American Grindhouse (2010) - nimetab üheks esimeseks exploitationfilmiks 1913. aasta Traffic in Souls, mainib ära Tod Brawningu Freaks'i, möödaminnes ka Reefer Madness'i, viitab neljakümnendate harivatele teostele, kus põhirõhk anatoomial (suguhaigused, seksipoosid, sünnitus) ja liigub kuldaega. Viiekümnendate leebed nudistid ja beachmovied, kuuekümnendate karmimad roughied ja esimesed gorekatsetused ning seitsmekümnendad, kus ükski idee ei olnud liiga veider.
Kui teema on võõras, siis tänuväärne vaatamismaterjal. Pooleteist tunni jooksul vilksavad enamikud olulised nimed ekraanilt läbi. Mis minu jaoks oli ka filmi kõige suurem miinus, teema võeti nii laialt ette, et süveneda ei jõutud väga kuskile. Kunagi Deep Throat'i dokumentaali vaatasin, siis seal kiitsid tegijad, kudas tänu nendele sai seksrevolutsioon toimuma, siin kiitsid kõik, kuidas nad järjest kinoajalugu tegid.
Mul endal on õnneks/kahjuks päris palju nimetatud kraami nähtud, nii et suurem osa filmist ma mõtlesin hoopis selle nurga alt kaasa, et kas ikka Russ Meyerit näeb ja nazisploitation ka oma lõigu saab ja Pam Grierist ei ole ka veel juttu tehtud. Kannibalifilmid muide jäid sootuks välja. Need olid ju ka üksjagu kuumad mitu aastat. Või oli see tõesti ainult itaallaste monopol? Nunnadest kah hea sõna.
Not Quite Hollywood (2008) - austraallaste õnneks oli neil materjali mida katta oluliselt vähem, nii et tegijad/lavastajad/näitlejad said palju rohkem sõna. Ja kuigi nostalgilist õhkamist tuli ikka sisse (eriti lõputiitrite ajal), siis valdav oli selline keel põses "eks ta üks paras pullitegemine oli" suhtumine. Hea huumor passib igasse filmi. Ja loomulikult oli siin sellist tundmatumat kraami rohkem sees ja see aitas samuti positiivsemat muljet luua. Uus on ikka huvitavam, kui vana tuttav kraam. Eriti kui see uus tuleb peale suhtumisega "kui juba exploitation siis olgu ekspluateeritud, nii et keegi üle tegema ei pea hakkama."
0 comments:
Postita kommentaar