Küll on kahju, et siinkirjutaja näol ei ole tegemist luulesõbraga. Nii tahaks paralleele tõmmata.
Kahjuks tuleb Sul aga leppida minu ausõnaga, et selline annus poeesiat võib algajale kinokülastajale mõjuda samaväärselt kui teismelisele mungale katusekambris küünlavalgel loetud Lord Byroni luulekogu. Laastavalt. Vastupandamatu tahtmisega tunnistada jumalanna Muusa ülimuslikust. Ja kujutage nüüd ette, et neid luulekogusid on kaks.
No Country For Old Men (2007) tüürib vaikselt/tasaselt/lüüriliselt(pagana ilus sõna) ja sama vältimatult oma lõpplahenduse poole nagu jõgi. Vahel aeglasemalt, siis kiiremini, käänak siin, koolmekoht seal, kuid lõpuks paneb tugevam oma õiguse ikka maksma. There are no clean getaways.
Ning lõpliku coup de grace Sinu niigi nurjumisele määratud vastupanule annab Muusa filmiga Malena (2000). Midagi nii kaunist liigutas isegi minusuguse vanamehenässi südant ning igatsus millegi ilusama/kaotatu järele on need ohvrid mis tuleb Sul edaspidi asetada oma uue jumaluse altarile.
0 comments:
Postita kommentaar