Kertu (2013)

Külahulluke saadab külajoodikule postkaardil luuletuse, lähevad jaanitule aegu metsa sõnajalaõit otsima ja ongi neiuke sedapsi. Vanematel puhta paanika.
Üldiselt pole nuriseda midagi, piinlik ei hakka. Ei pea endale meelde tuletama, et "ah eesti film ju". Täitsa hiilgavast jääb kahjuks natuke puudu. Isa ja tütre suhe näiteks. Stseen kui isa tütart lohutas mängis täpselt noatera peal, väike verepilastuse hõng oli man, aga võis ka lihtsalt ülihoolitsev isa olla. Ning siis tehti kasvuhoonestseenis kõik puust ja punaseks. Narratiivi osas muidugi õigustatud, ajas joodiku üle piiri, aga üldmulje seetõttu veidi kehvem.

Ning teine dramaturgiliselt efektne stseen, kus naine pärast püssipaugu kuulmist lihtsalt autosse istub, tundus reaalselt täiesti uskumatu. Sa lähed vaatama. Mölakas või mitte.
Olen kuulnud mõtteid, et milleks selliseid külafilme üldse teha. Ei üllata seal askeldavad tegelased ju kedagi. Või ehk siiski? Mina tean oma vanaema kodukülas paari Villut, ega seal palju rohkem inimesi elagi. Aga palju neid külas elavaid vanaemasid enam on, kel lapselapsed suviti külas käivad ja seda õiget maaelu™ nuusutada saavad. Prügikasti Vollid on ju lahjad asendusvariandid, need ei tea mis pidi kirvest kättegi võtta.
"Kertu" võib ette võtta küll.

kas Villu on mingi default külajoodikunimi? hea et Katku talus ei elanud.

Film muide vastas enamikule Eesti filmi kriteeriumile - Mait Malstenil peaks juba olema nii maja- korteri- kui ka suvilalaen makstud.

Jookse, Dustin, jookse / Marathon Man (1976)

Dustin Hoffman mängib ajaloolast, kelle hobiks on pikkade vahemaade joostes läbimine. Dustinil on filmis vend (Roy Scheider), kelle hobiks on rahvusliku julgeoleku kaitsmine. Laurence Olivier mängib natsitohtrit, kelle hobiks oli juutide käest kalliskivide omastamine. Filmi alguseks on need kalliskivid ühte New Yorgi panka tallele jõudnud, aga tohtrihärra otsustab need uuesti enda valdusse saada. Roy ei ole sellega päris nõus ja sündmuste keskele sattunud Dustin ei saa milleski ööd ega mütsi aru.

Põhiliselt on see linateos kuulus muidugi selle piinamisstseeni pärast, kus Laurence Dustinile erinevate hambaarstiriistade kasutusvõimalusi demonstreerib. Hea inimesena kasutab ta muidugi ka tuimestust, aga vaataja elu see kuidagi kergemaks küll ei tee. Tekitas tahtmise minna hambaid pesema, niiditama ja majapidamisest kogu suhkruvaru eemaldama.

Aga see pole veel kõik. Kui te kohe seda filmi vaatama hakkate, saate kauba peale veel kaks suurepärast stseeni. Ühes tunneb tänaval jalutava hambaarsti endine patsient ära ja teises sunnitakse hambaarst väga eksklusiivsele dieedile. Mengele viitamine tehti natuke ehk liiga ilmseks, aga korralik põnevik, milles kolm meeldejäävat stseeni. Tubli saavutus. Oluliselt paremini vananenud film kui näiteks Machurian Candidate.

Pange volüümi juurde / It Might Get Loud (2008)

Kolm meest: Jimmy Page, The Edge ja Jack White tinistavad kitarri, räägivad kuidas nad kitarri tinistama hakkasid ja kiidavad, kui hästi ülejäänud kaks kitarritinistamisega hakkama saavad.
Kui see sisukokkuvõte teil ila suunurgast voolama ei aja, siis ilmselgelt on teile kaks elevanti kõrva peale astunud. Hea küll, Edge ja U2 ei ole minugi jaoks selline nimi, et tahaks vaadata dokumentaali, kus Edge üksi kitarritinistamisest räägib. Aga no need kaks ülejäänud nime...
Ega see tegelikult ei olegi mingi ümberjutustamise film. Vaadata ja kuulata tuleb. Kaks maitseproovi.

