Tjahh, kui need Powelli (ja Pressburgeri) ülejäänud koostööfilmid on umbes sama sorti, kui kindralmajor Clive Wynne-Candy* elust pajatav linateos, siis ei ole imestada midagi, et Peeping Tom toona kellelegi ei meeldinud.
Kohati nukker, aga lõppeks ikkagi läbinisti positiivne lugu vana kooli sõjaväelasest, kelle jaoks au on tähtsaim kõigest muust. Teises Buuri sõjas tuleristsed saanud Clive Candy suudab ühes Berliini õllesaalis tervet keiserliku armee ohvitserkonda solvata ning on seetõttu sunnitud kellegi Theodor Kretschmar-Schuldorffiga duelli pidama. Pärast ühes kohalikus hospidalis paranedes saavad meestest aga sõbrad. Järgneb hüpe Maailmasõja tandritele, kus Candy senised veendumused kõvale proovile pannakse. Esiteks on mölaklikud sakslased võidu nimel kõigeks valmis, isegi vangide piinamiseks, et neilt infot kätte saada ning lisaks paistab vangi langenud Theodor Kretschmar-Schuldorff kogu seda sõjaasja kuidagi isiklikult võtvat. Oli väike tüli, aga nüüd on see ju lahendatud paistab Clive mõtlevat ja ei saa aru, mis küll Theodorit vaevab.
Järgmine hüpe, järgmine maailmasõda ning nüüdseks juba hallipäine Clive Candy on ei suuda uskuda, kuhu küll maailm jõudnud on. Isegi tema oma kaasmaalased on valmis kõigile reeglitele sülitama, peaasi et võit neile jääks. Uskumatu. Ja kedagi teist ei paista see vähimatki häirivat. Noortel nolkidel paistab veel õigust ülegi jäävat.
Filmi kõige suuremaks plussiks ja tähelepanuväärivaks tegelaseks oli minu silmis aga mitte peategelane ise, vaid sakslane Kretschmar-Schuldorff. Sõjaajal vändatud filmis tehti puust ja punaseks, et iga sakslane ei olegi nats. Vot see on uskumatu (väidetavalt tahtnud Churchill filmi selle pärast lausa ära keelata). Samasugune au hinda teadev sõjaväelane kui Clive, aga erinevalt inglise härrasmehest suutis sakslane muutuvate aegadega kohaneda. Ühes filmi mõjuvaimas stseenis kuulutab vangilaagrist vabanenud mees Saksamaa poole sõites kaaslastele, et inglased on nagu lapsed. They win the shirts off our backs, and now they want to give them back because the game is over. Sisuliselt vihjatakse ju päris avalikult, et nõrkust välja näidates ahvatlesid inglased ise sakslased uut sõda alustama. Selle puhkemise ajaks on Theo Hitleri Saksamaas pettunud, pagenud ära Inglismaale ja püüab ka vana sõpra veenda, et pigem ikka räpane võit, kui kaunis kaotus, sest kaotuse tagajärjed on rohkem kui kohutavad.
Kohati nukker, aga lõppeks ikkagi läbinisti positiivne lugu vana kooli sõjaväelasest, kelle jaoks au on tähtsaim kõigest muust. Teises Buuri sõjas tuleristsed saanud Clive Candy suudab ühes Berliini õllesaalis tervet keiserliku armee ohvitserkonda solvata ning on seetõttu sunnitud kellegi Theodor Kretschmar-Schuldorffiga duelli pidama. Pärast ühes kohalikus hospidalis paranedes saavad meestest aga sõbrad. Järgneb hüpe Maailmasõja tandritele, kus Candy senised veendumused kõvale proovile pannakse. Esiteks on mölaklikud sakslased võidu nimel kõigeks valmis, isegi vangide piinamiseks, et neilt infot kätte saada ning lisaks paistab vangi langenud Theodor Kretschmar-Schuldorff kogu seda sõjaasja kuidagi isiklikult võtvat. Oli väike tüli, aga nüüd on see ju lahendatud paistab Clive mõtlevat ja ei saa aru, mis küll Theodorit vaevab.
Järgmine hüpe, järgmine maailmasõda ning nüüdseks juba hallipäine Clive Candy on ei suuda uskuda, kuhu küll maailm jõudnud on. Isegi tema oma kaasmaalased on valmis kõigile reeglitele sülitama, peaasi et võit neile jääks. Uskumatu. Ja kedagi teist ei paista see vähimatki häirivat. Noortel nolkidel paistab veel õigust ülegi jäävat.
Filmi kõige suuremaks plussiks ja tähelepanuväärivaks tegelaseks oli minu silmis aga mitte peategelane ise, vaid sakslane Kretschmar-Schuldorff. Sõjaajal vändatud filmis tehti puust ja punaseks, et iga sakslane ei olegi nats. Vot see on uskumatu (väidetavalt tahtnud Churchill filmi selle pärast lausa ära keelata). Samasugune au hinda teadev sõjaväelane kui Clive, aga erinevalt inglise härrasmehest suutis sakslane muutuvate aegadega kohaneda. Ühes filmi mõjuvaimas stseenis kuulutab vangilaagrist vabanenud mees Saksamaa poole sõites kaaslastele, et inglased on nagu lapsed. They win the shirts off our backs, and now they want to give them back because the game is over. Sisuliselt vihjatakse ju päris avalikult, et nõrkust välja näidates ahvatlesid inglased ise sakslased uut sõda alustama. Selle puhkemise ajaks on Theo Hitleri Saksamaas pettunud, pagenud ära Inglismaale ja püüab ka vana sõpra veenda, et pigem ikka räpane võit, kui kaunis kaotus, sest kaotuse tagajärjed on rohkem kui kohutavad.