Saadananahad / Les diaboliques(1955)

Henri-George Clouzot film on suures osas naistest. Täpsemini sellest, kuidas nad ühe mehega hakkama saavad/ei saa. Christina on Micheli naine ja Nicole on Micheli armuke. Ühel hetkel otsustavad mehest tüdinud naised pead kokku panna ja mõtlevad välja täiusliku mõrvaplaani. Hiir jookseb ise kassidele suhu ja süüakse ära. Ootamatult selgub aga, et hiir ei olegi seal kus ta võiks olla ja ega ei olegi enam ka päris selge, kes seltskonnast see hiir ikka tegelikult on.
Tänu tugevale ja päris koledale lõpule jäi üldmulje filmist täitsa positiivne. Õhku jäeti ju isegi topelt-tünga võimalus.

I saw her. I know that I saw her.

Muus osas oli tegemist mu meelest natuke liiga pikaks venitatud (vaatasin 116 minuti versiooni) aeglases tempos kulgeva põnevikuga. Lõpplahenduse valguses ei oska küll nimetada midagi mille lihtsalt julmalt välja lõigata oleks võinud, aga veidi kokkupoole suruda oleks võinud seda vahepealset osa küll. Vanaldase detektiivi mängu toomine oli näiteks vägagi kohmakalt deus ex machina laadis teostatud.
Ja siiski, puhtalt lõpu pärast (no ja mõrvaplaan oli ka kobedalt välja mõeldud), julgeks soovitada.

neiuke, mis sul küll seal korvis on?
lisaks Shiningule tuli see stseen tuttav ette ka ühest itaalia giallost. l tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave.

Ropphea nali / The Aristocrats(2005)

Aristocrats on üks selline nali mida sa oma emale ehk rääkida ei tahaks. Lisaks sellele on seda suhteliselt raske rääkida nii, et ta ka naljakas oleks. Mis võib muidugi olla põhjustatud sellest, et tegemist ei ole väga hea naljaga.
Päris tõsine argument selle viimase väite tõestuseks on film ise. Keegi on võtnud kätte ja vändanud filmi, veenmaks inimesi, et Aristocrats on ropphea nali, tarides selleks kaamera ette mitmeid tosinaid tuntuid koomikuid, kes kõik käsi südamel vannuvad, et Aristocrats põhjustab neil kontrollimatuid naerukrampe.
Kui ta on hästi räägitud. Tippkoomikud tunnistavad, et seda nalja on raske rääkida. Mis lootust saab tavalisel inimesel siis veel olla? Trash võttis kätte ja tegi proovi. Lugedes ei ajanud küll kohe üldse naerma. Järgmisel böfböf-il live esitus mõjub ehk võimsamalt, eriti kui sa tead kuhu selle naljaga välja jõutakse ja miks on enamik kasutatavaid sõnu selliseid mida ühes viisakas kogupere filmiblogis kasutada ei kõlba (sitt, kusi, kepp, munn, masu).

selle mehe variant meeldis mulle endale kõige rohkem

Filmi enda kohta veel niipalju, et mina teda ühe korraga läbi vaadata ei jõudnud. Jagasin lausa kolme ossa, sest enamik humoriste osutusid suhteliselt üheülbalisteks kasutades vaid rohkelt eelpool mainitud sõnavara. Mõni üksik, kes suutis midagi tõeliselt omanäolist ja märkimisväärselt head lisada. Ning kõigele lisaks meeldisid mulle palju rohkem Eric Idle räägitud baarinali ja Robin Williamsi räägitud klaverimängijanali.

A man goes into a pub and another guy hits him on the head with an iron "bar."
-He says, "Is that serious or a joke?"
-He says, "It's "serious."
-"Thank "God." I can't stand jokes like "that."

Üks humoristidest võrdles Aristocratsi rääkimist jazz muusikaga. On mingi põhiliin ja selle ümber siis ehitab igaüks oma loo üles. Õige võrdlus. Mõnel päeval ma kuulan heameelega John Coltrane My Favorite Things'i. Umbes poole peale, rohkem ei võta pea vastu.

lõpetuseks pilt maailma kõige halvemast kõhurääkijast

Seksuaalsed ebaõnnestumised / A Complete History of My Sexual Failures(2008)

