Miljoni inimese surm on statistika

Huvitav et sarnasel teemal tehtud mängufilm mõjub võimsamalt kui dokfilm. Tead küll, et tõsielu sündmustel põhinev draama on ühelt poolt ilustatud ja teisalt dramaturgiliselt pingestatud, et vaatajal ikka täpselt õige koha peal silma märjaks võtaks. Aga mõjub. Eriti kuna dokfilm tundub selline kergekaaluline klounaad.
Hotel Rwanda (2004) on film sellest, kuidas hutud umbes saja päevaga vähemalt pool miljonit tutsit maha nottisid ja kuidas üks tutsi niipalju hutusid kui võimalik päästa üritas. Act of Killing (2012) on dokfilm sellest, kuidas vanad mehed meenutavad, kuidas nad  omal ajal umbes poole aasta jooksul vähemalt pool miljonit Indoneesia kommunisti maha nottisid. Võibolla et kergeks õhtuseks meelelahutuseks ebasobiv vaatamismaterjal. Eriti kui teil on kalduvus filme vaadates kaasa mõelda ja seoseid luua.

Nagu öeldud, siis HR on otsekohesem, rahuvalvajate tegutsemist vaadates on reaalselt häbi. You're not even a nigger. You're an African. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ininast, mis läheb lahti seepeale, kui eestlased ei tea milleks ei tea kuhu võõrasse sõtta ronivad. Aga dai pohh, kui situatsiooni korral NATO meile appi ei tule ja taktikalise tuumapommiga asju jonksu ei aja. Me oleme ikkagi sajandeid kannatanud ja meil on õigus midagi vastu andmata kõike saada.
AoK mõjub aeglasemalt. Vaadates kuis oma käega umbes 1000 inimest tapnud mees kunagises mõrvapaigas tantsu lööb tundub eeskätt halva unenäona. Ei mingit kahetsust. Uhkus. Ja miks ta peakski kahetsema, kui keegi teda hukka ei mõista. Alles päris lõpus tundub, et midagi oma tegude õudusest hakkab kohale jõudma. Kõige võikam on aga jäetud kõige lõpuks. Tiitrite ajal on poolte nimede asemel kirjas anonymous.

Mine tagasi sinna kust tulid, meil on endalgi raske, iPhonel on veel neli osamaksu maksta ja Sharm el Sheiki saab sel aastal ainult nädalaks sõita, mine tagasi ja lase end machetega surnuks raiuda. Venestamise elasime üle, aga need kümned ja kümned pagulased on kohe kohe Toompead üle võtmas. Aga kui paadiga üle Läänemere aerutamiseks läheb, siis on kõik korraga kallid kadunud sugulased.

Tunnistan et mingi osa eelnevast võib olla liialdatud, aga mitte sisuliselt vale. Pakun et kui panna rahvahääletusele plaan Eesti piir igast võõraste ja muude untsantsakate eest kaitseks üksteist meetrit kõrge müüriga ümbritseda, tullakse hääletama oma paekivilahmakas kaenlas.

Friigifilmide öö vol.2

Reede õhtul Elektriteatrisse sisse astudes tervitas mind vaikus. Ühele neiule näitasin oma piletit ja teise käest lunastasin Tõmmu. Sain maha istuda ja väikse lonksu võtta, kui trepist hakkasid alla pudenema rõõmsate nägudega inimesed, kes ennast õigeks ajaks kohale olid vedanud ja Birdemicut ilmselgelt nautinud olid. Neid võis olla mõned vähem, kui esimesel sarnasel üritusel, aga õues on ikkagi kevad, mätas kannatab istuda. Aga meid oli piisavalt palju ja läbiv meeleolu tundus olevat: "Miks te tihedamani selliseid üritusi ei tee?" Nii et ei jää see kolmas ka tulemata, materjali kindlasti leiab.

Eriti, kui suudetakse ka edasipidi välja tulla sellise kraamiga, milles varem kuulnudki pole, aga mis on sama pöörane, kui An American Hippie in Israel (1972). Mike sõidab Iisraeli, sest Roomas üks tuttav oli sedasi soovitanud, kohtub Elizabethiga. Peab talle sütitava kõne Vietnami sõjast ja neiu andub talle sealsamas vaibal. Võtavad käest kinni, lähevad kepsutavad mööda tänavat, ehmatavad keskealised kombekad juudid kõhust laht, kohtuvad samasugust kepsutavat paari, siis kohtavad veel nelja hipinoort ning järgmiseks juba kaheksat. Siis tantsivad kõik kuhugi loahoonesse, kus Mike peab järgmise sütitava kõne, lauldakse üks laul ning nimetu paarike andub Mike heakskiitva pilgu all. Siis tulevad kaks valgete nägudega meest, lasevad peaaegu kogu rakukese maha, Mike karjub neile järele: "Mõrtsukad" ja edasi läheb natuke veidraks. Igatahes on kõik ilusad, vabad, emmatakse ja "it's a wonderful feeling", kuni saabuvad haid.

Nii halb film, et on suurepärane. Ma põhimõtteliselt saan aru, et tahetud on midagi äärmiselt sümbolistliku teha, aga filmi üldine toon on selline, et nii kõik vägivallastseenid kui ka ilmselt dramaatiliselt mõjuma planeeritud stseenid paremal juhul panevad ohkama, pigem aga häälekalt naerma. I can't get you man stseen kõige parema näitena.

Nii et Dünyayi Kurtaran Adam (1982) tuntud ka kui Türgi Tähesõjad mis on eeskätt samuti tuntud selle tõttu, et on nii halb, et on hea, ebaõnnestus eelkõige positsioonivaliku tõttu. Hipi oli tempokam ja rohkem "no see ei saa päris film olla".

Tähesõdadega oli filmil pistmist umbes niipalju, et paar kosmoselahingu stseeni oli laenatud, ülejäänu meenutas 4. C klassi jõuluetendust. Nii kostüümide kui näitlejameisterlikkuse osas. Tagantjärele targana on muidugi hea, et niigi läks. Piirid olid kinni, aga kinos oli midagi vaja näidata. Samas viimane kord, kui Hollywoodi stsenaristid streikisid, sündisid tõsielusarjad ja need tundub et ei kavatsegi kuskile kaduda. Türgi kinodes näeb aga vist isegi halle varjundeid.