Jack White näitab esmalt, kui palju on vaja kõiki neid kelli ja vilesid ja tantsutüdrukuid ja tulekeeli, millega andetud inimesed muusikat söödavaks üritavad teha.

Jimmy Page võtab kitarri kätte ja teised kaks vaatavad teda armunud nägudega.

Ning lõpus on veel üks eriline komm. Kui Jimi Hendrixi ka kampa oleks saadud...

Õnne tipul / Happiness (1998)

Inimesi on erinevaid. Kes on õnnelik, kui saab nädalavahetuse nii mööda, et selget hetke ei näe või on facebooki postitatud kassipilt 149 jagamist saanud või on naabrimehe uue auto stangel kivitäke. Lihtsad igapäevased rõõmud.
Perekond Jordanid ja nende sugulased tuttavad oleksid ilmselt kõigeks valmis, kui nii kergesti pääseksid. Isa Lenny kavatseb kuuekümneselt uuesti elu nautima hakata, mis hõlmab endas ka lahutust. Üks tütar ei oska sugugi mehi valida. Teine erutub kui tundmatu mees talle telefonis roppusi lausub. Tundmatu mees erutub, kui saab võõrastele naistele telefonis roppusi lausuda ja armub naisesse kelle külmkapis on korrusmaja uksehoidja. Osaliselt. Kolmanda õe mees on pedofiil.
Üksjagu naljakas film. Päriselt. Tõsine muidugi ka. Inimesed kõrvalkorterist/majast, kellega me kunagi ei ole vaevunud tuttavaks saama. Kes pealtnäha on täiesti tavalised. Üks pea, kaks kätt ja kaks jalga. Tüüpilised inimesed. Aga kes mingil põhjusel ei oska olla õnnelikud asjade üle, mille üle üks keskmine inimene võiks/peaks olema. Maslow oli ikka tark. Soe koht magamiseks ja täis kõht ei olegi piisav.

Kuna osalised ise oma tundeid suures osas tagasi suudavad hoida ja kohas, kus ehk kõva häälega röökima peaks vaid vihjavad, et kõik ei ole päris nii, kui võiks, siis ma ka kogu kopsujõuga kiidulaulu ei laula. Meeldejääv on see film aga kindlasti. Nii osatäitjate (kelle hulgas ka varalahkunud Philip Seymour Hoffman) kui ka dialoogi poolest. Ja juba see on saavutus.

Viimane päev lõpetamiseks / A Good Day to Die Hard (2013)

John McClane teeb New Yorgis rahulikult oma politseinikuasju, kuni ühel hetkel jõuab temani info, et poisirajakas on Venemaal mingi portsu otsa sattunud ja türmi pistetud. Papa McClane paneb muidugi joonelt lennuki peale ja on kiiremini Moskvas kui keegi yippe ki-yay motherfucker! jõuab öelda. Sekkub seal luba küsimata kahe venelase erimeelsustesse ja tõestavad seejärel pojaga, et visa hingega on neil perekonnas kõik meesterahvad.

Ütlen siis kohe ära, et loodetavasti pole Johnil rohkem ühegi lähisugulast/vallaslast kelle päästmisest järgmise filmi teha annaks ja klassikut rohkem ei trööbata. Kui just plaan pole rambot teha. Kassatulude järgi muidugi võib karta et tuleb ka kuues.
Mis siis viga on. Esimene ja kõige rohkem kuulda olnud etteheide. John tükib ise pahandusse. Stsenaaristide poolt põhimõtteliselt vale lähenemine, muidu on ta lihtsalt valel ajal vales kohas sattunud olema. Korduvalt on võimalik abijõude otsida, et pea seal hambuni relvastatud ja ülekaalus venelaste vastu kahekesi pusserdama.

sihukesel mehel ei lastud kellelegi lõuksi kütta, andestamatu

Teine. Minu isiklik probleem. Rahvuslik julgeolek ja mingi tuumasodi - kas peab igas teises filmi nii laialt ette võtma? Ega see mingi bondifilm ei ole. Sellest tulenevalt peavad trikid ka kohe suuremad ja vägevamad olema. Neljandas ma veel elasin üle selle autoga kopteri maha võtmise (väga vinge stseen ju), aga no see peks mis isa-poega Venemaal üle elasid saab ainult seda tähendada, et mõlemad on Wolveriniga samast opisaalist läbi käinud.

