HÕFF 2015 - neljapäev

Juubeliürituse neljapäeval toimunud avaüritusest said osa kohalikud elanikud ja siis need imelikud, kes oma puhkust HÕFFi järgi planeerivad, arvan ma. Mina ei ole kohalik.

Avamarss tasus vaadata küll. Terminaatorid mürasid, värvilisest plastmassist kõrvarõngastega neiud kriiskasid ja mulle tol hetkel veel tundmatust filmist märgistusega inimesed jäljendasid Thrilleri tantsuliigutusi.

Ning kõige krooniks sõitis Maria seekord lavale KITTis, et pärast kohustuslikku eeskava juhatada sisse avafilm Turbo Kid (2015). Ärge nüüd lugemist siin pooleli jätke, aga kurat, küll oli kaunis armastusfilm. Selline, kus aiapäkapikust ja pesapallikurikast saab gnomestick, kus poissi õpetatakse lööma silma, kõrri ja kubemesse ja kus Tom Sixile õpetatakse, kuidas eriti vähese vaevaga midagi inimsajajalgse laadset ehitada. Nii et võibolla mitte just selline esimese kohtingu armastusfilm. Jason Eisener võis ju ainult produtsendi rollis olla, aga Pumpüssiga Parmu hõngu oli ka Turbojõmpsikas tunda. Minu isiklikku festivali väga täpselt määratlev film.

Ning sellega oligi kultuurikeskuse neljapäevasel programmil joon all. Aga mitte neljapäevastel filmidel. Eriti kanged huvilised sõidutati Ungru lossi, kus pärast Jüri Kuuskemaaks kehastunud Mart Sanderi sõnavõttu sai vabas õhus tutvuda Mardi suure lemmiku Mario Bava La Maschera Del Demonio'ga (1960). Olen filmi varem näinud, lugesin igaks juhuks ka oma toonased muljed üle ja midagi ei ole muutunud. Film algab väga lubavalt, on läbivalt väga ilus, aga kokkuvõtvalt on Вий(1967) mulle sümpaatsem. Lossivaremed vaatamiskohana on muidugi üle prahi.
Edasi jätkus töö sektsioonides.