HÕFF 2015 - pühapäev

Pühapäeval võtsin veidi kergemalt, ikkagi neljas päev juba. Soojenduseks lühifilm World of Tomorrow (2015) ja lõpetuseks Housebound (2014). Mõlemad väga head. Homne maailm siiras ja emotsionaalne ning mis eriti vinge, näitas ära kuidas on võimalik ilma rahapakkideta filmi teha.
Koduaresti sisututvustus kõlas vähekese totralt - pisisuli pannakse kaheksaks kuuks kõigi tundemärkide järgi kummitavasse vanematekoju aresti. Ma olen kunagi vaadanud analoogsest ideest kantud 100 Feet (2008) mis oli silmapaistvalt kehva, aga lavastajadebüüdi teinud Gerard Johnstone film kannatab vabalt võrdlust kõige muu hea kraamiga, mida seekordsel festivalil näha sai. Algus oli kui koomilise elemendiga tõsine kummitusfilm, aga reeglitele vilistades, mida aeg edasi seda vähem võrdus üks pluss üks kahega. Klassikaline õudukaelement (pime kelder) + klassikaline õudukaelement (linaga kaetud kogu) = koidest puretud Jeesuse kuju. Väärt ja sobiv lõpp festivalile.

Algas komöödiaga ja lõppes komöödiaga, ning sinna vahele kamaluga veel komöödiaid. Haapsalus vaatasin kokku kümme filmi, neist kaheksa olid taotluslikult pigem naljakad kui õudsad. Bava Saatana Maskis ka mõned filmi vananemisega seotud naerukohad* ja vaid Kanal puhas õudus. Jah, Maja Aegade Lõpus ka õudus ja Nacho Cerda Surma Triloogia ei ajanud samuti naerma ning mõned päevased linastused jäid nägemata, aga huvitav ikkagi, et Õudus ja Fantaasiafilmide festivalil saab rohkem naerda kui hirmust väriseda. Mitte et ma kurdaks, väga tugev programm oli kokku pandud. Aftermath oli igav ja Danger 5 natuke vähem naljakam kui oodanud oleks, kogu ülejäänud kraam mida vaatasin oli tasemel. Programm koostatakse muidugi nendest filmidest, mida valida on, aga hakkasin mõtlema ses suunas, et võibolla on "süüdi" raha. Õigemini selle puudus. Et kui filmitegija, kel pole toa võtit kus raha peidus on, stsenaariumi kirjutades ära tabab, et mõjuva õudusfilmi tegemine eeldab, et ükski õudust kruttiv koht ei tohi mingil juhul kedagi turtsuma ajada, siis põnevam on hoopis vinti üle keerata. Sest vaataja on palju rõõmsam, kui ta näeb et tegijad on püüdnud olla originaalsed ja püüavad latti ületada kavalusega, kui et selle traditsioonilisel viisil kolinal alla toovad.

Auhinnad. Festivalil anti auhind ainult parimale võistlusprogrammis osalenud lühifilmile Salt of the Earth (2014), aga seda on ju selgelt liiga vähe.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia (halvim film) - tundub olevat selline auhind, mida sugugi käest ei taheta anda, oli mitu aastat Atrociouse käes, kaotas selle mõned aastat tagasi Sawneyle ja jääb paigale. Aftermath on lühivorm ja ei lähe arvesse.

Kevadtuules Laperdava Noore Guuli eripreemia (parim debüüt) - klassikalistest õudusfilmielementides midagi väga ootamatut kokku keeranud Housebound.

Sängi Alt Sirutuva Karvase Käe eripreemia (suurim üllatus) - film, mida sugugi vaadata ei kavatsenud, aga mille vaatamist lõpetada ei suutnud The Apple

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - neetult raske valik. Kas The Canal, mis ainukese filmina judisema ajas. Kas Turbo Kid, mis näitas, et ka armastusfilmid saab meestele meeldima panna. Või The Guest, täpselt väljapeetud stilistika ja suurepärase soundtracki eest. Ning ei tohi unustada ka Wyrmwoodi, mis zombiežarist veel kõvasti elu välja pigistas. Samuti ka The Editor, kus stiilipuhas giallo kohtus Kanada huumoriga. Ning ka juba eripreemiatega pärjatud Housebound ja The Apple. Et mitte siin jaanipäevani plusse miinuseid kaaluma jääda, siis esmalt jätan komöödiad kõrvale. Kahetsen, et Canal end veidi tempokamalt käima ei tõmmanud ja lõpus katakombides uitamist veidi stiilsemalt ei lahendanud. Ning ütlen, et ühtlaselt tugev sooritus kõigis elementides: stsenaarium, kaameratöö, näitlejatöö, muusika annab auhinna The Guestile. Palju õnne.

11. HÕFF toimub 2016 aprilli viimasel nädalavahetusel. Kohtumiseni.


*lugesin  seonduval teemal artiklit pealkirjaga Stop Laughing at Old Movies, you $@%&ing Hipsters. Ja kasutan võimalust oma meelsust väljendada.
Mine puu otsa. See film, Hercules In the Haunted World, mida Amy vaatamas käis ja mille publik ta nii endast välja ajas on täies pikkuses Sinutorus vaadatav. Klõpsisin seda veidi ja ei hakka salgama, muigasin minagi. Aga isegi enda inetut teguviisi kõrvalt vaadates, ei näinud ma selles pahatahtlikust. Neetud solvumiskultuur. Film mille pealkirjas figureerib müütiline kangelane on juba oma eos eeskätt meelelahutuslik ja siis tuleb kõik muu. Stseen, kus üks tegelane hoiab noort naist enda käte vahel, lubab kaugusse vaadates Herculesi külmaks teha, mille peale neiu end kaanina mehe huulte külge imeb, on millises filmiversumis tõsiseltvõetav?
Eriti veider tundus mulle mõtteavaldus, et klassikute kallal pole kellelgi õigust mögiseda. Mulle näiteks Godfather kustumatut muljet ei jätnud, kas ma peaks nüüd oma blogi kinni panema või?