Kolmas. Spoiler. Papa Komarov, keda ta tütar geeniuseks nimetas ja kelle plaani järgi kogu tegevus kulges. No umbes selle helikopteri stseenini. Äärmiselt kehva plaan mu arust. Et ta niigi pikalt vastu pidas oli paras ime. Puusalt tulistamist oli nii palju, et ainult McClane'de kohta võis kindel olla, et need mingi suvalise kuuliga pihta ei saa.
Oodake jõule ja vaadake esimest ja teist uuesti. Kolmas, neljas pole ka pahad. Aga see viies on ikka väga õnnetu.

Ärakasutavad filmid

Grindhouse on vabasõnalise definitsiooni järgi kino, mis ideaalis 24/7 näitab exploitationfilme. Exploitationfilm on sama vabasõnaliselt film, mis ei pretendeeri kunstilisele täiusele, vaid mängib sensatsiooni peale. Kurat, kui te juba siin blogis olete, siis te teate mida üks exploitationfilm endast kujutab.
American Grindhouse (2010) - nimetab üheks esimeseks exploitationfilmiks 1913. aasta Traffic in Souls, mainib ära Tod Brawningu Freaks'i, möödaminnes ka Reefer Madness'i, viitab neljakümnendate harivatele teostele, kus põhirõhk anatoomial (suguhaigused, seksipoosid, sünnitus) ja liigub kuldaega. Viiekümnendate leebed nudistid ja beachmovied, kuuekümnendate karmimad roughied ja esimesed gorekatsetused ning seitsmekümnendad, kus ükski idee ei olnud liiga veider.
Kui teema on võõras, siis tänuväärne vaatamismaterjal. Pooleteist tunni jooksul vilksavad enamikud olulised nimed ekraanilt läbi. Mis minu jaoks oli ka filmi kõige suurem miinus, teema võeti nii laialt ette, et süveneda ei jõutud väga kuskile. Kunagi Deep Throat'i dokumentaali vaatasin, siis seal kiitsid tegijad, kudas tänu nendele sai seksrevolutsioon toimuma, siin kiitsid kõik, kuidas nad järjest kinoajalugu tegid.
Mul endal on õnneks/kahjuks päris palju nimetatud kraami nähtud, nii et suurem osa filmist ma mõtlesin hoopis selle nurga alt kaasa, et kas ikka Russ Meyerit näeb ja nazisploitation ka oma lõigu saab ja Pam Grierist ei ole ka veel juttu tehtud. Kannibalifilmid muide jäid sootuks välja. Need olid ju ka üksjagu kuumad mitu aastat. Või oli see tõesti ainult itaallaste monopol? Nunnadest kah hea sõna.

Not Quite Hollywood (2008) - austraallaste õnneks oli neil materjali mida katta oluliselt vähem, nii et tegijad/lavastajad/näitlejad said palju rohkem sõna. Ja kuigi nostalgilist õhkamist tuli ikka sisse (eriti lõputiitrite ajal), siis valdav oli selline keel põses "eks ta üks paras pullitegemine oli"  suhtumine. Hea huumor passib igasse filmi. Ja loomulikult oli siin sellist tundmatumat kraami rohkem sees ja see aitas samuti positiivsemat muljet luua. Uus on ikka huvitavam, kui vana tuttav kraam. Eriti kui see uus tuleb peale suhtumisega "kui juba exploitation siis olgu ekspluateeritud, nii et keegi üle tegema ei pea hakkama."

