Ilma naisteta on kurb maailm?

Mu kunagine inglise keele õpetaja küsis mu käest kord, pärast seda kui olin Tiiu Silvese ja Terje Aru väljaütlemiste teemal mõtteid avaldanud, et kas ma vihkan naisi. Ei vihka, minu arust on tegelikult väga kurb, kui Seisukohta, et vägivalla põhjuseks on mõtlematult käituvad naised, kes hääletavad juhusliku auto peale, tarbivad üleliia alkoholi, lähevad kaasa võõraste meestega või muul moel enda hoolimatuse ja rumalusega vägivalla välja kutsuvad, toetas 67–71 protsenti vastanuist. ("Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi")

Mis ma aga kindlalt arvan, et mõnda kohta pole naistel asja. Actionfilmidesse. Kui nad seal just peaosalist ei mängi. Nii et täpsustan. Armastusel pole actionfilmidesse asja. Tõestus. Ühelt poolt Dirty Harry - üks, kaks ja kolm. Teisalt Dirty Harry - neli ja viis, Elysium ja Edge of Tomorrow.
Kes läheb kinno vaatama actionfilmi ja mõtleb, oh ma loodan, et peategelane kõige selle näkkupeksu ja kuulirahe vahepeal ikka oma elu armastuse ka leiab. Mees ju ei mõtle? Ning Mehega kaasa veetud Naine on ju ometi nii intelligentne, et mitte sellist punnitust uskuda? Et kui on film, kus on üks nimeline meestegelane ja üks nimeline naistegelane ning hunnik kahuriliha, siis absoluutselt kindlasti on need kaks hingesugulased. Sest milline naine ei unistaks kodu loomisest mehega, kes suudab selle ajaga, mis oma tolvanil kulub kahe ribitüki ja kolme õlle hävitamise peale, keskmise suurusega Ladina Ameerika riigi sõjaväega sotid selgeks teha.
Või on loogika selles, et klient/kinokülastaja saab sama raha eest rohkem? Viis viiekümne eest kaks tundi filmi on ju automaatselt parem diil kui tund ja nelikümmend? 20% gratis ikkagi.

Loomulikult ei ole.  Actionfilmis on oluline tempo ja tempo selleks allatõmbamine, et saaks sügavalt silma vaadata ja laisale stsenaristile lihtsa motivaatori kätte mängida on inetu. Suuremas osas suudab Dirty Harry seda kari vältida. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutub hoovus, nii et lõpuks lööb tüürimees (lavastaja/stsenarist) käega, keerab pudelil punni maha ja seeria viies film jääb õnneks viimaseks. Samas tempos jätkates oleks Harry kuuendas osas ilmselt pensionil pereisa, kelle naine viiendal minutil maha lastakse, lapsed röövitaks ja kes oma kättemaksuretkel maikasärgis amatsooniga kohtuks.

Aga kõigest järjekorras. Dirty Harry (1971) ja Magnum Force (1973) on praktiliselt naistetud. The Enforcer'is (1976) on esimene ohu märk, Harry partneriks on naine. Sudden Impact'is (1983) mängib naispeaosalist Eastwoodi armuke, nii et ilmselgelt on romantikaliini siin tublisti. Ning Dead Pool'is (1988)  jagab Harry ekraani ajakirjanikuga, keda suur ja tugev Mees kaitsma peab.
Lihtsalt filmina on veel ka neljas päris hea. Dirty Harry seeria mõttes tuleks aga joon kolmanda filmi järele tõmmata. Esimesed kolm on üllatavalt hästi vananenud vaatamised - tempokad, brutaalsed, põnevad ja brutaalsed.
Tegelikult seda brutaalsuse osa teevad kõik viis lõpuni välja õigesti. Vähemalt üks selline stseen, mis silmad suureks ajab on neis kõigis olemas. .44 Magnumi pauk otse kulmude vahele, enamasti suhteliselt ootamatult. Esimeses tunnistuse kättesaamine, teises taksostseen kupeldajaga, kolmanda elektrimeeste ots, neljanda vägistamine, viienda harpuun.
Sudden Impact teeb aga põhimõttelise vea, see mille eest Harry Magnum Force's seisis lükatakse Impacti lõpuga kõrvale. Ning Dead Pool on lihtsalt igav. Seeria kohustuslikud elemendid, üldise tegevuse seisukohast täiesti kõrvaline röövistseen, kus Harry saab veidi laamendada ja süütuid kõrvalseisjaid ohtu seada, ning filmist filmi vahelduv fraas (marvellous/swell), millega suvaliste kohtade peal oma meelsust väljendada, olid olemas. Aga selle asemel, et keskenduda Harry ja ajakirjaniku tärkavale armastusele oleks võinud mehele veidi rohkem moona kätte anda ja nõgestega veidi elu sisse nüpeldada.
Muide üks tähelepanek veel. Esimese filmi eest olevat saadud nüplit, et pangaröövel oli neeger. Räme rassism. Nii et järgnevates osades on Harry partneriteks neeger, naine ja asiaat.

 

Lugesin hiljuti Ken Grimwoodi Replay'd, kus põhiline ongi kahe uuesti ja uuesti elava mehe ja naise suhe. Actionit mitte sugugi. Väga hea raamat. Puhas actionfilm Edge of Tomorrow (2014) otsustas aga, et kindlasti on ka suhtedraamat vaja, sest Mees ei või ju lihtsalt Naise ellujäämisest hoolida, selleks peab ta seda Naist armastama ja vaataja ei usu muidu Naise ohverdust, kui ta ei tea, et Naine Meest samuti armastab. Milleks? Et saaks selle halva ette teada positiivse lõpuga välja tulla? Vähegi filme näinud vaataja ju teab, et kui Naine üksi sureb, siis Mees tõmbab korra ninaga, aga kui mõlemad surevad, siis ulmefilmis leitakse mingi lahendus.

filmis on selline naine, aga mingil põhjusel otsustatakse ikka, et mees peab olulised otsused tegema

Ning selles asjatute armulugude sarjamise valguses kõige suurem patustaja Elysium (2013). Kas iseenda elu päästmine ei olnud peategelasele tõesti piisavaks motivaatoriks? Lapsepõlvesõbranna ja tema lapse (kelle isa muide mitte poole sõnagagi ei mainita) oleks saanud ilma eriliselt vaeva nägemata stsenaariumist välja kirjutada. Tulemuseks tempokam ja seeläbi parem actionfilm.
Elysiumi kõige suurem mure on tegelikult muidugi hoopis mujal. Kaks varianti. Kas Elysiumil oli algusest peale võimekus kogu maailma rahvastikku ravida, mis muudaks kogu senise asjakorralduse põhjendamatuks. Või Elysiumil puudub selline võimekus, mis tähendab et nüüd on kõik omadega silmini sees. Sharlto Copley ja actionstseenid päästavad madalaimast hindest.

actionfilmi kohta päris halb näitaja, kui eeskätt jääb meelde ikkagi näitlejatöö

Olen nõus - igal reeglil on erand - Terminator (1984). Mõnel juhul on tõesti võimalik ülevad tunded möllule külge pookida. Enamasti meenuvad aga porutšik Rževski sõnad: "Peale sauna kirikutornis? Huvitav, väga huvitav."