Vaatamata oma intrigeerivale pealkirjale ja mõningasele huumorilaengule on tegemist suhteliselt ebaõnnestunud dokkfilmiga.
Kolmekümnendates independent filmmaker, kes on just järjekordselt maha jäetud otsustab kõik oma endised tüdruksõbrad üles otsida ja välja uurida, miks keegi teda ei armasta. Neiud arusaadavalt ei ole sellest ideest just vaimustatud, aga tänu idioodi järjekindlusele ja ema abile suudab ta mõne neist siiski kaamera ette vedada.
Minu pettumuseks koosnebki suur osa filmist sellest, kuidas mees telefoniga räägib ja neiu ta pikalt saadab või kuidas ta läheb mikker käes ja kaameramees selja tagant piilumas neiule ukse taha kobistama ja see ta pikalt saadab. Ning kui mõni tüdruk on isegi nõus temaga rääkima, siis ei oska ta suurt rohkemat küsida, et "miks sa mu maha jätsid" ja et "kas sa olid kurb ka vä".Üks naljakamaid episoode toimus ühes hotellitoas, kus neiu oli nõus intervjuud andma katte taha peitunult kõnesüntesaatori läbi. Tüdrukul on lihtsalt nii häbi, et kunagi selle mehega väljas käis, et ta isegi oma nime ei lubanud avaldada.
Huumorit oli õnneks veel ja see päästis filmi täielikust läbikukkumisest. Ühes stseenis võttis mees sisse karbitäie Viagrat, jõi ennast täis ja läks tänavale seksi nuruma, teises lasi mistressil end läbi nüpeldada. Ootasin huviga, kas äkki läheb kontrollimisele ka versioon, et ta on homo, aga kahjuks jäi see eksperiment sooritamata.Chriss ise jõudis lõpuks järeldusele, et tema probleemid naiste ja erektsiooniga on põhjustatud sellest, et ta üht oma endist tüdruksõpra ikka veel armastab aga ma julgeks sellele vastu vaielda. Kulla mees, sinu suurim probleem on see, et sa oled üle kolmekümne, elad oma korteris ja ema peab käima seda koristamas.

Hei, keskmiselt kena naisisend, filmistaariks tahad saada vä?

Õnnelikult elu lõpuni? / Ils se marièrent et eurent beaucoup d'enfants(2004)

Yvan Attali film on suures osas meestest. Täpsemini sellest, kuidas nad naistega hakkama saavad/ei saa. Fred ei suuda/taha oma mitmestest tüdruksõpradest ühtegi teistele eelistada, Georges suhtleb oma naisega suures osas kõrgendatud hääletoonil, Vincent peab armukest ning Johnny Depp teeb Johnny Deppi (näeb välja salapärane ja kiirgab oma kehast niipalju soojust, et piisavalt lähedale sattunud naisel tekib tahtmine end riietest vabastada).
See on tegelikult sohk, et ma Deppi üldse ära mainisin, sest kokku saab ta ekraaniaega umbes viis minutit. Pigem tegi ta Yvanile väikese teene, et inimesi filmi vaatama meelitama. Amatöör vandenõuteoreetikuna lugesin ma seda võimalikult laiale massile meeldimise soovi välja ka filmi heliribalt kostuvast muusikast. Puha ingliskeelne. Samas kogu progressiivne ühiskond teab, et prantsuse keeles laulev Barry White mõjub naistele sama efektselt nagu jalge alt tõmmatud vaip (Onu Kalveri tasuta kohtingunipp).

Muus osas mul etteheiteid väga ei ole. Korralik suhtedraama. Võibolla oleks võinud viisteist minutit varem ära lõpetada.

umbes siin.

Aga see soov võis tuleneda ka sellest, kuna edasisest selgus, et Vincent osutus suhteliselt lolliks meesisendiks.

väike product placement

päris huvitav mäng tundus

ja siis hiilisid kaks tosinat punanahka mulle selja tagant ligi...

Atentaadibüroo / The Assassination Bureau(1969)

Mõista mõista, kes see on? Näeb välja nagu Malcolm McDowell ja mängib filmis, mis näeb välja nagu The Great Race? Oliver Reed loomulikult. Küllaltki nukker muidugi, kui sulle viidatakse kui mehele, kes näeb välja ühe kuulsa näitleja moodi (pärast kiiret kontrolli võib kõigi Oliver Reed'i fännide lohutuseks öelda, et sarnasus on aja jooksul kaotsi läinud ja Oliveri kohta saab südamerahuga öelda, et ta on see mees, kes ei näe enam kübetki ühe kuulsa näitleja moodi välja).Filmis endas ei ole loomulikult aga kübekestki nukrust. Teemale vaatamata. Noor ajakirjanik palkab Atentaadibüroo tapma Atentaadibüroo esimeest. Et esimees selle plaaniga rõõmuga päri on, siis ongi sündmused käima lükatud ja tegevus viib meie kangelasi (ajakirjanik sõidab ju esimehega kaasa, mõelge ise millise vahva loo sellest saab) Pariisi hotell/bordellist läbi Šveitsi panga ja Austria õlletoa Veneetsia kanalite vahele ning lõpetuseks lausa tsepeliini pardale.