Only two things are infinite, the universe and human stupidity, and I'm not sure about the former. Nii et minna endast välja selle pärast, et kinos keegi sinu selja taga popkorni krõbistab ning sellest lähtuvalt rämedalt üldistama kukkuda tundub väheke snooblik.

HÕFF 2015 - laupäev

Laupäeva alustasin kahe esilinastusega. Meie oma kraam. Üks puhtalt tegijate entusiasmi najal valmis saanud ja teine Eestis enim müüdud Iiri viski rahasüsti toel vändatud lühifilm. The Most Beautiful Day (2015) ja Rauapuudus (2015). Esimeses on Einar Kuusk lavastaja, stsenarist ja peaosaline. Postapokalüptilises maailmas jääb mees mingisse punkrisse lõksu ja ei pääse sealt kuidagi välja. Väga ilus oli. Eriti need veeäärsed pealtvaates kaadrid. Kahju ainult, et lugu ise nõrgaks jäi. Stsenaarium oleks tubli karmi käega toimetaja kätt vajanud, kes kõik lugu mitte edasiviiva kraami välja oleks pookinud. Seda toredam oligi näha Sander Jahilo lavastatud ja kirjutatud lühivormi, kus kaks meest rabas taimetoidu kasude ja kahjude üle väitlesid, kuni puändika lõpuni. Puhta iluga tegi Einar Sandrile ära, aga aplausi tugevuse järgi otsustades hindas publik tugevamat lugu kõrgemalt.

Algsetes plaanides mul Külalist vaadata ei olnud. Võibolla oleks läinud aega parajaks tegema, aga sama suure tõenäosusega oleks eestoas õlut libistanud ja mõne tuttavaga juttu teinud. Kahjuks polnud Danger 5 nii särav kui oodanud oleks, nii et võtsin The Guesti (2014) kavva. Vedas. Sõdurpoiss David võtab sõbrale antud lubadust väga tõsiselt ja ei põlga missiooni eesmärkide saavutamiseks ühtegi vahendit. Mis leebemal juhul tähendas murtuid lõualuid. Suurem osa filmist väga mõnusa küllalt minimalistliku pildikeelega. Ei mingit kaameraga edvistamist või ülemäära peeneid võttekohti. Päris palju tegevust toimus näituseks äärmiselt mittekägisevas ja hästivalgustatud majas. Mis Davidi tegelaskuju sugugi mitte vähem kõhedaks ei muutnud. Vastupidi, ma tean mitmeidki androide, kes on võimelised oluliselt rohkem emotsioone üles näitama. Minu eriline kiitus läheb aga selle lõpulabürindi valmisehitamisele, mida kasutati vaid loetud stseenides, mis võibolla mõne vaataja jaoks filmi liialt koomuski tegemiseks viis, aga mida mina mõnust nurrudes vaatasin. Bruce Lee ise oleks ka peeglisaali nähes soojendusdressi seljast rebinud ja see kaunis "tantsustseen" põrandal tupruvas udus diskotulede veiklevas valgusvihus. Väga kaunis.

Küllalt inetu tembuga said aga järgmiseks hakkama austraallased. Nende Wyrmwoodi (2014) kangelased nimelt kasutasid õnnetuid elu hammasrataste vahele jäänud zombiesid südametunnistuspiinadeta alatul kombel isikliku kasu eesmärgil ära. Ja kui üks oli tühjaks pigistatud, visati see kõrvale ja võeti järgmine. Muude kohustuste tõttu jõudsin seansile küll väikse hilinemisega, aga nii värskendav on selles trööbatud žanris ka millegi uue nägemine. Lisaks nii minu kui ka enamiku vaatajate naljasoonega hästi passiv austraalia huumor. kiire tempo ja muidugi see lahtiste puusadega doktor. Väikestest detailidest rõõmu tundva inimesena hindasin ka seda, kuidas osati lõpuvõitluses ära kasutada zombievere keemilisi omadusi.

Peale filmi lõppu veel üks kõrvalepõige ja laupäeva lõpetuseks Editor (2014). Kui ei oleks enne maha istumist festivali kava sirvinud oleks olnud selle aasta kõige suurem tüng. Manborgi tegijad on siin see võtmefraas. Treilerit vaadates võib jääda mulje kui ausast giallost, mis tehtud mõned head aastakümneid hiljem Kanadas, kui itaallased ammu käega olid löönud. Oleks küsida, oleks Bava, Argento ja Martino poistele öelnud, et mis te ikka jandite, meil juba kõik tehtud, mis selles žanris annab. Hea et ei küsitud. Astron-6 poisid võtsid giallo elemendid kõik kokku, keerasid neile igale kaks vinti peale ja panid siis omale õigele kohale tagasi. Igas võimalikus ja võimatus kohas paljas naiseihu. Naiste kohutav objektistamine, mis mõnegi vaataja esimese hooga ära ehmatas, kui heledad laksud käima hakkasid. Lõpupuändi puändi puänt. Haljad terad ja nahkkindad loomulikult ka. Võluv.

