooleks ajama. Tahtsin vanade tuttavatega kiirkorras tutvust värskendada ja seda ma ka sain. On endiselt sama muhedad nagu ma mäletasin. Naljakal kombel jäid küll filmidest kõige eredamalt meelde kõrvaltegelased. Barbar Cohen ja Vetinari (kui Vetinari kohta üldse tohib väljendit kõrvaltegelane kasutada, mõistlikum oleks ehk öelda vähese ekraaniajaga peategelane) ja Kapral Nobbs.
Ehk siis minu isiklik arvamus on, et kui te olete kunagi mõnd Terry Pratchetti raamatut lugenud ja see teile meeldis, siis võib neid filme vaadata, aga ei juhtu ka midagi kui nägemata jäävad. Kui olete lugenud ja ei meeldinud, siis võib suhteliselt kindlalt oletada, et neid filme te vaadata ei kavatse. Kui ei ole lugenud, siis maksab lugeda. Eric on näiteks hea ja lühike esmatutvuseks.

Kahuriliha / The Expendables(2010)

Vot siis, tasub ikka ära see paberlehe tellimine, muidu ei olekski teada saanud, et Niinevälja Alar, keda Brüsseli Musklite klubihoones ka Jean Claude van Niineväljaks kutsutakse, Stallone peale nii verine on, et isiklikul sümpaatial oma objektiivsust varjutada on lasknud ja muidu alati nii terava ja täpse ütlemisega kriitikuhärra seekord puha puusse põrutab.
Samas kui laiadele massidele ehk veidi vähem tuntud, kuid samavõrra terava ja täpse ütlemisega staarblogijad on suutnud professionaalseks jääda. Seagal ja Norris olid ka mingil põhjusel eemale jäänud, aga ei Xipe ega MNC pole oma blogis seetõttu sihitult tatti pritsima hakanud.Sest põhjust ju pole. Expendables on ilmselt parim kuldaja actionfilmide laadis katsetus, mis uuel aastatuhandel tehtud. Väga tahaks loota, et Stathami poisike, kellele Sly ise suuri lootusi paneb, vanade meestega koos rahmeldamisest midagi kõrva taha paneb ja ei satu sama raja peale, millele eelmised suured lootused Vin Diesel ja The Rock on eksinud ja järgmine Transporter näiteks M1 Abramsi roolis pahalastest üle sõidab.Tervikuna päris ideaalse teosega küll tegu ei ole, selleks oleks vaja Stathami absoluutselt ebavajalik armuliin välja lõigata ja korralike one-linerite kontsentratsiooni veel veidi suurendada. Auru ei kästud filmi finaalis ju kellelgi välja lasta. Vanade äripartnerite kokkusaamine kirikuseinte vahel oleks ka ehk vähe rohkem läbimõtlemist nõudnud. Kohati nagu tundus, et kuberner oli lihtsalt kogemata kombel linnast läbisõidul, Sly võttis mehel nööbist kinni, vedas võtetele ja siis kolm suurt staari improviseerid midagi. Aga need on pisiasjad.
Üllataval kombel kerkis minu jaoks filmi suurimaks staariks Dolph Lundgren. Ja seda vaatamata sellele, et teda lõpulahingus kohalgi polnud. Lihtsalt selle piiratud ajaga, mis talle eraldatud oli jättis mees nii võimsa mulje, et ükski teine ei saanud mehele rinnale. Gunner tulistas esmalt ühe piraadi pooleks ja siis tahtis teise üles puua, seda filmi esimese kümne minuti jooksul. Enam rohkem badass on raske olla. No ja muidugi see juustune ülestõusmine, mis isegi Disney lastekas turtsuma ajaks.
Kui saaks võtta A-rühma alguse ja Espendablesi viimased 20 minutit... Praegu jäi mõlemal grammike vajaka. Jääme Machetet ootama.

foto kulisside tagant, Mickey paneb Stallonele kaane

uskumatu, mis relvad on olemas

Järelsõna

Tänud lahkele majaperemehele, kes meid oma häärberis võõrustas, tublile kokk-klondiiter-keevitajale, kes suvaliselt ostukorvi loobitud produktidest mitu maitsvat einet valmistas, Dreamscenele, kes kahjuks küll haiguse küüsi langes, aga kelle panust korralduskomitee mitte unustada ei kavatse ja loomulikult kõigile neile, kes ürituse külastatavust eelmise aastaga võrreldes lausa 36% tõsta aitasid.

Mina olen igatahes väga rahul ja otsustades pühapäeva hommikul tehtud pildi järgi, ei ole ma mitte ainuke.
Nii et ma arvan, et me teeme seda veel.
Hiljemalt 3. PöfBöf-il näeme.

Eelmäng

Hommikust, väikesed ja suured filmisõbrad.
Tartu esindus valmistub juba tasakesi stardiks, pikk tee ju minna. Suurem enamus sihib oma saabumisaja aga kuhugi õhtupoolikusse, mõni kogunisti homsesse päeva.
Esialgsete hinnanagute kohaselt võib oletada, et Neeme häärber peab lähipäevil majutama umbes 15 hinge. Telki kedagi magama ei sunnita, kui just endal sellist hirmsat tungi sees ei ole. Madratsid on majas olemas, aga tekk või magamiskott soovitatav endal kaasa haarata, kui just mõne teise kohalviibijaga eriliselt lähedaseks saada soovi pole.
Osalustasud on piisavalt kenasti laekunud, et söögipoolist endal kaasa vaja pole vedada, kui just mingeid erisoove pole. Joogikaardil on külm kaevuvesi ja kuum kohv, alkoholi võtab igaüks endale oma vajadustele vastavalt.
Need kes üldse aru ei saanud, millest jutt käis, kus te elanud olete?

Aga kui nüüd lõpuks huvi tekkis, olete filmiblogija, mõne filmiblogija sõber, lihtsalt filmisõber ja pole oma nädalavahetusega midagi targemat peale hakata, siis egas me kedagi ära ajama hakka. Kui pileti lunastad :)