 

Tantsukingad löövad pilli / Vals im Bashir (2008)

6. juunil 1982 tungisid Iisraeli relvajõud Liibanoni. Üks Iisraeli sõduritest oli ka Ari Folman, kes aastaid hiljem sõjakaaslasega kohtudes enda üllatuseks avastab, et on toonased sündmused oma peas suures osas blokeerida suutnud. Teate seda tunnet, kui olete põlve katki kukkunud ja see juba vaikselt paraneb, aga siis on hirmsasti vaja seda koorikut urgitseda? Midagi ilusat sealt tulla ei saa, aga Aril on ikka vaja vanad seltsimehed üles otsida ja kamba peale puslet kokku panema hakata.

koerad üksigi ajavad Baskerville'ide nähvitsa kuuti tagasi, aga see rõve sinepikarva taevas on eriliselt ebamugav vaadata

Minu enda jaoks tuli üllatusena, et tegemist on dokumentaaliga. Arvasin lihtsalt, et selline poolenisti autobiograafiline taies. Väga mõnus on niimoodi vahel üllatuda. Muidu ikka, et "ah seda ma olen juba näinud" ja "seda tehti selles 63. aasta filmis hoopis paremini".
Kvaliteetne dokumentaal on tegelikult üldse kindla peale minek. Reaalsetele inimestel on ju oluliselt lihtsam kaasa elama hakata. Aja aga kaamera vurisema ja katsu lihtsalt sündmustel sabas püsida. Söögi- ja pissipausid lõikad pärast välja ja ongi olemas. Viimatistest kogemustest ainult American Movie(1999) pani nina kirtsutama.

Normaalse inimese ajab muidugi Ari film ka nina kirtsutama, kui leebelt väljenduda. Väga mõjusa lõpuga film. Tundlikuma natuuriga inimene tormab ehk isegi mõnd püssitoru otsima, kuhu lilleõis torgata. Küünilisem vaataja mõtleb, et järgmine kord kui keegi Iisraeli rahva aastatuhandeid kestnud kannatustest räägib, siis saab süütu näoga küsida "kas Sabrast ja Shatilast oled kuulnud?".

On olemas üks raamat, kus viidatakse ühele teisele raamatule, kus väidetavalt viidatakse kombele, kus pärast fikseeritud aja möödumist tulid alamad kokku ja lõid kuninga rituaalselt maha. Peaks hoidma igasugu aferistid valitsemise juurest eemale.
Kes raamatuid lugeda ei viitsi, siis (veidi) lühem üldhariv artikkel.

netist vabalt leitav, kes soovib see proovib

Ricky Gervais lahkamislaual

Olles ära näinud kõik täispikad filmid, mille juures Ricky Gervais stsenaristina äramärkimist leidnud on, olen absoluutselt pädev* väitmaks ja tõestamaks järgmist.
Hüpotees: lühivorm on Ricky leib
Tõestus: ühelt poolt The Office (2001-2003) ja Extras (2005-2007)

teisalt Invention of Lying (2009) - Ricky on täpselt sama ebameeldiv karakter, kui harjunud olen, ainult et pikemalt. Talle on antud võime muuta maailma selliseks, nagu ta ise soovib. Ja ta mõtleb välja Jumala. Pärast seda, kui on ühe naisterahva peaaegu seksi saamiseks peaaegu surnuks ehmatanud ja pahaaimamatult eraettevõtjalt suure hulga raha välja petnud. Ebameeldiv tüüp.
ja Cemetary Junction (2010) - lihtne "kolm lapsepõlvesõpra on kuskil karu perses suureks kasvanud ja mõtlevad nüüd laia maailma avastama minna" film. Ricky on kõrvalosas. Peategelased on joodikust isaga kahekesi elav sügelevate rusikatega tehasetööline, sotsiaalses suhtlemises järelaitamistunde vajav Elton John look-alike ja edasipüüdlik sätitud seitliga paipoiss. Mis pakute, kes neist kolmest päriselt kodukohast minema paneb ja naispeategelase kaasa meelitab? Mis mind ennast taaskord hämmastama pani on see, et kuidas noor, kena ja arukas naisterahvas peaegu mingi jobuga abielluda suutis. Klubis ameleda - OK, kinos ja kohvikus ja kus iganes 70. aastatel veel kurameerimas käidi - arusaadav, aga abielu? See peaks ju selline vähe põhjalikumalt läbimõeldud otsus olema?
Muss oli muidugi hea.

Järeldus:
kaks vaadatavat käis kah filmi ja kaks suurepärast seriaali, lühivorm võitis.

*kes viitsib lugeda, siis on olemas kirjatükk, milles lahatakse veidi absoluutse pädevuse saavutamise taga olevat ajakulu. Põhjus miks väga etevaatlikult kasutada sõnu "arvustus" ja "kriitik".