Üldiselt erandlik päev ses osas, et vaatasin filme ainult suures saalis, tavaliselt on ikka kas väikses või nostalgiasaalis vähemalt üks film, mis intrigeerivam tundub. Nostalgiasaal ongi muide neist kolmest kõige põnevam koht, sest jääb ta põhilisest käiguteest veidi kõrvale ja näidatakse seal eranditult ajahambale eeskujulikult vastu pannud kraami, mis vanadel meestel heldimuspisarad habemesse tilkuma panevad. Kui reedel õnnestus seal võistkonna Dan5er kooseisus täpsete kalkulatsioonide tulemusena kaitsta eelmise aasta filmiteemalises mälumängus saavutatud kolmandat kohta, siis laupäeval pidin kahel korral üksipäini püünele astuma ja filmihuviliste kannatuse kinopiltide näitamise eel proovile panema. Viisakate inimestena kuulati mind ära ja jutule vahele ei hõigatud, aga hiljem eneseanalüüsi käigus jõudsin mõttele, et ehk peaks kuskile ka jäädvustama selle portsu filme, milledele jutu käigus viitasin või kavatsesin viidata.
Company of Wolves (1985) -  Cannon Grupi poolt levitatud varajane Neil Jordani tumedates toonides Punamütsikese lugu
Fast Times at Ridgemont High (1982) - John Hughesi tööde kõrval üks kiidetumaid kaheksakümnendate noortekomöödiaid
Porky's (1982) - labaselt naljakas
Superman IV (1987), Masters of the Universe (1987), Captain America (1990) - suure rahaga tehtud camp
Mortal Kombat (1995), The Quest (1996), DOA (2006) - Mortal Kombatil on suurepärane teemalaul, Questis mängib van Damme, DOA peategelased on napilt rõivastatud naised - turniirifilmidena üldiselt siiski kehvakesed
Bloodsport (1988) ja Kickboxer (1989) - van Damme tippvormis, Bloodsport minu hinnangul, eeskätt tänu Bolo Yeungile, parem turniirifilm kui Enter the Dragon ning Kickboxeris veel vägevam vastane Dennis Alexio.
Undisputed 2 (2006) ja Undisputed 3 (2010) - parimad uued turniirifilmid, mida on näha õnnestunud, staar Scott Adkins samuti selline mees, kes reaalselt võidelda oskab.

HÕFF 2015 - reede

Reedel (ja laupäeval) oli kavas niipalju huvitavat kraami, et pidin veidi kodutööd tegema ja mõned asjad enne HÕFFile tulekut ära vaatama. Kirjutan neist festivalil linastumise järjekorras.

Reaalselt saali jõudsin kenasti kella kuueks, kui suures saalis tuli näitamisele Electric Boogaloo: The Wild Untold Story of Cannon Films (2014). Dokfilm samalt mehelt, kes on teinud ka sellise filmi kui Not Quite Hollywood: The Wild Untold Story of Ozploitation!. Mingil põhjusel tõmbasid lühifilmid küll publikut palju rohkem, kui üks vinge dokumentaal, aga vähemalt paar inimest õnnestus mul endaga kaasa meelitada ja kui neile film pooltki nii palju meeldis kui mulle, siis ei pidanud nad kahetsema. Veidi noriks dramaatilise efekti saavutamiseks tehtud ülelibisemiste pärast. Tõsi, Cannon läks Stallone ja superkangelase filmidega priiskama, aga nad tegid nende kõrvalt veel ikkagi ka mitu kassaedukat filmi (Cyborg, Bloodsport, Kickboxer). Filmi suurim väärtus on aga eelkõige selles, et mitut puhku sai rõõmsalt nipsu lasta - ah et siis see film on ka Cannoni tehtud, seletab nii mõndagi. Superman IV(1987) kõige säravama näitena.

Mõned aastad tagasi säras HÕFFil Ohtlik viisik ning sel korral oli Danger 5 (2014) oma teise hooajaga platsis. Kahjuks mitte nii hiilgavas vormis kui esimesel korral. Üle võlli huumorit oli, aga pikemate intervallidega ja suuresti puudusid korduvad naljad. Mulle endale tundus, et liialt vaevati ennast narratiiviga. Kui tõesti väike kirjutamisblokk peale tuli, siis oleks võinud ka veidi lühema hooaja teha, kui see oleks tähendanud tihkemalt naerukohti.

Viisikuga samal ajal linastus suures saalis Venetsueela nagiseva maja film La Casa Del Fin De Los Tiempos (2013). Vaatasin kodus järgi. Üldiselt tubli saavutus, oleks tõesti uhke kui eestlased sellisel tasemel filmiga hakkama saaksid.Teemavalik ise veidi kulunud maiguga ja midagi väga revolutsioonilist ka vaatajale ei pakutud, aga mõneti kõhe oli küll. Eriti see noaga vanamees, kes dramaturgilistel põhjustel emal esmalt kõhu lahti pidi ehmatama ja siis alles suu lahti tegi. Peamurdmiseks selline mõte, et kuna vanamees sai tulla tagasi ema aitama, siis järelikult on ta juba varasemalt oma ajast välja nopitud. Aga kes noppis?

Edasi oli kindel plaan minna suurde saali Nacho Cerdat kuulama ja tema Surma Triloogiat vaatama. Aga juhtus see, et veidi oli aega ja nostalgiasaalis algas The Apple (1980). Istusin korraks, aga jäin terveks filmiks. Püha BIM. Kurja madu kehastab muusikaprodutsent, Aadamat ja Eevat maanoortest lauljapaar ja õuna rollis plaadistusleping. Dokis väitis keegi mees, et Apple oli Cannoni püüe teha oma Tommy (1975). Vinge eesmärk, ainuke mure, et Menahem Golan pole Ken Russell ja kes iganes filmile muusika kirjutas polnud The Who. Eriline äramärkimine läheb näitlejatele, kes suutsid tõsise näoga laulda ridu America the land of the free / Is shooting up with coke energy / And everyday she has to take more / Speed või siis Come to me / Come do me / I'll come for you. Ja sedasi sa istud ja vaatadki suurte silmadega ja laulud on kaasahaaravate refräänidega ja vaatad ja mõtled, et see ei saa olla päris film ja siis hakkavad tuletõrjujad põleva maja taustal tantsima ja film on alles poole peal.

Samal ajal aga näidati suures saalis inimestele, kes olid eeskätt ikkagi õudusfilmide festivalile tulnud , seekordse ürituse võikaimat teost Aftermath (1994) ja sellega mõtteliselt seotud Awakening (1992) ja Genesis (1998). Vaatasin kodus järgi. See keskmine ja neist kõige verisem jättis mind täiesti külmaks. Surnukuuri töötajad on nagunii kõik imelikud, neist nüüd veel eraldi vaja mingit filmi teha. Nekromantik (1987) mul iseenesest mingi eriline lemmik ei ole, aga filmina Aftermath-ist üle. Cerda eeliseks on lihtsalt väga hea silm kaunitele kaadritele. Täpselt see, miks mulle Awekening ja eriti Genesis palju rohkem meeldisid. Samavõrra kui Aftermath oli igav, oli Genesis põnev jälgida, veidi perversne ja kõhe. Ehk siis paremini balansis.

