On üks hulk filme, mis erinevatel põhjustel on oma tegijate karjäärile siukese paugu pannud, et mõnigi mees enam püsti pole tõusnud (loe: ükski produtsent oma raha rohkem nende kätte pole usaldanud).Dracula uue tulemise korraldanud Tod Browning võttis kätte ja tegi filmi tsirkusevärdjatest, mis minu arust oli päris hea film. Pärast seda vaid kaks filmi veel, mille tiitrites teda mainitud on.
Michael Cimino Hirvekütile järgnes rahaliselt nii kolinal läbi kukkunud Taevaväravad, et kiskus ka United Artists stuudio endaga kaasa. Cimino on järgneva 30 aastaga veel neli filmi lavastanud, neist viimane aastal 1996.
John Carpenteri Ghosts of Mars oli aga nii halb film, et tuleb lausa imeks pidada, et mehel on hetkel lausa kolm projekti töös. Napid 9 aastat pärast mainitud õudust.
Michael Powellil on nende kolmega võrreldes isegi hästi läinud. 16 aastat - 6 filmi ja paar osa telesarju. Great success! Põgus tutvus mehe filmograafiaga teeb sellise kukkumise eriti müstiliseks, varem tuli talt filme sama tihedasti, kui Võidusambalt tükke küljest pudenes. Ning Peeping Tom oli ju ka üks ütlemata hea film. Kas tõesti olid kuldsed kuuekümnendad juba täiskäigul ja kogelevast sarimõrvarist tehtud film läks üldise meelsusega nii rängalt vastuollu. Summer of Love tulemisest ei teadnud siis ju veel keegi midagi.Igatahes on meil tegemist äärmiselt ujeda noore filmihuvilise Markiga, kes tapab naisi. Ja filmib seda. Sest noormehel on kindel plaan oma teadlasest isa tööd jätkata. Isa uuris nimelt hirmu anatoomiat. Poisi enda peal, sisalike voodisse sokutamise ja pikaaegse valjus heliväljas viibimise ja terava valguse silma suunamise teel.
Powellile saatuslikuks sai ilmselt vaataja ninapidi vedamine. Ilus värviline spektaakel, mis paneb sind mõrtsukale kaasa tundma. Kuhu selline asi kõlbab. Mõrvari koht on võllas. Naabritüdruk oleks pidanud peategelane olema ja tema kangelaslik tegutsemine pealiiniks. Mulle see vaikselt kulgev ninapidivedamine aga igati meeldis. Hetk põnevust ja siis taustaselgitamine ja lõpuks oli mul kahju, et Markil jäigi film lõpetamata ja noorte armulugu sellise lõpu leidis.
Lähiminevikust meenub Devils Rejects, kus vaataja (loe: minu) pea nii sassi aetakse, et lõpus on täitsa kurb, kui kurjad politseinikud toreda sarimõrvarite perekonna maha notivad. Küsimus ei ole üldse selles, et ma kurjategijate tegevuse heaks kiidaksin või seda õigustada püüaks, minu kiitus läheb lavastajale ja stsenaristile hoopis selle eest, et nad vaatajaga sedasi manipuleerida suudavad.
Kiiret ja verist möllu otsivale vaatajale pettumus (nagu inimkatsed tõestasid), ma olen omadega endiselt nii sassis, et julgen kiita.
0 comments:
Postita kommentaar