HÕFF 2015 - pühapäev

Pühapäeval võtsin veidi kergemalt, ikkagi neljas päev juba. Soojenduseks lühifilm World of Tomorrow (2015) ja lõpetuseks Housebound (2014). Mõlemad väga head. Homne maailm siiras ja emotsionaalne ning mis eriti vinge, näitas ära kuidas on võimalik ilma rahapakkideta filmi teha.
Koduaresti sisututvustus kõlas vähekese totralt - pisisuli pannakse kaheksaks kuuks kõigi tundemärkide järgi kummitavasse vanematekoju aresti. Ma olen kunagi vaadanud analoogsest ideest kantud 100 Feet (2008) mis oli silmapaistvalt kehva, aga lavastajadebüüdi teinud Gerard Johnstone film kannatab vabalt võrdlust kõige muu hea kraamiga, mida seekordsel festivalil näha sai. Algus oli kui koomilise elemendiga tõsine kummitusfilm, aga reeglitele vilistades, mida aeg edasi seda vähem võrdus üks pluss üks kahega. Klassikaline õudukaelement (pime kelder) + klassikaline õudukaelement (linaga kaetud kogu) = koidest puretud Jeesuse kuju. Väärt ja sobiv lõpp festivalile.

Algas komöödiaga ja lõppes komöödiaga, ning sinna vahele kamaluga veel komöödiaid. Haapsalus vaatasin kokku kümme filmi, neist kaheksa olid taotluslikult pigem naljakad kui õudsad. Bava Saatana Maskis ka mõned filmi vananemisega seotud naerukohad* ja vaid Kanal puhas õudus. Jah, Maja Aegade Lõpus ka õudus ja Nacho Cerda Surma Triloogia ei ajanud samuti naerma ning mõned päevased linastused jäid nägemata, aga huvitav ikkagi, et Õudus ja Fantaasiafilmide festivalil saab rohkem naerda kui hirmust väriseda. Mitte et ma kurdaks, väga tugev programm oli kokku pandud. Aftermath oli igav ja Danger 5 natuke vähem naljakam kui oodanud oleks, kogu ülejäänud kraam mida vaatasin oli tasemel. Programm koostatakse muidugi nendest filmidest, mida valida on, aga hakkasin mõtlema ses suunas, et võibolla on "süüdi" raha. Õigemini selle puudus. Et kui filmitegija, kel pole toa võtit kus raha peidus on, stsenaariumi kirjutades ära tabab, et mõjuva õudusfilmi tegemine eeldab, et ükski õudust kruttiv koht ei tohi mingil juhul kedagi turtsuma ajada, siis põnevam on hoopis vinti üle keerata. Sest vaataja on palju rõõmsam, kui ta näeb et tegijad on püüdnud olla originaalsed ja püüavad latti ületada kavalusega, kui et selle traditsioonilisel viisil kolinal alla toovad.

Auhinnad. Festivalil anti auhind ainult parimale võistlusprogrammis osalenud lühifilmile Salt of the Earth (2014), aga seda on ju selgelt liiga vähe.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia (halvim film) - tundub olevat selline auhind, mida sugugi käest ei taheta anda, oli mitu aastat Atrociouse käes, kaotas selle mõned aastat tagasi Sawneyle ja jääb paigale. Aftermath on lühivorm ja ei lähe arvesse.

Kevadtuules Laperdava Noore Guuli eripreemia (parim debüüt) - klassikalistest õudusfilmielementides midagi väga ootamatut kokku keeranud Housebound.

Sängi Alt Sirutuva Karvase Käe eripreemia (suurim üllatus) - film, mida sugugi vaadata ei kavatsenud, aga mille vaatamist lõpetada ei suutnud The Apple

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - neetult raske valik. Kas The Canal, mis ainukese filmina judisema ajas. Kas Turbo Kid, mis näitas, et ka armastusfilmid saab meestele meeldima panna. Või The Guest, täpselt väljapeetud stilistika ja suurepärase soundtracki eest. Ning ei tohi unustada ka Wyrmwoodi, mis zombiežarist veel kõvasti elu välja pigistas. Samuti ka The Editor, kus stiilipuhas giallo kohtus Kanada huumoriga. Ning ka juba eripreemiatega pärjatud Housebound ja The Apple. Et mitte siin jaanipäevani plusse miinuseid kaaluma jääda, siis esmalt jätan komöödiad kõrvale. Kahetsen, et Canal end veidi tempokamalt käima ei tõmmanud ja lõpus katakombides uitamist veidi stiilsemalt ei lahendanud. Ning ütlen, et ühtlaselt tugev sooritus kõigis elementides: stsenaarium, kaameratöö, näitlejatöö, muusika annab auhinna The Guestile. Palju õnne.

11. HÕFF toimub 2016 aprilli viimasel nädalavahetusel. Kohtumiseni.


*lugesin  seonduval teemal artiklit pealkirjaga Stop Laughing at Old Movies, you $@%&ing Hipsters. Ja kasutan võimalust oma meelsust väljendada.
Mine puu otsa. See film, Hercules In the Haunted World, mida Amy vaatamas käis ja mille publik ta nii endast välja ajas on täies pikkuses Sinutorus vaadatav. Klõpsisin seda veidi ja ei hakka salgama, muigasin minagi. Aga isegi enda inetut teguviisi kõrvalt vaadates, ei näinud ma selles pahatahtlikust. Neetud solvumiskultuur. Film mille pealkirjas figureerib müütiline kangelane on juba oma eos eeskätt meelelahutuslik ja siis tuleb kõik muu. Stseen, kus üks tegelane hoiab noort naist enda käte vahel, lubab kaugusse vaadates Herculesi külmaks teha, mille peale neiu end kaanina mehe huulte külge imeb, on millises filmiversumis tõsiseltvõetav?
Eriti veider tundus mulle mõtteavaldus, et klassikute kallal pole kellelgi õigust mögiseda. Mulle näiteks Godfather kustumatut muljet ei jätnud, kas ma peaks nüüd oma blogi kinni panema või?

Only two things are infinite, the universe and human stupidity, and I'm not sure about the former. Nii et minna endast välja selle pärast, et kinos keegi sinu selja taga popkorni krõbistab ning sellest lähtuvalt rämedalt üldistama kukkuda tundub väheke snooblik.