Reedet jäi lõpetama The Canal (2014). Ainuke puhas õudusfilm, mida sel aastal Haapsalus kohapeal vaadata õnnestus. Ei meenu, et kordagi oleks naerda saanud. Ja minu jaoks täiesti töötas. Ei pakkunud midagi revolutsiooniliselt uut, oleks ehk veidi kiirema tempoga areneda võinud, aga kui õuduse osani jõudis, siis oli kõhe küll. Isegi kui oli teada, mida see teeservast tõusnud naine tegema hakkab, pani vaataja (loe: minu) toolil nihelema, just see täpselt doseeritud kandev paus. Ei ole midagi, veel ei ole midagi, ikka veel ei paista midagi ja siis nätaki - Ringu. Ehk andis elamusele lisa ka lapsevanemaks olemine, isa rähklemisele oli sellevõrra lihtsam kaasa elada, eriti sellele sprindile kodust hotelli. Lõppu ma olen kuskil varem näinud, mõni parema mäluga õudusfilmisõber võib aidata meenutada.

HÕFF 2015 - neljapäev

Juubeliürituse neljapäeval toimunud avaüritusest said osa kohalikud elanikud ja siis need imelikud, kes oma puhkust HÕFFi järgi planeerivad, arvan ma. Mina ei ole kohalik.

Avamarss tasus vaadata küll. Terminaatorid mürasid, värvilisest plastmassist kõrvarõngastega neiud kriiskasid ja mulle tol hetkel veel tundmatust filmist märgistusega inimesed jäljendasid Thrilleri tantsuliigutusi.

Ning kõige krooniks sõitis Maria seekord lavale KITTis, et pärast kohustuslikku eeskava juhatada sisse avafilm Turbo Kid (2015). Ärge nüüd lugemist siin pooleli jätke, aga kurat, küll oli kaunis armastusfilm. Selline, kus aiapäkapikust ja pesapallikurikast saab gnomestick, kus poissi õpetatakse lööma silma, kõrri ja kubemesse ja kus Tom Sixile õpetatakse, kuidas eriti vähese vaevaga midagi inimsajajalgse laadset ehitada. Nii et võibolla mitte just selline esimese kohtingu armastusfilm. Jason Eisener võis ju ainult produtsendi rollis olla, aga Pumpüssiga Parmu hõngu oli ka Turbojõmpsikas tunda. Minu isiklikku festivali väga täpselt määratlev film.

Ning sellega oligi kultuurikeskuse neljapäevasel programmil joon all. Aga mitte neljapäevastel filmidel. Eriti kanged huvilised sõidutati Ungru lossi, kus pärast Jüri Kuuskemaaks kehastunud Mart Sanderi sõnavõttu sai vabas õhus tutvuda Mardi suure lemmiku Mario Bava La Maschera Del Demonio'ga (1960). Olen filmi varem näinud, lugesin igaks juhuks ka oma toonased muljed üle ja midagi ei ole muutunud. Film algab väga lubavalt, on läbivalt väga ilus, aga kokkuvõtvalt on Вий(1967) mulle sümpaatsem. Lossivaremed vaatamiskohana on muidugi üle prahi.
Edasi jätkus töö sektsioonides.

Hõff X näidisprogramm

Pange nüüd tähele. Kõige keerulisem osa Hõffist on koostada selline vaatamisplaan, mis oleks ideaalses balansis, nii musta huumorit, lihtsalt verd kui ka puhast õõva kõike parasjagu saaks. Kui teil on samasugune maitse kui mul, siis olete täpselt õiges kohas, printige aga järgnev nimekiri välja ja oma peaga pole tarvis miskit mõelda.
Neljapäev algab kaugemat nurga meeste jaoks  kell 19:00 Turbo Jõmpsikaga, nipa napa Mad Maxist mõjutatud armastuslugu. Treileri tipphetk nibudega rinnaturvis. Peale filmi lõppu töö sektsioonides.


Reedel on juba valikuvõimalust. Kell neli ja natuke peale müttavad hollandlased Laukas. Kell kuus ajaloolise tõe otsijatele Electric Boogaloo. Kell kaheksa on esimene raske valik. Kriuksuv ja tulesid vilgutav Maja Aegade Lõpus või viie peale tehtud huumorilaeng Danger 5. Kell kümme üks väga oluline külaline ja raudselt kõvasti rahvast meelitav ekstreemseanss Nacho Cerda ja Surma Triloogia. Isegi laipu see mees ei austa. Ning reedese filmiprogrammi lõpetuseks 00:00 pea ees Kanalisse. Samas, kellele Nacho Cerdast väheks jäi võivad ka veidi Saksa Ängi kaeda.


Laupäeval püüavad kella kahe ajal vietnamlased alustuseks hingi Hingepüüdjas, siis kell neli müttavad Soos hispaanlased ning kell kuus on kord meie käes. Lühifilmid Rauapuudus ja Sitaks Ilus Päev. Kell kaheksa sõltub palju reedesest valikust. Ühes saalis jätkub Danger 5, teises on Külaline. Kolmveerand kümme on kord jälle Mad Maxi mõjutuste käes Wyrmwood. Ning maasikaks Barbaarne Mehhiko. Kuigi Monteerija klõbistab ka kutsuvalt kääridega. Ja loomulikult Bloodsport. Seekordse nostalgiaprogrammi kõige nostalgilisem film.


Ning et pühapäeval päris ilma filmideta ei peaks kodu poole sättima, siis esmalt kaheteist ajal kohtuvad kanadalased Looduse Rüpes karuga ja siis pannakse üks Uus - Meremaa naine Koduaresti.
Kes minu maitset ei usalda, siis põhimõtteliselt on võimalik koostada ka alternatiivne plaan.

