Miljoni inimese surm on statistika

Huvitav et sarnasel teemal tehtud mängufilm mõjub võimsamalt kui dokfilm. Tead küll, et tõsielu sündmustel põhinev draama on ühelt poolt ilustatud ja teisalt dramaturgiliselt pingestatud, et vaatajal ikka täpselt õige koha peal silma märjaks võtaks. Aga mõjub. Eriti kuna dokfilm tundub selline kergekaaluline klounaad.
Hotel Rwanda (2004) on film sellest, kuidas hutud umbes saja päevaga vähemalt pool miljonit tutsit maha nottisid ja kuidas üks tutsi niipalju hutusid kui võimalik päästa üritas. Act of Killing (2012) on dokfilm sellest, kuidas vanad mehed meenutavad, kuidas nad  omal ajal umbes poole aasta jooksul vähemalt pool miljonit Indoneesia kommunisti maha nottisid. Võibolla et kergeks õhtuseks meelelahutuseks ebasobiv vaatamismaterjal. Eriti kui teil on kalduvus filme vaadates kaasa mõelda ja seoseid luua.

Nagu öeldud, siis HR on otsekohesem, rahuvalvajate tegutsemist vaadates on reaalselt häbi. You're not even a nigger. You're an African. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ininast, mis läheb lahti seepeale, kui eestlased ei tea milleks ei tea kuhu võõrasse sõtta ronivad. Aga dai pohh, kui situatsiooni korral NATO meile appi ei tule ja taktikalise tuumapommiga asju jonksu ei aja. Me oleme ikkagi sajandeid kannatanud ja meil on õigus midagi vastu andmata kõike saada.
AoK mõjub aeglasemalt. Vaadates kuis oma käega umbes 1000 inimest tapnud mees kunagises mõrvapaigas tantsu lööb tundub eeskätt halva unenäona. Ei mingit kahetsust. Uhkus. Ja miks ta peakski kahetsema, kui keegi teda hukka ei mõista. Alles päris lõpus tundub, et midagi oma tegude õudusest hakkab kohale jõudma. Kõige võikam on aga jäetud kõige lõpuks. Tiitrite ajal on poolte nimede asemel kirjas anonymous.

Mine tagasi sinna kust tulid, meil on endalgi raske, iPhonel on veel neli osamaksu maksta ja Sharm el Sheiki saab sel aastal ainult nädalaks sõita, mine tagasi ja lase end machetega surnuks raiuda. Venestamise elasime üle, aga need kümned ja kümned pagulased on kohe kohe Toompead üle võtmas. Aga kui paadiga üle Läänemere aerutamiseks läheb, siis on kõik korraga kallid kadunud sugulased.

Tunnistan et mingi osa eelnevast võib olla liialdatud, aga mitte sisuliselt vale. Pakun et kui panna rahvahääletusele plaan Eesti piir igast võõraste ja muude untsantsakate eest kaitseks üksteist meetrit kõrge müüriga ümbritseda, tullakse hääletama oma paekivilahmakas kaenlas.