Minus jubedusvärinaid tekitava tordisõja analoog ka on sisse susatud, õnneks piirdutakse ainult mõne tosina šampanjapudeli viskamisega jälitajate pihta.Üks oluline vahe neil kahel filmil siiski on. Atentaadibüroo on oluliselt seksikam. Nii sõnas kui pildis. Seksikas muidugi 69. aasta filmikunstistandardite kohaselt, mingit interracial tentacle erotsi loota ei maksa. Korsetis tüdrukuid, üht lõbusat joomalaulu ja üht-teist veel aga küll.

-Nothing I can do will please the gentleman.

-Nothing you can do. I don't wonder. Let someone else try.

Lihtne meelelahutus, ei midagi rohkemat ega vähemat.

Belleville kolmikud / Les triplettes de Belleville(2003)

Belleville kolmikud on ju tegelikult üks ütlemata kole multikas. Nõmedad kollakaspruunid värvid, terve filmi peale mitte ühtegi ilusat inimest ja no sisust ei tahaks üldse rääkida.
Üks kole vanamutt püüab kolme koleda eide abiga gangsterite küüsist päästa noorena orvuks jäänud poissi, kes ei oska elust muud tahta, kui sadulat, pedaale ja mäge, mille otsa vändata. Nii et põhimõtteliselt tegid kurikaelad talle teene.
Mingil põhjusel see veider multikas mulle aga meeldis. Väga meeldiv oli vahelduseks Pixari viimse võimaluseni ilusaks lihvitud maailma kõrval ka midagi teistsugust näha. Kusjuures ei tähenda see, et inimesed inetud olid, et animatsiooni kvaliteet oleks kehva olnud. Lugesin kuskilt mingit kommentaari, kus üks õnnelik vaataja nautis tunde pärast filmi lõppu erektsiooni, mis ta oli saanud elutruid merelaineid vaadates.Igaühe enda otsustada jäägu, kas need lained seda tõesti väärt olid, aga sisulise poole väärtuses ei tohiks küll keegi kahtlevale seisukohale jääda. Lugu mida räägiti oli peaaegu lõpuni välja uskumatult originaalne. Üks käänak teise järel, üks lahe detail teise otsas. Isegi nii palju, et mingil hetkel juba tundus, et aitab, mu pea lõhkeb kohe.Ning ometi heidangi ma ainukese asjana filmile ette, et lõpus tehti vanaemast tank (ülekantud tähenduses), keda ei ussi- ega püssirohi ei võtnud. Õnnelik lõpp suruti toore jõuga läbi. Viimased kümme minutit oli selge, et tehku pahad mida iganes, head võidavad. Aga ma oleks tahtnud veel mingit käänakut või vähemalt mingit elegantsemat manöövrit.

Hullu doktori unenägu / The Imaginarium of Doctor Parnassus(2009)