Vehkleja / Miekkailija (2015)

Ma olen ikka mõned korrad varem ka Elektriteatris käinud, auto mingile kõrvaltänavale parkinud ja rahulikult viis minutit enne filmi algust kohta valinud. Täna pidin kvartalile teise tiiru veel peale tegema, et mõistlikusse kaugusse masina jätta saaks ja kohta valima jõuaks. Märt Avandi ju ise tuleb oma osatäitmisest rääkima ja nalja tegema, Ursula kah kaasas. Peaaegu lõpuni vedas selle küsimuste vastuste vooruga ära, enne kui keegi ikka ära küsis: "Kas Märt võtete vahepeal ikka nalja ka tegi?". Näoilme järgi võitis Märt sedasi mingi omavahelise kihlveo.
Üldjoontes olin ma järginud oma tavapärast praktikat. Silmad, kõrvad kinni ja võimalikult puhta lehena filmile. Fikseerisin ära ainult Postimehe žürii arvamuse/hinded, kus kõik teised neli näppu viiest tõstsid, ainult keegi Olle Mirme kuskilt Kanal 2-st raatsis vaid kolm punkti anda. Nüüd filmi näinuna, otsisin artikli uuesti välja ja lugesin ka põhjendusi. Väga kenasti räägivad kõik, Olle on aga minu meelest ainus, kes hindab oma hinnangule vastavalt, teised arvestavad juurde Eesti Filmi koefitsendi.

Mul on ses osas lihtsam. Esmalt tõestan ära, et film polnud "natuke niru", siis toon välja selle miks polnud tegemist "eeskujuliku saavutusega" ja jääbki meile "täitsa viisakas".
Vehkleja ei ole sellepärast "natuke niru", et Märt Avandi ja Lembit Ulfsak oskavad näidelda, lapsed oskavad näidelda (kaks parimat stseeni filmis - esimene Jaani ja vanaisaga, teine pilkude mäng enne varuvõistleja rajale astumist) ja see võimla (mis nagu selgus võibolla väga ajastukohane ei olnud, aga mul nostalgialihase pingesse ajas).
Vehkleja ei ole sellepärast "eeskujulik saavutus", et kui filmi ühe võtmestseeni ajal publik laginal naerab, siis on midagi väga valesti. Ma oletan, et see oli mõeldud näitamaks noore tüdruku sisu, võibolla isegi väikese sümbolina kavatsetud, aga lahendatud oli see nii klassikaliselt, et passiks ka Vanasse Testamenti. Märt ise küll keeldus seda hollywoodlikuks määratlemast, aga nentis ka, et ehk oleks võinud vastased enamvähem samas pikkuskategoorias asuda.
Suurem ja läbivam viga on aga kõrvaltegelaste kriipsujukulikus. Hendrik Toompere oli tallalakkujast direktor ja tema abi Jaak "Riigimees" Prints tallalakkuja tallalakkuja. Kahe olulise kõrvaltegelase kogu karakteriseering. Ja selleks, et naispeaosalise rolli tähtsusetusest aru saada, ei pea mitte Anita Sarkeesian olema. Märt oli võtteplatsil 40 päeva, Ursula 10, ning oma kõige tähtsamas stseenis oli tal repliik: "Tegin sulle võileibu kaasa".

mõõk on juba niisamagi rämedalt falliline sümbol, aga operaator suutis veel törtsu kaasa aidata, kapis oleva mõõga silitamine ja romantilise kollaaži lõpetuseks põrandale kolksatav relv

Võibolla aga, et minu virisemine on tingitud pahameelest, et soomlased peavad sakslaste rahade eest Eestis käimas ja huvitavatest ja olulistest inimestest filme tegema. Et me ise oleme ikka nii ametis oma suure narratiivi leidmisega, et väikseid ei näe.

Ilma naisteta on kurb maailm?

Mu kunagine inglise keele õpetaja küsis mu käest kord, pärast seda kui olin Tiiu Silvese ja Terje Aru väljaütlemiste teemal mõtteid avaldanud, et kas ma vihkan naisi. Ei vihka, minu arust on tegelikult väga kurb, kui Seisukohta, et vägivalla põhjuseks on mõtlematult käituvad naised, kes hääletavad juhusliku auto peale, tarbivad üleliia alkoholi, lähevad kaasa võõraste meestega või muul moel enda hoolimatuse ja rumalusega vägivalla välja kutsuvad, toetas 67–71 protsenti vastanuist. ("Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi")

Mis ma aga kindlalt arvan, et mõnda kohta pole naistel asja. Actionfilmidesse. Kui nad seal just peaosalist ei mängi. Nii et täpsustan. Armastusel pole actionfilmidesse asja. Tõestus. Ühelt poolt Dirty Harry - üks, kaks ja kolm. Teisalt Dirty Harry - neli ja viis, Elysium ja Edge of Tomorrow.
Kes läheb kinno vaatama actionfilmi ja mõtleb, oh ma loodan, et peategelane kõige selle näkkupeksu ja kuulirahe vahepeal ikka oma elu armastuse ka leiab. Mees ju ei mõtle? Ning Mehega kaasa veetud Naine on ju ometi nii intelligentne, et mitte sellist punnitust uskuda? Et kui on film, kus on üks nimeline meestegelane ja üks nimeline naistegelane ning hunnik kahuriliha, siis absoluutselt kindlasti on need kaks hingesugulased. Sest milline naine ei unistaks kodu loomisest mehega, kes suudab selle ajaga, mis oma tolvanil kulub kahe ribitüki ja kolme õlle hävitamise peale, keskmise suurusega Ladina Ameerika riigi sõjaväega sotid selgeks teha.
Või on loogika selles, et klient/kinokülastaja saab sama raha eest rohkem? Viis viiekümne eest kaks tundi filmi on ju automaatselt parem diil kui tund ja nelikümmend? 20% gratis ikkagi.

Loomulikult ei ole.  Actionfilmis on oluline tempo ja tempo selleks allatõmbamine, et saaks sügavalt silma vaadata ja laisale stsenaristile lihtsa motivaatori kätte mängida on inetu. Suuremas osas suudab Dirty Harry seda kari vältida. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutub hoovus, nii et lõpuks lööb tüürimees (lavastaja/stsenarist) käega, keerab pudelil punni maha ja seeria viies film jääb õnneks viimaseks. Samas tempos jätkates oleks Harry kuuendas osas ilmselt pensionil pereisa, kelle naine viiendal minutil maha lastakse, lapsed röövitaks ja kes oma kättemaksuretkel maikasärgis amatsooniga kohtuks.

