John McClane teeb New Yorgis rahulikult oma politseinikuasju, kuni ühel hetkel jõuab temani info, et poisirajakas on Venemaal mingi portsu otsa sattunud ja türmi pistetud. Papa McClane paneb muidugi joonelt lennuki peale ja on kiiremini Moskvas kui keegi
yippe ki-yay motherfucker! jõuab öelda. Sekkub seal luba küsimata kahe venelase erimeelsustesse ja tõestavad seejärel pojaga, et visa hingega on neil perekonnas kõik meesterahvad.
Ütlen siis kohe ära, et loodetavasti pole Johnil rohkem ühegi lähisugulast/vallaslast kelle päästmisest järgmise filmi teha annaks ja klassikut rohkem ei trööbata. Kui just plaan pole
rambot teha. Kassatulude järgi muidugi võib karta et tuleb ka kuues.
Mis siis viga on. Esimene ja kõige rohkem kuulda olnud etteheide. John tükib ise pahandusse. Stsenaaristide poolt põhimõtteliselt vale lähenemine, muidu on ta lihtsalt valel ajal vales kohas sattunud olema. Korduvalt on võimalik abijõude otsida, et pea seal hambuni relvastatud ja ülekaalus venelaste vastu kahekesi pusserdama.
 |
| sihukesel mehel ei lastud kellelegi lõuksi kütta, andestamatu |
Teine. Minu isiklik probleem. Rahvuslik julgeolek ja mingi tuumasodi - kas peab igas teises filmi nii laialt ette võtma? Ega see mingi
bondifilm ei ole. Sellest tulenevalt peavad trikid ka kohe suuremad ja vägevamad olema. Neljandas ma veel elasin üle selle autoga kopteri maha võtmise (väga vinge stseen ju), aga no see peks mis isa-poega Venemaal üle elasid saab ainult seda tähendada, et mõlemad on Wolveriniga samast opisaalist läbi käinud.
Kolmas. Spoiler. Papa Komarov, keda ta tütar geeniuseks nimetas ja kelle plaani järgi kogu tegevus kulges. No umbes selle helikopteri stseenini. Äärmiselt kehva plaan mu arust. Et ta niigi pikalt vastu pidas oli paras ime. Puusalt tulistamist oli nii palju, et ainult McClane'de kohta võis kindel olla, et need mingi suvalise kuuliga pihta ei saa.
Oodake jõule ja vaadake esimest ja teist uuesti. Kolmas, neljas pole ka pahad. Aga see viies on ikka väga õnnetu.
2 comments:
Minu südamlik kaastunne filmi vaatmise puhul. Andsin ise mingi aeg tagasi sellele 4/10 ja siiani on mõistatus, kuidas nii helde õnnestus olla. Ilmselt oli süüdi sedavõrd tuntud tegelase peessekeeramisest tulenev šokiseisund ja reaalsuse eitamine: "Ei... ei... see on ju Visa hing, McClane, no ei saa ju nii halb olla..."
Ma ise pidin ka südame kõvaks tegema kui hinde panemiseks läks. Isegi nalja ei tehtud ju.
Postita kommentaar