Mul ei ole oma väite tõestuseks küll ühtegi promopostitust ette näidata, aga uudis Terry Gilliami uuest filmist ajas mind oluliselt rohkem kihevile kui James Cameroni omast. Kaks osa Terminaatorit, Tulnukad ja Sügavik on muidugi arvestatav panus heade filmide varasalve, aga Gilliami osalus Monty Pythonis, Brazilis, Kalamehest Kuningas ja 12 Ahvis on mu arust veelgi kaalukam saavutus.
Vahemärkusena ja avataristide poolt needuse alla panemise vältimiseks tunnistan ausalt, et sobiva juhuse tekkimisel võiks selle Avatari ju 3D-s ära vaadata, puhtalt 3D pärast, aga nagu informeeritud allikas kinnitas, siis vett näkku ei pritsitud, ehk ainult kokat/pepsit kui hullunud fänn su kõrval erutusest püsti kargab, nii et vaevalt et ta AHHAA 4D üle lüüa suudab.
dr. Parnassust vudisin vaatama aga kohe, kui mahti sain. Panin küll ka suured lootused visuaalse poole peale, aga arvestasin ka sellega, et sisulise külje pealt midagi meeldivat pakutakse. Ning silmarõõmu tõesti oli. Nagu kaaskinokülastajate käitumisest selgus, siis veidi vähem universaalselt meeldivat silmarõõmu, kui ehk mõnes teises filmis, päris mitu neist lahkusid enne seanssi lõppu, aga Gilliami vanal seda fantaasialendu ikka on.Üks suhteliselt kirev seltskond rändab mööda Inglismaad ringi ja annab kõigile soovijaile võimaluse tühise raha eest korraks argimurede eest peeglitagusesse maailma pageda. Olukord muutub aga veelgi põnevamaks, kui rändajatega "ühineb" mälu kaotanud libekeel(Ledger/Depp/Law/Farrell) ja doktorihärra ise sõlmib vanatühjaga kihlveo ühe vanema kihlveo kaotuse hüvitamiseks.Kahjuks tuleb tunnistada, et see lugu mida räägiti, jättis suhteliselt külmaks. Lohises ja erilise uudsusega ka silma ei paistnud. Valetamist, silmakirjalikust, ahnust, isekust, ... on maailmas palju. Selle tõestuseks need unelmad mis peeglitagusel maal läbi elati. Eks ta muidugi ole õige küll. Aga on ju maailmas ikka head ka. Terryst jäi aga selle filmi põhjal mulje kui Pandorast, kes küll kõik pahed on oma laekast välja lasknud, aga lootuse jagamise asemel lihtsalt istub ja kurdab kui halvasti kõik on.Nii ei jäänudki mul muud üle, kui nautida unelmate ilu. Õnnetuseks oli neid unelmaid aga liiga vähe, et vahepealset hallust täielikult hajutada. Ilusad olid nad küll, aga puhas matemaatika ütleb, et kui üle poole filmist on hall, siis ei ole eriliselt kõrget üldhinnet loota.
Ehk siis Terry Gilliami enda varasemate tööde võrdluses ei saa mina küll Dr. Parnassuse Imaginaariumit eriliseks õnnestumiseks lugeda.

Au( )hind / Made of Honour(2008)

Tegelikult ma pidin selle filmi ka lihtsalt eelmises postituses ära mainima. Aga tekkis hirm, et ehk jääb ta nii kellelgi kahe silma vahele. Metsavana pärast ma ei karda, aga Xipe võib küll rumala peaga ennast romantilist komöödiat vaatama sättida.

Rämedalt halb oli.

Noor neiu leiab endale Šotimaalt elu armastuse. Vana tuttav avastab muidugi selle peale, et tegelikult ta on neiukest ise eluaeg armastanud ja püüab noori armunuid igati lahku ajada. Peapruutneitsina on tal selleks ka suurepärane positsioon.
Julia Roberts on kunagi umbes samasisulise filmi teinud, My Best Friend's Wedding(1997), selline seos tuli meelde. Ma ei mäleta mis seal lõpus sai, aga vast ei üllata kedagi, kui paljastan, et siin filmis saab meie "kangelane" oma missiooniga suurepäraselt hakkama. Naine jätab oma supermehe ja läheb tagasi selle tölli juurde, kes temaga kakskümmend aastat sõbrustanud on. Supermees on muidugi palju öeldud, on temalgi omad vead. Ta on kirglik jahimees ja ta ei luba neiul oma taldrikust toitu näpata.
Kõik.
Need kaks ületamatut erimeelsust saavad sellele suhtele saatuslikuks.
Ja meie "kangelane", kes muideks pani kogu kangelannaga sõbrustamise aja kõike mis liigutas, triumfeerib.

Vältida.

sel hetkel mul oli väike lootus, et mees jääbki sinna põrandale ajupõrutusega lamama

Kaleidoskoop Osa II

Jätkame uuel aastal sealt kus vana pooleli jäi.

An American Werewolf in London(1981).
Kaks noort jänkit tulevad seljakotid seljas üle Suure Lombi Vana Hea Inglismaa maapiirkondadega tutvuma. Ilma erilise külalislahkuseta näritakse üks päris katki, teisele jääb eluvaim aga õnneks sisse. Õnneks on muidugi halb sõna siinkohal.
Suure pauguga 70. lõpus alustanud John Landis on ainult kiidusõnu väärt. Esiteks selle eest, et vana ja leierdatud libahunditeemat veidi teises nihkes esitata oskas. Veidi zombievürtsi oli küll viimane mida oodata oskasin.Teiseks ja veelgi olulisemaks see, et soust üldiselt sellise mõnusa Vana Hea Inglismaa mekiga oli. Vana hea vakatava pubi stseen ja portfelli ja vihmavarjuga härrasmees ja maailma kõige rahumeelsem bobby. Killuke huumorit tuleb igale õudusfilmile ainult kasuks.Eriefektide meestel kiitus hundiks muutumise-, lavastajale metroo- ja stsenaristile lõpustseeni eest. Muusikavalik oli ka minu kõrvale väga meeldiv kogemus.