Aga kõigest järjekorras. Dirty Harry (1971) ja Magnum Force (1973) on praktiliselt naistetud. The Enforcer'is (1976) on esimene ohu märk, Harry partneriks on naine. Sudden Impact'is (1983) mängib naispeaosalist Eastwoodi armuke, nii et ilmselgelt on romantikaliini siin tublisti. Ning Dead Pool'is (1988)  jagab Harry ekraani ajakirjanikuga, keda suur ja tugev Mees kaitsma peab.
Lihtsalt filmina on veel ka neljas päris hea. Dirty Harry seeria mõttes tuleks aga joon kolmanda filmi järele tõmmata. Esimesed kolm on üllatavalt hästi vananenud vaatamised - tempokad, brutaalsed, põnevad ja brutaalsed.
Tegelikult seda brutaalsuse osa teevad kõik viis lõpuni välja õigesti. Vähemalt üks selline stseen, mis silmad suureks ajab on neis kõigis olemas. .44 Magnumi pauk otse kulmude vahele, enamasti suhteliselt ootamatult. Esimeses tunnistuse kättesaamine, teises taksostseen kupeldajaga, kolmanda elektrimeeste ots, neljanda vägistamine, viienda harpuun.
Sudden Impact teeb aga põhimõttelise vea, see mille eest Harry Magnum Force's seisis lükatakse Impacti lõpuga kõrvale. Ning Dead Pool on lihtsalt igav. Seeria kohustuslikud elemendid, üldise tegevuse seisukohast täiesti kõrvaline röövistseen, kus Harry saab veidi laamendada ja süütuid kõrvalseisjaid ohtu seada, ning filmist filmi vahelduv fraas (marvellous/swell), millega suvaliste kohtade peal oma meelsust väljendada, olid olemas. Aga selle asemel, et keskenduda Harry ja ajakirjaniku tärkavale armastusele oleks võinud mehele veidi rohkem moona kätte anda ja nõgestega veidi elu sisse nüpeldada.
Muide üks tähelepanek veel. Esimese filmi eest olevat saadud nüplit, et pangaröövel oli neeger. Räme rassism. Nii et järgnevates osades on Harry partneriteks neeger, naine ja asiaat.

 

Lugesin hiljuti Ken Grimwoodi Replay'd, kus põhiline ongi kahe uuesti ja uuesti elava mehe ja naise suhe. Actionit mitte sugugi. Väga hea raamat. Puhas actionfilm Edge of Tomorrow (2014) otsustas aga, et kindlasti on ka suhtedraamat vaja, sest Mees ei või ju lihtsalt Naise ellujäämisest hoolida, selleks peab ta seda Naist armastama ja vaataja ei usu muidu Naise ohverdust, kui ta ei tea, et Naine Meest samuti armastab. Milleks? Et saaks selle halva ette teada positiivse lõpuga välja tulla? Vähegi filme näinud vaataja ju teab, et kui Naine üksi sureb, siis Mees tõmbab korra ninaga, aga kui mõlemad surevad, siis ulmefilmis leitakse mingi lahendus.

filmis on selline naine, aga mingil põhjusel otsustatakse ikka, et mees peab olulised otsused tegema

Ning selles asjatute armulugude sarjamise valguses kõige suurem patustaja Elysium (2013). Kas iseenda elu päästmine ei olnud peategelasele tõesti piisavaks motivaatoriks? Lapsepõlvesõbranna ja tema lapse (kelle isa muide mitte poole sõnagagi ei mainita) oleks saanud ilma eriliselt vaeva nägemata stsenaariumist välja kirjutada. Tulemuseks tempokam ja seeläbi parem actionfilm.
Elysiumi kõige suurem mure on tegelikult muidugi hoopis mujal. Kaks varianti. Kas Elysiumil oli algusest peale võimekus kogu maailma rahvastikku ravida, mis muudaks kogu senise asjakorralduse põhjendamatuks. Või Elysiumil puudub selline võimekus, mis tähendab et nüüd on kõik omadega silmini sees. Sharlto Copley ja actionstseenid päästavad madalaimast hindest.

actionfilmi kohta päris halb näitaja, kui eeskätt jääb meelde ikkagi näitlejatöö

Olen nõus - igal reeglil on erand - Terminator (1984). Mõnel juhul on tõesti võimalik ülevad tunded möllule külge pookida. Enamasti meenuvad aga porutšik Rževski sõnad: "Peale sauna kirikutornis? Huvitav, väga huvitav."

(Au)hinnatud filmid

Kelleks sina väiksena saada tahtsid? Südamekirurgiks? Linnaosavanemaks? Ülemaailmse kuulsusega filmiblogijaks?
Huvitav aga, palju oli neid pisikesi poisse ja tüdrukuid, kes keeleots suust väljas kaustikusse autode/kiisude pilte kleepisid ja oma peas mõtlesid vohh, just seda ma suureks saades teha tahangi. Ning nüüd aastaid hiljem, kuuldes et kuskil mingeid filmiauhindu jagatakse, võtavad nad oma kleepsukladed kaenlasse ja seavad sammud filmipoodi. 4 kuldmehikese nominent, Parim Lavastaja peale Martin Scorseset, Parim Titshot. Ega need kleepsud iseenesest filmikarpide peale ei saa. Sest kleepsud on tähtsad. Kuidas muidu peaks supermarketis kultuurielamuse jahil poodleja teadma millist filmi targad kriitikud kiidavad. Lühike aeg, pikk on film. Ei saa ju mustalt panna. Nagu meil oleks taskust mingi superarvuti laadne toode võtta. Kui ikka auväärsed akadeemikud on nominendi staatuse omistanud, siis peab olema väärt film. Peab meeldima. Kui ei meeldi, siis oled kas troll või troll (no nagu palk ja palk). Eks ma muidugi natuke poosetan ka praegu. Oscari nominent on päris kõva sõna kõhklusteta. Sa paned tähele kui mingi filminimega koos mainitakse Oscareid. Umbes nagu tõttaks mööda tänavat ja keegi lajatab selja taga kõvahäälselt: "Kurat". Jääd seismas ja analüüsid olukorda. Võibolla annad filmile võimaluse, võibolla kalpsad kahe sammuga üle lähima plangu. Ja pärast vaatamist püüad veidi viisakamalt sitasti öelda, kui näituseks ainult Kuldgloobuse nominendiks pääsenud filmi kohta.