Aja küsimus / About Time (2013)

 Ühe perekonna meesliinil on võime enda elu piires ajas edasi-tagasi rännata. Nad ei saa reisida Hitlerit tapma, aga nad saavad pugeda kappi peitu, pigistada silmad kinni ja minna tagasi jõulupeole, kus esimesel korral läks raisku võimalus noore neiuga kehavedelikke vahetada. Suudelda.
Ning pärast vestlust isaga, kes on maha laitnud ropu raha kokku ajamise idee, otsustab meie peategelane kasutada seda võimet tõelise armastuse leidmiseks.
Ärge nüüd jookske ära, see ei ole mingi Michael Patrick Kingi film. Ma olen ilmselt küll juba ületanud selle piiri, kus ma suudaks olla täiesti objektiivne, aga kui Richard Curtis kirjutab ja lavastab, siis tuleb sealt ainult puhast kulda.
Jah tõepoolest, ei lahka ta mingeid eksistentsiaalseid probleeme, ei ole ka see ajarännu kontseptsioon peensusteni välja arendatud, aga kui mees suudab oma unistuste bändile teha sellise product placemendi, et see valust oigama ei pane, siis müts maha.

Romantiline komöödia, mis on naljakas, ei ole nii imal, et tekitaks vastupandamatut isu soolaheeringa järgi ja suudab ka pisarakiskuja nii välja mängida, et see ei tundu nagu kohustuslik element. Peab ilmselt Love Actually aastavahetusel üle vaatama, ei teagi nüüd kumb see kõige kõigem on.

Vundamendita uusehitis / Paperhouse(1988)

Tirts joonistab paberile maja. Aia ümber ja paar kivi ka. Kukub nats hiljem mingis haigushoos maha ja leiab end nurme pealt lebamas, taamal seesama maja. Leiab et üksi on igav ja joonistab aknast vaatava poisi ja apelsinipuu ja jäätisemasina ja igast vidinaid veel. Ja siis mõtleb, et joonistab enda isa ka. Aga nägu läheb sassi, kukub välja hoopis üks mitte väga sõbraliku näoga mees. Ja kustukumm ei tööta. Sodib näo täiega üle... See oli üks väga kõhe stseen.

Ja film ise väga lubav. Kogu aeg ootasin, et nii ja mis nüüd edasi teeme, kuhu suunda pöörame? Kuradi juraks. Reaalsus ja fantaasia saavad põimuda küll, aga filmi tehes tuleks sellele fantaasiamaailmale loojatel kasvõi enda peaski mingid reeglid paika panna. Kas tüdruk on kõikvõimas ja saab paberile joonistada asju mis fantaasiamaailma tekivad või ei ole. Miks peaks suvalise tüdruku fantaasiamaailma tekkima mingine suvaline kööbakas, kelle olemasolust tal halli aimugi ei ole? Hingesugulased? Miks pildilt väljarebitud tegelane ära ei kadunud? Kuskohast see kopter välja hüppas ja mis tema ilmumine muutis? Kuidas need vanemad talle järgi teadsid joosta?

kes selle ratta siia joonistas?

väga sümboolne stseen, millegi poolest, arvatavasti

hekt tagasi on poiss päris pika vahemaa hämmastavalt kiirest läbinud, ilma et hingeldamagi oleks ajanud, nüüd on jälle abitud konn

kes kurat selle pildi veel joonistas, igavlev majakavaht?

Paljulubav jurts.

Jonah Hex (2010)

Josh Brolin, John Malkovich ja püsivalt higine Megan Fox. Josh saab surnutega rääkida. John ajas küüned taha valituse salajasele WMD-le, Megan hoiab huuli paokil. Kärtsu saab, mingi väike asula lastakse õhku, Johni laev põhja. Aga see kõik on põrgulikult tuim. Sama valus elamus, nagu Season of the Witch(2011). Ma iga kord kui midagi nii igavat vaatan mõtlen selle õnnetukese peale, kes siukestele filmidele subtiitreid viitsib tõlkida. Vabast ajast, vabatahtlikult.

Kui Kaurit uskuda, siis on palju mõistlikum oma aega kulutada JH koomiksivihikute lugemise peale.

kuidas saab olla igav film, kus mehel on selline jurakas käes? täielik sucker punch

siit stseenist ootasin Tenacious D hetke, Megani esituses