Funny Games(1997).
Kaks noormeest tulevad naabriperelt mune laenama. Et nendega žongleerimises nad väga osavad ei ole, hakatakse hoopis uut mängu mängima. Naabripere muutub järjest mornimaks.
Vana perv Haneke ajas kriitikud Naljaka Mänguga täitsa kihevile. Cannes'i Kuldse Palmioksa kandidaat ikkagi. Õudusfilmi kohta kõva tulemus.Mu arust jäi lahjaks. Kõva stardiplatvorm oli olemas, aga ei juletud seda viimast vinti sugugi peale keerata. Põhiline viga selles, et üks kurinahk vahel kaameraga suhtles. Ei ole võimalik mitte kuidagi selgemalt öelda, et rahunege kallis vaataja, see on ainult film. Kogu loodetud psühholoogilise õuduse laeng maandati sedaviisi ära.

Malizia(1973).
Naine sureb, jättes mehe ja kolm poega kurja saatuse pillutada. Pime juhus pillab aga naisekätt vajavasse majapidamisse kenakese koduabilise. Vana sokk ees ja noored täkud tema eeskujul püüavad neiukese soosingut võita.
Algas film naeruga läbi pisarate. Ühe äärmiselt koomilise matusestseeniga. Mida edasi seda mustemaks aga pilt läks. Mängu toodi järjest räpasemad vahendid ja lõpuks oli peaaegu kogu seltskond end ebameeldivaks mänginud. Oma eesmärkide saavutamiseks oldi kõigeks valmis. Isegi esmapilgul süütu kannatajana paistnud Angela osutus tegelikult lihtsaks kullakaevuriks.Kena naisenimena kõlav Malizia tähendab muideks eesti keeles pahatahtlikust (malice).

Hangover(2009).
Neli meest lähevad Vegasesse poissmeestepidu pidama. Pohmakas on väikseim neist muredest, millega järgmisel hommikul silmitsi tuleb seista.
Nüüd on siis mulgi möödundaastane tippkomöödia nähtud. Ei olnud viga midagist. Parajalt õllesena oli naerukohti rohkem kui ühe käe näppudel üle lugeda oleks saanud, üle kümne siis. Sellest saab ilmselt ka tulevikus selline Euro Tripi(2004) tüüpi film, mida parema puudumisel üle vaadata kärab.Tähelepanu sellele, et võrdluseks on Euro Trip, mitte mõni tõeliselt klassikaline linateos, nagu Young Frankenstein(1974) või lähemast minevikust Thank You for Smoking(2005).

Where the Truth Lies(2005).
Noor ajakirjanikuhakatis on otsustanud välja uurida, kuidas sattus kahe kuulsa koomiku hotellitoa vanni noore neiu alasti laip. Juhtumist on kahjuks juba viisteist aastat möödas, nii et tõde teavad ainult koomikud ise. Kui nemadki.
Täitsa pädev põnevusfilm. Seksi ja vägivalda täiesti arvestatavas koguses. Vahel täiesti ootamatust allikast. Ajaviiteks täiesti kõlbulik. Mina küll ära ei arvanud, miks ja kuidas neiu sinna vanni sattus.

Phantom of the Paradise(1974).
Noor Elton Johni moega helilooja jääb oma kantaati ettekandes valele inimesele kõrva. Järgneb kompott Faustist, Ooperifantoomist ja rokkooperist.
Kõige rohkem Ooperifantoomist. Kõige parem rokkooperi osa. Paradiisi avamisstseen, kui täpne olla. Ja päris lõppu veel ka näpuotsaga Dorian Gray portreed.Kogu see puder osutus aga täiesti söödavaks, veidi küll venis, aga alla läks siiski kenasti.
de Palma on ka kätte võtnud ja nokitseb uusversiooni kallal, aga see on veel väga toores projekt. Natuke huvitav on küll mis sest välja tuleb.

RocknRolla(2008).
Vene härrasmees otsustab Londonis kinnisvaraäri ajama hakata. Operatsiooni ladusaks kulgemiseks tuleb kohalike ametimehi veidi määrida ja selleks võtab ta ühendust kohaliku ristiisaga. Ritchile kohaselt asuvad aga igasugu väiksemat masti tegelased suurte kalade varjus omi väikseid asju ajama.
Hea meel, et Guy jällegi häid filme teeb. Uudsus on küll kadunud huumorit oli vähem, tegelased ei olnud päris nii värvikad, kui oleks oodanud, aga ehk oligi RnR mehele pärast abielu lõppu teraapia eest. Ronis tagasi ree peale ja niipaljukest kui ma uut Sherlockit näinud olen, siis see paistab küll uudne tulevat.