Vaatasin enne ja pärast tseremooniat mõne päeva jooksul neli ühe või teise asja eest kandideerinut ära. Parima filmi Birdman (2014), parima meespeaosalise Theory of Everything (2014), kolm väheolulist parimat saanud Whiplash (2014), viis korda nomineeritud Foxcatcher (2014). Põhjendan.

Birdman on põhimõtteliselt filmitud ühe katkematu võttena. Lisaks meeldis mulle Amores Perros ja lõin sisukokkuvõtet lugedes seose Noises Off...-ga. Parima lavastaja auhind - aga palun, selline käsitööoskus on kiitust väärt. Parim film? Lahedaid vihjeid ja muigamiskohti oli, kaasaelamist/haaramist mitte. Jälgisin huviga kaameraliikumist, aga mul oli täiesti ükskõik neist tegelastest seal kaamera ees. Puänt relvaga oli võibolla mõeldud üliterava torkena meelelahutustööstuse pihta, aga mõjus kunstlikuna. Puänt aknaga pani sülitama.

Lugesin mingi aeg tagasi esseed sellest, miks Eddie Redmayne ei tohi Oscarit võita. Antireklaam mõjub vahel pareminigi. Kahjuks. Theory of Everything osutus absoluutselt igavaks eluloodraamaks. Daniel-Day Lewise vasakus jalas oli kordades rohkem elu ja emotsiooni. Ei tundnud ma Stepheni valu järjest kaduva kontrolli üle, ei juletud Stepheni naisele veel rohkem fookust keerata. See ei ole mitte ühelgi juhul hea märk, kui sa poole filmi pealt sirutad käe nutiseadme järgi, isegi kui sa Wikipediast tegelaste lisainfot otsid.

Trummid on lahedad. Jazz ei ole. Aga andsin jazztrummidele ja Whiplashile võimaluse. Sest J.K. Simmonsi seersant Hartmani parimate traditsioonide vaimus rollisooritus ju ka. Polnud üldse paha. Veidi etteaimatav ju muidugi oli, et uustulnuk esmalt näitab potentsiaali, siis kui edu on käega katsuda, kukub kolinal läbi ja lõpuks triumfeerib ikkagi kõigi raskuste kiuste. Otse stsenaariumikirjutamise õpikust. Keskpärase ja hea filmi vahe aga sellest tulebki, et hea teeb lisaks kohustuslikele elementidele ka paar raskema kategooria sooritust.Keskmisest erinev peategelase arengukõver. Väga konkreetselt mutta tambitud suur võimalus. Ning õpetaja Fletcheri motivaatorid.

Mingist arvustusest jäi silma, kuidas keegi rääkis oma esimest kohtumisest John du Pontiga - olevat olnud väga veider. Nii et miks mitte vaadata filmi, kus lihaselised mehed liibuvatest trikoodes mati peal müravad ja ekstsentriline rikkur neid ebakonventsionaalsete meetoditega olumpiavõidu poole tüürib. Ootasin Foxcatcherist täpselt sellist klassikalist spordifilmi, umbes nagu Whiplash oli. Noor anne, läbikukkumine, triumf. Tüng. See ei ole siin mingi Karate Kid.
Lugesin muuhulgas ka kellegi arvamust, et du Ponti tegelaskuju ja motivaatorid jäid liiga pealiskaudseks, et "offers us next to nothing of utility or complexity about du Pont's pathology". Et ei seletatagi lahti kuidas keskmisest veidi teistmoodi mõtleva inimese aju töötab - täielik alatus. Kui du Ponti käitumine oleks olnud ettearvatav, siis oleks ju keegi saanud ses osas midagi ette võtta - mina mõtlen nii.

Mõtlemine on muide seks*. Ehk siis pole midagi halba selles, kui väärt film (näiteks Mandariinid, kelle täiendatud DVD plaadi nägemisest postitus inspiratsiooni ammutas) saab endale kleepsu peale, aga kleeps ei anna filmile hinge, ei pane kedagi kaks korda paremini näitlema ega pane sind jazzi armastama. it's more of a guideline than a rule. 



*Andrus Vaarik

HÕFF X

Kus on uudisnupud tänase päeva tähtsaima uudise kohta? Lähen-ei lähe Aunaste ja Allapoole vööd paugu Nool laiutavad ainult iga nuka peal. HÕFFi passid on müügis! Esimene väike juubel. Vähem kui kahe kuu pärast. Eriti kannatamatud - Statoilid on lahti, sealt saab ka. Juba see teenindaja näoilme üksi on seda väärt, et oma pass just sealt seotada. Mingi aasta, kui sellise avantüüri peale läksin, siis tuli väga aeglaselt oma soovi korrata ja müüjanna hingeline tasakaal sai nii häiritud, et kabanossi mulle tookord ei pakutudki.
Aga et siin mitte tühja jaurata. Näitamisele tuleb Danger 5 teine hooaeg. Proovige öelda seda nii, et näole totakas irve ei tuleks. Kui õnnestus, siis ilmselgelt olete internetis eksinud, Prillitoos oli kaks linki tagasi vasakule.
Lisaks ka veidi klassikalisemad (kummitus)Maja aegade lõpus, eelmisest aastast tuttav punahabe Kanalis, kohustuslik sõit Hispaania Sohu ning mehhiko ennemuistsed Barbaarse Mehhiko jutud. Väga lubava visuaaliga.

Ja see on alles algus. Koos lühifilmidega 40 teost nelja päeva peale. Pulleritsu Tõelise Pulleritsu Test on lapsemäng.
Vanal peerul teeb südame veel eriti rõõmsaks lubadus Kindel koht programmis on mitmel kinoklassika kullavaramut tutvustaval eriprogrammil, mis sellel aastal on inspireeritud 1980. aastate fantaasia- ja märulifilmidest. Kus te enne valimisi olite?

23.04 - 26.04 on igatahes kõik Haapsalus.